Närtsinud Tuhkatriinu on fiktiivne noor õpetaja kahekümnendates eluaastates, kes oma esimesed aastad kleebib, prindib ja mööda maja ringi tuhiseb. Täna tähistab ta oma ametipostil väikest juubelit. Lilli küll ei tooda ja torti ei sööda, kuid väikestviisi verstapost on see siiski.

Üks on kindel. Tuhkatriinu ei töötaks ikka veel siin, kui ta oma ainet ei armastaks, piiritult ja tingimusteta. Fanatism oma aine vastu ei tee teda veel über-õpetajaks, kuid annab siiski aluse selleks. Tihti on ta klassi ees rääkides avastanud, et süda lausa peksab rinnus. Nendel hetkedel on ta tänulik, et teeb seda, mida armastab, ja unustab ametiga kaasnevad raskused. Tundub nagu odav Saksa seebikas, kuid mingisugune muinasjutulikkus peab jääma selle ameti juurde – tundugu see nii naiivne kui tahes. Sa pead uskuma, et suudad maailma muuta, ja kui mitte maailma, siis vähemalt ühte millidetaili sellest, sest kui sa seda enam ei usu, siis sööb see amet su seest ja väljast – närtsid ja kõik.

Nende aastate jooksul on Tuhkatriinuke mitmeid kordi närtsinud, kuid siiski jälle õitsele puhkenud. Ühte närtsimist mäletab ta selgelt. Kevad oli kätte jõudnud, kuid õpetaja laual oli pakkide viisi vihikuid ja kontrolltöid, aruanded hingasid kuklasse, arenguvestlused kestsid hiliste õhtutundideni, töölehed tahtsid tegemist ja näis, et kogu energia on läinud. Ta oli kõik endast ära andnud, saamata midagi tagasi. Ja siis kuulis ta, kuidas vahetunnil keskmisest vähem motiveeritud õpilane Joosep Toots ütles kõva häälega koridoris. „Ära valeta, et sa ei oska kodutööd! Õpetaja ei oleks saanud seda teemat meile paremini selgeks teha.” Ja sel hetkel tundis noor pedagoog, et see oligi see, mida ta vajas. Väike pai hingele ja täistempos edasi!

Kell on pool 7 hommikul. Tuh­ka­triinu on kella viiest alates voodis vähernud. Ja on vaheaeg. Ta nägi unes uut didaktilist nippi ja nüüd ketrab peas mõtteid, kuidas seda reaalselt rakendada. Tahaks tõusta ja töölehte tegema hakata, kuid sellele mõeldes hakkab endal ka imelik. „Kas ma olen peast põrunud?” Ei, lihtsalt õpetaja. Üks raskemaid asju on end välja lülitada, teha korraks shutdown. Paratamatult kipub töö koju kaasa tulema, kui mitte töövihikutena, siis mõtteis. Targemad kolleegid ütlevad, et see läheb ajaga mööda. Ajaga tulevat sügavam professionaalsus ja kogemus end säästa.

Üks kõige nauditavamaid asju Tuhkatriinu elus on, et ei eksisteeri kahte samasugust päeva. Absoluutselt iga päev on teisest erinev, omamoodi kordumatu. Mõnikord avastab kriidine ja markerine õpetaja, et on sama juttu juba vist viis korda rääkinud, kuid mis halvasti, see uuesti. Kui keegi küsiks Tuhkatriinult, miks noor peaks kooli tööle tulema, kõlaks tema vastuses paljude muude asjade kõrval: argitu argipäev.

Ja siin ta nüüd seisab oma mõttelise verstaposti kõrval ja tähistab üksi oma väikest aastapäeva. Võib-olla ei suuda kool noort Tuhkatriinut igavesti enda juures hoida, kuid seni, kuni kristallkingakest keegi kätte ei too, kleebib, lõigub ja tuhiseb Tuhkatriinu edasi. Närtsib ja õitseb, teades, et armastus oma aine vastu ja väike pai on see, mis teda elus hoiab – elupäevade lõpuni.