MTÜ Mondo JA UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni välja kuulutatud võõrahirmu ja rassistlikke hoiakuid vähendavate õppematerjalide konkursile esitati 28 tööd üle Eesti.
Võime siit üldistada, et õpetajad töötasid samal ajal eri paigus ühise eesmärgi nimel. Žürii valis esiletõstmiseks välja viis tööd. Võtsin ühendust tunnustuse saanud autoritega (olin üks nende hulgast), et uurida lähemalt, kuidas õppematerjalid sündisid ja millised olid nende koostajate peamised eesmärgid. Mulle vastasid Tallinna Õismäe gümnaasiumi inglise keele õpetaja Krista Mahlakõiv, Tallinna humanitaargümnaasiumi ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetaja Aive Peil, Kolga kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Terje Varul ja Põlva ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja Urve Lehestik.
INSPIREERIDA VÕIB NII KIRJANDUS KUI KA NÖRDIMUS
Krista Mahlakõivu materjalid arendavad väärtuspädevuse kõrval ka õpilaste inglise keele oskust. Minu esimesele küsimusele vastas ta: „Mõte tuli juba ammu, kui korraldasin meie koolis solidaarsusnädalat. Vaatasime õpilastega tundides videoid eri riikide koolidest ja arutasime, mis on erinev ja mis sarnane. Kui kuulsin võistlusest, siis panin ideed paberile.” Õppematerjal kutsub noori arutlema inglise keeles Jaapani, India, Süüria ja Aafrika koolide teemal.
Multikultuurne ühiskond, tolerantsus, inimõigused ja Eesti iseseisvuse taastamine on mõned märksõnad, mis võtavad kokku Aive Peili meetoditel põhinevad ülesanded 3.–4. kooliastmele. Autor selgitas: „Ühiskonna- ja ajalooõpetajana puutun iga päev kokku teemadega, mis käsitlevad teisi kultuure, rahvuseid ja konfliktseid olukordi, ning kindlasti ei saa mööda vaadata ka päevateemadest. Läbinud hiljuti psühhodraama koolituse, tundsin, et mul on piisavalt inspiratsiooni rakendada õpitud meetodeid võõraviha vähendavate õppematerjalide juures. Teiseks inspiratsiooniallikaks oli muidugi meedia, milles leiduvat kasutasin ka oma materjalides allikatena, ning osaliselt ka nördimus ühiskonna suhtes – kui julmaks võib muutuda üks 21. sajandi eestlane?”
Terje Varuli juudi ja prantsuse lastekirjandust käsitleva õppematerjali sihtrühm on 5.–7. klass. Ülesanded õpetavad väärtustama sõprust, ausust, vaprust, sallivust ja headust. Annan sõna autorile: „Olen kasutanud neid raamatuid kirjandustundides sestsaati, kui need eesti keeles ilmusid. 2000. aastal ilmus eesti keeles Kalle Kasemaa tõlkes Amos Ozi „Sumchi” ja aastal 2006 Indrek Koffi tõlkes Eric-Emmanuel Schmitti suurepärane raamatuke „Härra Ibrahim ja Koraani õied”. Iga klassiga käsitlen neid isemoodi ja igal aastal täiustub mu õppematerjalide hulk, võiks isegi öelda, et professionaalsus töölehtede koostamisel.”
Iga õppematerjali koostamine rikastab autorit. Tajusin seda isegi, kui hakkasin päev enne tähtaja lõppu kirja panema oma mõtteid (sain konkursist teada viimasel minutil). Algsest ideest – lasta gümnasistidel võrrelda kahte maali (nagu seda on teinud tudengid) – kujunes sündmusfotode analüüs. Õpilased mõtisklevad aine „Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil” raames järgmiste teemade üle: kunsti valmimise protsess (fotodel kujutatud seinamaalid on pooleli), kunsti sotsiaalne sõnum, Nelson Mandela kuvand tänapäeva poliitikas ja monumentaalkunstis, rassismivastane võitlus ja sallivuse küsimus Eestis. Võistlusel osaledes soovisin avaldada tunnustust korraldajatele ja kõikidele pedagoogidele, kes püüavad oma igapäevases töös panna noori mõtlema globaalselt. See oli üks neist hetkedest elus, mil tundsin, et pean oma panuse andma, sest ühisel jõupingutusel on suurem tulemus.
LASTEL ON SAMAD MURED JA SAMAD KRUTSKID
Kultuuri- ja väärtuspädevusele keskenduv õppematerjal püüab arendada õpilastes ka teisi oskusi: eneseväljendust võõr- ja emakeeles, teksti ja visuaalse allika analüüsivõimet, õpioskust, ettevõtlikkust ja sotsiaalset pädevust. Küsimusele õppematerjalide eesmärkide kohta sain vastused, mis toetavad eeltoodud väidet, kuid rõhutavad ennekõike vajadust arendada empaatiavõimet. Küllap on kõik konkursil osalejad nõus Mandelaga, kes ütles: „Mitte keegi ei vihka teist inimest sündides tema nahavärvi, päritolu ja religiooni tõttu. Ühiskond õpetab inimesi vihkama, aga kui neid on võimalik õpetada vihkama, siis neid on võimalik õpetada ka armastama, sest armastus on inimesele loomulikum kui vihkamine.” (Lause raamatust „Long walk to freedom”, Postimees, 6. detsember 2013).
Täpsemalt oli Krista Mahlakõivu siht „tutvustada õpilastele erinevaid kultuure, näidata neile, et isegi kui inimesed elavad meist väga kaugel ning nende kultuur ja kombed on meie omadest väga erinevad, on siiski asju, mida nad teevad meiega sarnaselt; asju, mida me saaksime neilt õppida, ja asju, mida meie võiksime neile õpetada. Videod lastest ja noortest koolis on väga hea võimalus aruteludeks ja võimaldab vaadelda erinevaid rahvusi teise nurga alt. Pean oma harjutuste juures oluliseks keskenduda positiivsele, mõelda, kuidas erinevatest rahvustest inimesed on siiski sarnased ja et kui koostööd teha (üksteiselt õppida), jõuame parima tulemuseni.”
Osadustunde tekitamise vajadust teise inimesega rõhuavad ka Aive Peil ja Terje Varul. „Ennekõike on minu materjali eesmärk arendada õpilastes empaatiavõimet, aga ka nende sotsiaalseid oskusi, kuna enamik ülesannetest on ehitatud üles rühma- või paaristööna ning diskussioonina klassis,” täpsustas Aive Peil ja lisas: „Koostatud ülesanded panevad õpilasi nägema asju kellegi teise olukorrast, osaliselt mänguliselt, et murda nende radikaalseid arvamusi.” Terje Varul pidas samuti kõige olulisemaks empaatiavõimet ja illustreeris seda näitega: „Ülim, mille üle rõõmu ja rahulolu tunnen, on see, kui teismeline kirjutab lugemiskontrollis nii: „See raamat oli huvitav. Ei aeg ega koht pole määravad inimestevahelistes suhetes. Hakkasin mõtlema, et juudi poistel on samad mured ja igatsused, aga ka samad krutskid ja sõbrad nagu meilgi, eesti lastel.”
Urve Lehestiku õppematerjal „Inimeseks saamise lugu” valmis gümnaasiumi bioloogia IV kursuse inimese evolutsiooni teema käsitlemiseks. Autor täpsustas: „Õppematerjalis kasutatud illustratsioonid ja animatsioon on vihjeteks, mis aitavad õpilastel meenutada varemõpitut ja arutelu käigus jõuda nüüdisinimese päritolu puudutavate teaduslike seisukohtade mõistmiseni. Püüdsin luua õppematerjali, mis suunaks õpilasi mõtisklema planeedil Maa elavate inimeste ühise päritolu ja seega suguluse üle. Teadmised sellest teemast võiksid suurendada arusaamist võõraviha bioloogilisest põhjendamatusest. Omasid ju hoitakse.”
Pildivaatluse oskus, erialase ja teemasse puutuva terminoloogia omandamine, kunsti ja ühiskonna seoste mõistmine on mõned pädevused, mida omalt poolt lisaksin. Keskendudes Mandela elule, ideedele ja kuvandile tänapäeva kunstis, soovisin panna õpilasi mõtlema ka selle üle, kuidas mõni Inimene (suure tähega ja hoolimata tema päritolust) seisab kõrgemal oma saatusest (ühiskonnast), võitleb inimlikkuse eest kogu elu ja pälvib lõpuks samalt, kuid teatud mõttes muutunud ühiskonnalt tunnustuse.
Tahtsin juhtida õpilaste tähelepanu sellele, et maailmas olulisi sündmusi kajastatakse ka Eestis ning väljaspool õpikutekste. Seda eesmärki võib täheldada ka teistes konkursitöödes. Võrreldes meie kõigi õppematerjalides kasutatud allikaid – videoreportaaž, sündmusfoto, monumentaalmaal, uudis, arvamuslugu, ilukirjandus, laulusõnad –, jääb silma mitmekesisus, loominguline lähenemine ja soov rikastada koolitundi reaalse ainesega.
Kõnealuste õppematerjalidega saab tutvuda http://www.maailmakool.ee/teated/voorahirmu-vahendavate-oppematerjalide-konkursi-voitjad/
Lisa kommentaar