Eelmisel nädalal avalikustatud OECD analüüs Eesti haridussüsteemi ressursikasutusest peab esmatähtsaks koolivõrgu korrastamist. Kuigi õpilaste arv on märkimisväärselt kahanenud, ei ole sellega kooskõlas muutunud õpetajate arv ning koolivõrk.

Koolivõrgu korrastamiseks pakutakse raportis mitmeid mooduseid. Üks võimalus on sulgeda või ühendada väikesed koolid, senisest enam tuleks ühendada lasteaedu koolidega. Võiks ka vähendada koolides pakutavaid teenuseid ja sulgeda kooliastmeid. Seejuures peab hoolikalt kaaluma alternatiivide – õpilaste transport ja majutamine õpilaskodus – kulusid ja teostatavust.

Soovitatakse kaaluda lähestikku asuvate koolide ühist ressursikasutust või koolide ühise juhtimise ning eelarve alla viimist. See tähendaks, et mitu üksteise lähedal asuvat väikest kooli muudetaks ühe õppeasutuse satelliitideks ning kõigil neil oleks üks juhtkond ja eelarve. Põhikoole võiksid ühiselt pidada ka kõrvuti paiknevad omavalitsused. Eeldus on muidugi omavaheline koostöö.

Raport paneb ette keskmise klassitäitumuse alammäära kehtestamist, millest väiksema õpilaste arvu korral ei saa kool riigieelarvest toetust. Välja arvatud juhul, kui on määratletud „kaitsealuse” koolina, mille ülesanne on tagada hariduse kättesaadavus äärealadel.

Riigi toetuse piires jääb koolipidajale ja koolidele autonoomia konkreetsete klasside suuruse üle otsustamisel. Vajadusel panustab koolipidaja lisaraha.

Gümnaasiumivõrgu korrastamine peab olema praegusest jõulisem. Tasub kaaluda gümnaasiumiosa sulgemist omavalitsustes, kus kokkulepitud ajaks pole gümnaasiumiastet põhikoolist lahutatud ja gümnaasium ei vasta riigi kehtestatud kriteeriumidele. Riigigümnaasiumid on vajalikud eelkõige piirkondades, kus omavalitsused ei suuda neile kriteeriumidele vastata.

Raportis öeldakse ka, et koolivõrgu korrastamine eeldab teatava osa õpetajate koondamist. Sellega kaasneb vajadus töötada välja strateegiad praeguste õpetajate suunamiseks teistesse sektoritesse või pensionile. Arvestades, et eelseisvatel aastatel ei teki kuigi palju uusi õpetajakohti, tuleb märksa rangemalt valida õpetajakoolitusse inimesi ja vabadele kohtadele peaksid asuma tööle ainult parimad lõpetanud.

Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu juhi Kalle Küttise sõnul märgib OECD raport, et oleme oma koolivõrgu korrastamisega õigel teel. Küsimus on eemärkideni jõudmise taktikas ja lahendusviisides. „OECD on harjunud tegelema Eestist suuremate riikidega. Ilmselt seetõttu nähakse, et ka väiksemas riigis tuleb tegutseda jõulisemalt,” lausus Küttis. „On hulk riike, kus kõik on väga reguleeritud. Näiteks Prantsuse haridusminister teab, mis toimub samal päeval kell üks Lyoni kolmandas algkoolis. See on üks võimalik tee. Meie oleme valinud teise – omavalitsus on oluline. Loobusime koolide rahastamisest otse ja rahastame neid omavalitsuste kaudu.”

Küttise hinnangul ei pea riik määratlema ka klasside suurusi, selliseidki otsuseid tuleb teha kohapeal. Sest mis saab siis, kui ühel aastal on üks laps vähem? „Tuge annab meile raportis öeldu, et riigi ja omavalitsuse vastutus tuleb ära jagada,” osutas Küttis.

Küttis juhtis tähelepanu ka tõigale, et varsti on meil juba tosin riigigümnaasiumi, aga seadust ei ole, seepärast on tulnud tegutseda läbi rääkides ja veendes.

„Kui edaspidi jääb riik gümnaasiumi eest vastutajaks, ei väida me, et ka mõni omavalitsus ei võiks seda teha,” sõnas Küttis. „Teame, et ehitame riigigümnaasiumidesse kohad umbes pooltele lastele. Teise poole jaoks sõlmime lepingud omavalitsustega, Tallinna, Tartu ja võib-olla veel mõnega. Kui riik tellib kohad, siis osaleb ta lisaks õpetajate palgale ka n-ö karbitoetuses. Kui ise vastutame, siis tahame leppida kokku nende omavalitsustega, mis korrastavad koolivõrku.”

Seega täidab riik eesmärki kaudselt: ei ütle, mitu last võib gümnaasiumis olla, vaid tellib gümnaasiumiastme hariduse sealt, kus koolivõrk on korrastatud või ollakse nõus seda tegema.

„Riik saab kaudselt luua olukorra, kus koolivõrk peab saama korda,” ütles Küttis.