Kui üritada teravmeelitseda, võiks öelda, et riigikogu suudaks seekord presidendi ära valida ilmselt üksnes juhul, kui kasutataks konklaavi (= suletud ruumi) põhimõtet nagu paavsti valimistel: uks kinni ja enne välja ei pääse, kui valik tehtud. Järgmine president aga esindab Eestit mitte ainult omariikluse suurjuubeli tähistamisel, vaid ka Euroopa Liidu eesistumisajal. Must hobune ei saa sellega hakkama.

Mis teha, kui rahvas ei usalda hästi oma riigikogu ja riigikogu ei usalda oma rahvast? Mis muud kui usaldada presidendi valimised teaduste akadeemia kätte, kes saaks sellega perfektselt hakkama. Sinna on kogunud kokku parim võimalik kompetentsus, TA liikmetegi arv on samas suurusjärgus kui riigikogul (koos välisliikmetega sada). Pealegi on akadeemial president olemas. Ja kes teine kui TA valitud president suudaks navigeerida oma riiki läbi eelseisvate ekstreemsete olude.

Aga see pole veel kõik. Ammu on räägitud vajadusest ühitada Eestis presidendi ja peaministri ametikohad. Kahjuks jäädakse selle ettevõtmisega alati hiljaks, uued valimised tulevad peale. Põhiseadusse vajalike muudatuste sisseviimine on aasta(kümne)te pikkune protsess, aga seda aega Eesti riigil ei ole. Mis oleks lahendus? Näiteks: riigikogu delegeerib eriseadusega presidendi ja valitsusjuhi kohustused ajutiselt TA presidendile (formaalsustega on hiljem aega tegelda küllalt). Ilmselt saaks sama asja ära teha ka EV n-ö istuv president oma n-ö otsekorraldusega – nagu Konstantin Päts viis 1. aprillil 1939 läbi haldusterritoriaalse reformi.

Eesti teaduste akadeemia president esindab maailma tipptaset teaduses. Kahju oleks loobuda samaväärsest tipptasemest Eesti riigi juhtimisel. Kui USA president (kel inimesi ligi kolmsada korda rohkem ja territooriumgi kakssada korda suurem) saab edukalt hakkama ka valitsuse juhtimisega, miks ei peaks siis väikeses Eestis olema võimalik ühitada teadust riigipea ja valitsusjuhi kohustustega? Nii võiks peagi hakata paljukiidetud e-Eesti kõrval rääkima ka i-Eestist (innovatsiooni-Eesti). Küsimus siiski selles, kas TA president soostuks võtma riigijuhtimise vastutuse enda peale, seda oma teadustöö arvelt. Aga teda annaks ometi kergesti šantažeerida, seadustades kas või vabaneva raha suunamise Eesti teadusse.

Niisugune unenägu siis, elus kahjuks teostumatu.