Kui last vahetpidamata häbistada ja süüdistada, jääbki talle paha lapse silt külge. Vanematele lapse käitumisraskustest rääkimine on omaette oskus, mida peab tegema selleks ettevalmistuse saanud õpetaja.

Lasteaiaõpetajaks õppijad saavad laste käitumisraskustega toimetulekuks Tallinna ülikoolist kaasa hea teadmistepagasi. Alushariduse pedagoogi bakalaureuse õppekavas on lapse arengu ja erivajadustega seotud aineid mitu. Lisaks on võimalik valida eri- ja sobitusrühma õppesuuna ainete seast.

Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud Lii Lilleoja õpetab tulevastele lasteaiaõpetajatele ainet „Laste emotsionaalsed ja sotsiaalsed probleemid” ning teeb samal teemal ka täiendkoolitusi. „Minu jaoks on huvitav, et kohtan täiendkoolitustel sageli oma endisi üliõpilasi,” räägib Lii Lilleoja. „Kui olen küsinud neilt koolitusele tuleku põhjust, vastavad nad, et lasteaias tööl läheb neid teadmisi ka praktiliselt vaja. Enne oli õpe teoreetiline, nüüd haakub see konkreetsete juhtumitega. Igaühel on rühmas mõni laps, kelle suhtes ta nõu pidada ja küsida tahab. Retseptiraamatut välja anda pole võimalik, sest iga lapse käitumise taust ja põhjused on nii erinevad. Samas on selge, et mida rohkem on õpetajal teadmisi, seda rohkem oskab ta eri meetodeid ja lähenemisviise katsetada ning last aidata.”

Professionaalse õpetaja oskused

„Üks noor õpetaja rääkis koolitusel kolmeaastasest poisist, kellel tekkisid lasteaeda tulles tõsised kohanemisraskused,” meenutab Lii Lilleoja. „Ta ei kuulanud sõna, tegi pahandust, sattus kergesti konflikti ja segas oma käitumisega teisi. Rühma teine õpetaja ja õpetaja abi kohtlesid poissi äärmiselt rangelt. Nad leidsid, et tegemist on halva lapsega, kes ei peakski tavarühmas käima. Poisi perre oli hiljuti sündinud teine laps, nii et kokku langes mitu elumuutust. Koolitusel asja ühiselt arutades leidsime, et tegu on väikese inimese reaktsiooniga olukorrale, mida ta ei mõista ja kus ta end ebamugavalt tunneb. Soovitasime õpetajal lapsele võimalikult palju tähelepanu ja turvatunnet pakkuda, mida tal sel eluperioodil ilmselgelt ei piisanud. Poisi käitumine muutus juba mõne nädalaga ning temaga ei olnud mingi probleem hakkama saada.”

Lii Lilleoja sõnul näitab see lugu ilmekalt, kuidas teine õpetaja lapse käitumisele n-ö üle reageeris, jättes samas kasutamata oskused, mis peaksid professionaalsel lasteaiaõpetajal olema. „Lasteaedades leidub endiselt selliseid vana kooli õpetajaid, kes peavad oma kohuseks lugeda vanematele üles kõik üleannetused, millega laps päeva jooksul hakkama sai, kuid kes unustavad kiita last selle eest, mis oli hästi. Üks ema tunnistas, et läks igal õhtul hirmuga lapsele lasteaeda järele, sest õpetaja hakkas iga kord pikalt ja üksikasjalikult lapse pahandustest rääkima. Harva, kui juhtus, et õpetaja ei öelnud midagi, tekkis emas lootus ja ta läks ise lapse päeva kohta tagasisidet küsima. Siis vastas õpetaja napilt: „Normaalselt.” Viimasel ajal on vanemad kurtnud ka seda, et rühmades, kus on üks õpetaja ja kaks assistenti, kipuvad assistendid neile laste kohta märkusi ja hinnanguid jagama. Kuna assistentidelt pedagoogilist kvalifikatsiooni ei nõuta ja nende hulgas on ka erialase hariduseta inimesi, pole selline käitumine professionaalne. Lapse käitumisraskustest rääkimine on omaette oskus, mida peab tegema selleks ettevalmistuse saanud õpetaja. Kõigepealt tuleb rääkida heast, alles seejärel muredest ja probleemidest. Kui last vahetpidamata häbistada ja süüdistada, jääbki talle paha lapse silt külge. Siis ongi nii, et kui rühmas midagi juhtub, on alati süüdi see laps, olenemata sellest, kas ta oli pahandusega seotud või ei. Lõpuks võtabki laps endale selle rolli ja halb käitumine võimendub.”

Mis põhjustab käitumisraskusi?

„Lapse agressiivne käitumine võib viidata tema erivajadusele,” rõhutab Lii Lilleoja, kelle sõnul ongi lasteaiaõpetaja tihti esimene, kes lapse psüühikahäiret märkab. „Kui õpetajal tekib kahtlus, ei tohi ta hakata ise diagnoosi panema, vaid peab otsima professionaali abi. Levinumad erivajadused, mis lapse käitumist mõjutavad, on aktiivsus-tähelepanuhäire, autismispektri häire ja vaimne alaareng, mille puhul annavad Rajaleidja keskuste nõustamiskeskuste komisjonid vanematele soovituse sobiva rühmatüübi valikuks. Erivajadustega laste käitumisraskused on omaette suur teema.

Kõige levinum käitumisraskuste põhjus on sotsiaalsete oskuste puudumine. Sõimes ja nooremas rühmas kohtab sageli lapsi, kes loobivad asju, löövad teisi või käituvad muidu halvasti. Laps ei oska teisiti öelda, et ta tunneb end võõras kohas halvasti ja igatseb ema järele. Enamik mudilasi on esimest korda elus omaealiste seas ja sotsiaalseid kogemusi on neil võrdselt vähe. Mõni laps tõmbub endasse, teine elab end välja. Löömine, lükkamine, näpistamine, hammustamine on selles vanuses tavaline. Kui kaaslane selle peale nutma hakkab, on laps üllatunud ning tahab seda uuesti proovida. Haritud ja empaatiline õpetaja saab selle olukorraga kenasti hakkama. Olen praktikaõppejõuna palju lasteaedades käinud ja mul on silme ees üks sõimeõpetaja, kes käis mööda rühma ja muudkui kordas: „Ei tee ai, teen pai.” Ja õpetas neid, keda parasjagu löödi või näpistati, ütlema: „Ei tohi mulle haiget teha.” Väga tähtis on õpetada lapsel oma tunnetest aru saama ja nendega toime tulema.”

Lii Lilleoja on õpetajatel soovitanud teha konfliktsete laste kohta regulaarselt märkmeid, sest nii hakkavad ilmnema teatud käitumismustrid. „Kui vaadata, mis lapse agressiivsushoole eelnes ja mis järgnes, võib selguda, et see on tema viis tähelepanu otsida. Kui laps teeb kõige rohkem pahandust reedeti, peaksid vanemad kaaluma, kas tema jaoks pole lasteaianädal liiga pikk. Tihti paistavadki agressiivse käitumisega silma lapsed, kes on lasteaias kõik päevad seitsmest seitsmeni ega saa ka nädalavahetusel vanematega koos olla, vaid viiakse kuskile hoida. Kui õpetaja pühendab neile individuaalselt kas või pool tundi hommikul ja õhtul, näeme sageli, et laps on nagu ümber vahetatud.”

Pereprobleemid mõjutavad last

„Väga palju mõjutavad lapsi kodused probleemid,” kinnitab Lii Lilleoja. „Vanemate välismaale tööleminek, pere lagunemine, uue kärgpere tekkimine – iga muutus on lapsele raske. Tihti on ka vanemad ise väga õnnetud, hakkavad üksteist süüdistama ja mustama, unustades lapse. Sellised asjad pole lapsele jõukohased. Lapse jaoks on turvaline ja stabiilne elukeskkond äärmiselt tähtis ning vanemate konfliktne suhe jätab talle paratamatult jälje. Ka lasteaias on hästi näha, et kui kaks rühmaõpetajat on töötanud ühe rühmaga algusest kuni kooliminekuni, on rühmas hoopis vähem käitumisprobleeme. Kõige suuremad probleemid on rühmades, kus õpetajad on tihti vahetunud.

On lapsi, kes ei ole saanud kodust kaasa piisavalt sotsiaalseid oskusi. Vanemaid, kes lapsest üldse ei hooli, pole ma kohanud. Aga teadmiste puudujääki ja oskamatust last kasvatada, eriti vanemate puhul, kes on ise kasvanud kehvades kodudes, on palju. Professionaalne õpetaja saab seda lasteaias kompenseerida. Lasteaed ja kool saabki olla see turvaline koht, mis last toetab.

Üks mu kaugõppe üliõpilane, kes on lasteaiaõpetaja Kihnu saarel, rääkis, et teeb igal lastevanemate koosolekul lühikese veerandtunnise koolituse mõnel kasvatuslikul teemal. Leian, et lasteaiad peaksidki vanemaid praegusest rohkem nõustama – kutsuma koolitajaid või laskma õpetajatel koolitusi läbi viia. Riik peaks seisma selle eest, et koolitustele jõuaksid ka vanemad, kellel on neid teadmisi eriti vaja. Tähtis on saada vanemaks olemisest hea kogemus. Ka võiksid noored vanemad sagedamini kasvatusnõustaja või pereterapeudi juures käia. Praegu veel häbenetakse psühholoogi, psühhiaatri, eripedagoogi poole pöörduda.”

Kuidas lapsele oskusi õpetada

Lii Lilleoja kinnitab, et usub positiivsusesse. „Ka lapse puudustele saab läheneda positiivses võtmes – riidlemise ja tänitamise asemel arutleda, mis on need oskused, mida tal ei ole. Kui laps ei kontrolli piisavalt oma emotsioone, on tal järelikult puudu oskusest rahulikuks jääda ja tulebki hakata seda õppima. Ben Furmani raamatut „Oskuste õppe käsiraamat”, mis ilmus sel aastal ka eesti keeles, tahaksin soovitada kõigile lasteaiaõpetajatele. Autor annab seal head nõu, kuidas lastele oskusi õpetada.”

Kuna lapse mõtlemine on konkreetne, saab teha tabeli ning märkida plussidega ära need päevad, mil laps hästi käitus, toob Lii Lilleoja näite. Kui juba mitu nädalat järjest on plusse rohkem kui miinuseid, tuleb teda tunnustada. Samamoodi saab oskusi õppida koos terve rühmaga. Hea võimalus on anda olulisi teadmisi ja väärtusi lastele edasi lugude kaudu.

Sõimerühmas ja nooremas rühmas pannakse ka alus kuulekusele, mida tänapäeval kasvatuses palju ei rõhutata, kuid mis on väga oluline. Siingi on oma metoodika. Kui õpetaja ütleb, et hakkame mänguasju kokku korjama, ei tohiks ta ise laua taha istuma jääda, vaid tulema lastele appi. Piisab, kui iga korraldust öelda rahulikul ja kindlal toonil ühe korra, mitte valjul häälel kümme korda. Hea õpetaja suudab end kehtestada häält tõstmata. Rühmades, kus õpetaja räägib vaikse ja rahuliku häälega, räägivad ka lapsed vaiksemalt, ja vastupidi. Seda oskust saab õppida.

„Kui lasteaedades töötaksid ainult professionaalsed õpetajad, oleks käitumisraskusi vähem,” usub Lii Lille­oja. „Ei ole olemas paha last, vaid halval käitumisel on põhjused. Psühhiaater Piret Aavik on tabavalt öelnud, et käitumishäire on nagu palavik, millel võib olla palju põhjusi. Kõigepealt tuleb põhjus üles leida, alles siis saab hakata seda „ravima”. Õpetaja saab end arendada ja vajadusel teistelt spetsialistidelt abi otsida, see on tema vastutus. Suhtumine, et küllap saame päeva õhtusse või et varsti läheb laps kooli, on vastutustundetu. Nii käitumisprobleemid üha süvenevad. Praktiseerin õppejõutöö kõrvalt ka pere- ja kasvatusnõustajana ning nõustan ka käitumisraskustega koolilapsi. Saan sajaprotsendiliselt kõigi juhtumite puhul öelda, et lapsel oli probleeme juba lasteaias, aga ta ei saanud abi. Õpetaja küll soovitas psühholoogi juurde minna, aga vanemad lootsid, et laps kasvab sellest välja. Kui ta oleks saanud õigel ajal professionaalset tuge, oleks tal koolis kindlasti kergem.”