Eesti noorteühenduste liit (ENL) teeb noorte valijate ettevalmistamisel osa tööst õpetajate eest ära. Klassiruumides korraldatavate simulatsioonide käigus õpivad valimisikka jõudvad noored kompromisse tegema, raha lugema ja valimislubadusi kriitiliselt hindama.

„Kui palju matame hariduse alla?” – „Paneme 20% siia? Või paneme 40?”

„Transpordi osas saame ettepanekuid ühendada. Põhirõhk on siiski haridusel!” – „Aga meil on veel kõvasti lubadusi, mida vaja täita!”

Kõlab nagu vestlus värske võimuliidu koalitsioonikõnelustelt? Võib-olla valitsuslepet tõepoolest nii ka koostati, kuid need lausekillud on nopitud võimukõnelustega samal ajal toimunud ENL-i simulatsioonilt Saku gümnaasiumis.

Sel õppeaastal oli see juba teine kord, kui klassitäis Saku gümnaasiumi õpilasi sai võimaluse isekeskis pooleteise tunni jooksul võimuliidu sõlmimist läbi mängida. Kokku on ENL paari kuuga väisanud rohkem kui neljakümmet Eesti kooli, kus toimunud simulatsioonide käigus on ligi 1500 õpilast saanud aimu, mis juhtub pärast seda, kui kõik hääled on üle loetud ja lõplik valimistulemus välja kuulutatud.

Just sellisest situatsioonist leiavad ennast õpilased, kes jagunevad simulatsiooni alguses kolme valituks osutunud valimisliitu, igaühel neist oma lubadused, mille eest tuleb kõnelustel kümne küünega seista, olles samal ajal avatud kompromissidele, sest valla juhtimiseks tuleb leida endale usaldusväärne partner.

Et vaim oleks valmis

Kuldar Adel ENL-ist selgitab, et simulatsioon on üks viise valmistada ette noori valijaid, kes saavad juba vähem kui aasta pärast esmakordselt kohalikel valimistel osaleda. Simulatsioonil osalenud Saku gümnaasiumi abituriendi Karl-Thomas Kallasmaa sõnul andis üritus ennekõike võimaluse eristada realistlikke lubadusi utoopilistest.

„Ka siin simulatsioonis oli lubadusi, mis polnud mõistlikud ja mida pole seetõttu võimalik täita,” märkis Kallasmaa. Nii peavad fiktsionaalse väikevalla volinikud 30 000 euroga opereerides otsustama, kas kulutada see raha aabitsatele, koolilõunale, bussipaviljonidele või teha sootuks midagi ambitsioonikamat, näiteks rajada jalgpalliväljak või noortekeskus.

Esimene väljakutse ongi kleepida igale lubadusele külge hinnasilt. Siin võib entusiastlikke vallavolinikke tabada ebameeldiv üllatus.

Saku skatepark’i ehitusega kokku puutunud noormees ütleb klassikaaslaste kurvastuseks, et see läks maksma rohkem kui simulatsioonimängu eelarves ette nähtud 30 000 eurot. Kas teha kahe hüppega miniversioon? Või kutsuda appi töömees Aare, kes pakub ehitusteenust kuuspaki eest? Mõistlikum on ettepanek lihtsalt maha kriipsutada ja järgmise juurde liikuda.

Õpetab nägema seoseid

Saku gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Raigo Loide arvates on simulatsioon juba ainuüksi sellisel juhul oma eesmärgi täitnud, kui õpilased hakkavad rohkem põhjuse-tagajärje seoseid nägema.

Läbirääkimiste laua taga on selliste spontaansete arutluskäigudeni jõudmine tavaline nähtus. Näiteks vaidlevad Nõmme põhikooli õpilased pikalt, kui palju raha tuleks eraldada üksikvanemate toetuseks, kui täpselt pole teada nende arv?

Kes üleüldse kvalifitseerub üksikvanemaks − kas need, kes on lahku läinud, või need perekonnad, kus üks vanematest on surnud? Küsimusi on siin rohkem kui vastuseid ning kokkuvõttes jõutakse järeldusele, et toetuse ärajätmine võib motiveerida vanemaid hoopis kokku jääma.

Lisaks poolteist tundi vältavatele simulatsioonidele pakub ENL koolidele valimis- ning osalusteemalisi loenguid, mille sisu varieerub sõltuvalt vanusegrupist. Noorematele ehk 6.−7. klassi õpilastele mõeldud loengud tutvustavad noortele ennekõike osalusvõimalusi, mis võimaldavad suunata ühiskonnaelu väljaspool valimisi. Vanemate klasside õpilastele räägitakse põhjalikumalt aga valimistest.

Teemade kinnistamiseks

Loengud ühes simulatsioonidega aitavad kinnistada teemasid, mida ühiskonnaõpetuse ainekavas on juba läbitud. Täiesti uut infot leidub Adeli sõnutsi simulatsioonides vähe: „Peamine eesmärk on aidata noortel avastada ja kasutada seda infot, mis neis juba olemas on.” Tema hinnangul on noortel oma maailmavaatest tulenevalt olemas isegi lahenduskäigud neid enim puudutavatele probleemidele.

Puudu on aga sellest, et keegi neid usaldaks ja juhendaks, kuidas oma soove ja mõtteid realiseerida.

Adel kinnitab, et huvi kodanikuhariduse tundide vastu on olnud meeldivalt suur − vähem kui nädalaga sai sügisene kalender täis ning praegu sõlmitakse koolidega kokkuleppeid kevadeks. Ta lubab, et koolidega, kes kohe jaole ei saanud, võetakse jaanuaris uuesti ühendust.

Tagasiside on seni olnud julgustav: „Nähakse, et ENL on loonud hea programmi nende teemade atraktiivselt ja huvipakkuvalt esitamiseks, mis haakub ka ainekavaga.” Või nagu Loide pooleldi muiates lausus: „Iseenesest ju väga tore, kui keegi teeb jupi tööd sinu eest tasuta ära!”