Käes on enneolematu valetamise aeg – kui varem oli kombeks, et vale ilmsiks tulekul hakati vabandama või vähemalt keerutama, siis nüüd põrutatakse lihtsalt uue valega. Tõe otsijal pole peagi enam millestki kinni hakata.

Mehe sõna ja lapse tõde

Mind on tões ja vaimus kasvatatud nii, et ma räägiksin tõtt. Nõnda kasvasingi oma suurte tõdede ja väikeste valedega. Mõnikord sain vastu nina ka – veidikese vale, aga põhiliselt ikka tõdede eest. Nende eest, mis tulid välja vale koha peal.

Pidasin siiski vapralt vastu, sest kuidas sinust ikka mees kasvab, kui sa mehesõna pidada ei suuda. Peaaegu pool maailma ju mehi täis, mis siis saab, kui nad oma sõna ei pea või hoopiski valet räägivad! „Ei, mina pooldan ausat juttu, tulgu või hullem!” otsustasin.

Villast nad küll ei viska

Hullem tuligi, aga nii hullu nagu praegu ei osanud ma kuidagi ette arvata. Sest tõde, kui see kusagil veel alles ongi, peitub pigem filosoofide arutlustes ja vanades entsüklopeediates.

Tõsi jah, käes on enneolematu valetamise aeg. Ning sellega ei tegele kurval kombel mitte väikesed vennikesed, kes koolist põhjuseta puuduvad või turul väljamaise kauba Eesti omaks nimetavad. Valekahuritest põrutavad suured riigijuhid ise! Aga miks siis ometi?

Loomulikult ei saa me asja järele küsima minna. Takistusi on vähemalt kaks: kui üldse, siis jõuame oma küsimusega kõige rohkem avalikule pressikonverentsile. Ning teiseks: pole kindel, kas meile vastates mitte ei valetata.

Nii tuleb leppida oletustega. Aga lohutagem end sellega, et aus oletus on ikka etem kui vassimine, villase viskamine või puru silma ajamine. Õigupoolest ei tohiks neid kõnekäände selles loetelus ette tuuagi, sest eks ole talupoeglik villase viskamine küünilisest valetamisest sama kaugel kui talutare maailma pealinnadest.

Kui riik muinasjuttu rääkis

Muidugi ei saa väita, et meid, olgu siis praeguste laste vanemaid, eelkõige aga vanavanemaid, poleks varem valega vinnutatud. Eks olnud Nõukogude Liit ju suurele valele üles ehitatudki. Aga toonane vale oli teistmoodi, vähemalt riigi tasandil. Kes vähegi mõelda viitsis, sai kõnepultidest räägitu kergesti kõrvu panna vanade muinasjuttude ja piibli tõdedega.

„Küll ikka luuletavad!” mõtlesin minagi. Ja tegin seda ka ise, kui põhikooli lõpukirjandis tänasin igapäevase leiva eest põllumehe kõrval teadagi keda … See polnudki nagu vale, nii oli lihtsalt kombeks.

Nüüd on olukord mitu korda hullem. Õigupoolest ei saa enam kedagi uskuda. Püssidega ehk päris sõja kõrvale on astunud infosõda. Ning tuleb karta, et paljud selle kurja sõja kavalad võimalused on alles avastamata.

Jah, otseselt või vähemalt kohe praegu keegi selles sõjas surma ei saa, aga maailma jõujooned, ilmselt ka piirid, jaotatakse juba õige varsti ära tõe ja vale rindel.

Vale on võimas relv, tuleb tunnistada. Pealegi pole tal varsti enam vastumürki. Sest kui varem oli kombeks, et vale ilmsiks tulekul hakati vabandust paluma või vähemalt keerutama, musta võimalusel valgeks rääkima, siis nüüd põrutatakse lihtsalt uue valega. Ning siis veel ühega. Järeldus on lihtne: tõe otsijal pole peagi enam millestki kinni hakata. Ta satub segadusse, pettub, hakkab tegelema oma asjadega. Ning maailma asju otsustavad hoopis teised.

Jah, olgu peale, aga mida teeme meie, laste vanemad ja vanavanemad? Mida me uutele põlvkondadele soovitame? Ikka aus olla? Aga millal? Kellega? Millisel määral?

Niimoodi tõde devalveerub, muutub suhteliseks, lausa tarbeasjaks. Kui aga tõde on vaid tarbeasi, millele toetub siis maailm?

Lapse uus võimalus

Üks võimalus tõde maailma tagasi tuua on hakata rohkem kuulama lapsi. Just lastes peitub tõde, mida nad vähemalt mõnda aega julgevad ka välja öelda. Jah, muidugi on see tõde enesekeskne, koosnedes ka hinnangutest „mulle meeldib” ja „mulle ei meeldi”. Mõnikord peitub lapse tõde isegi teise lükkamises, löömises või näpistamises.

Aga laste vahetu käitumine annab meile maailma olemusest kindlasti selgema pildi kui valedest kubisev avalik ruum, mida kokkuvõttes võib nimetada poliitikaks.

Seni aga, kui maailm pea pealt uuesti tõe jalgadele ei pöördu, ei ütle ma lapsele, et räägi tõtt, nii võib sinust maailmas veel tähtis tegelane saada. Sest nii öeldes ma ju valetaksin.