Kõrgmaagia kõnetab harva,

kuid kõneleb selgesti,

kiiresti: ära arva,

et päriselt ongi nii,

kui paistab – mullas ja kullas

on mõndagi ühist. /D. Kareva/

Maikuu tõi mu köögiviljaaia äärde üüratu sõnnikuhunniku – kohaliku taluniku ja lambakasvataja Londi Jaani pudulojuste toodangu. Teadsin, et kuskil riiulil – huvitaval kombel kokaraamatutega mestis – ootavad minu õpetajatööst vabamat hetke sellised raamatud nagu „Biodünaamiline aed” ning „Maa ja leib”. Viimane neist Eesti biodünaamika ühingu väljaanne, kaanel ilutsemas kompostihunnik. Igal juhul sai nii sõnnikust kui ka kompostist mu selle suve kirg ja armastus.

Augusti keskel avasime kolleegidega oma kodukooli, Johannese kooli Rosmal uksed ning võtsime neljaks tihedaks koolituspäevaks vastu eesti Waldorfi koolide õpetajad ja Waldorfi pedagoogika huvilised. Hommikuste ettekannete pidajad olid Akademie für Waldorfpädagogik Mannheimis täienduskoolituse osakonna juhataja ning õppejõud Patricia Porr ja Tartu Waldorfgümnaasiumi religiooniõpetaja Heidi Reimann. Kunstilistest ainetest sai inspiratsiooni muusikast, eurütmiast, kõnekujundusest. Muu töö toimus õpetajalt õpetajale meetodil ehk kogemustevahetamise põhimõttel.

Neis töögruppides, kus valitses uute õpetajate ülekaal, tuli kogenutel oma pagas lihtsalt edasi anda. Kõik töötas. Kõik puudutas. Eriti Patricia Porri loengud õpetaja füüsilisest, hingelisest ja vaimsest tervisest.

Magagem mõnuga!

Aga kõigepealt meie välisõppejõust endast. Külalisõppejõuna on Patricia alates 2013. aastast Eestiga tuttav. Minu arvamus ühtib paljude seminaril osalenute omaga – inimene, kelles elulis-praktiline pool nii harmooniliselt meditatiiv-religioossega käsikäes käib, on äärmiselt inspireeriv! Pole vist praktilist eluvaldkonda, milles Patricia hakkama ei saaks. Oma kutsekarjääri alustas ta õmblejana, jõudes viie aastaga Mannheimi Nationaltheateri kostüümiosakonna juhatajaks. Õmblejaametiga alustas ta ka kohalikus Waldorfi koolis, õpetades 9.−12. klassi õpilastele konstrueerimist, juurdelõikamist, õmblemist ja muid ametis vajalikke kunste. Edasine läks nii, et kolleegid märkasid tema pedagoogilist talenti ning kutsusid Patricia klassiõpetajaks. Sellele ametile eelnesid õpetajakoolitus ning aasta Stuttgarti preestrite seminaris. Patricia sõnul andis just viimane talle oskuse rakendada koostööd vaimsete hierarhiatega pedagoogilises töös.

Patricia Porri loengutest rääkides toon siinkohal välja mõned valitud aspektid. Füüsilise tervise ja une puhul tõi õppejõud esile kaks poolt: kõigepealt meile tuttava keha puhkamis- ning taastumisvajaduse. Selle kõrval vähemalt sama olulisena teostub une ajal hingelis-vaimne ühendus laste, vanemate, kolleegide, meiega seotud inimestega. Magagem mõnuga!

Hingelise tervise ühe aspektina soovitas Patricia õpetajale mõnda kunstilist tegevust või koolitust. Tema enda näitel: minnes esimesele klassiõpetajaringile, hakkas ta paralleelselt võtma tšellotunde, teise ringi ajal käis maalikursusel. Lisaks hingehooldusele võimaldab kunst inimesel kogeda vabadust – juba otsus millegi „ebapraktilisega” tegelda on vaba.

Mullast saab kuld

Ja siis, viimase päeva viimases loengus jõudsime (minu!) kompostihunnikuni! Patricia lõi elava pildi sellest, kuidas komposti ladustatav kasutu jääkmaterjal läbi emakese looduse muunde­protsesside uueks viljakandvaks mullaks saab. Kompostihunnikus sünnib alkeemiline ime, „muld saab kullaks”. See oli sissejuhatuseks õpetaja vaimse tervise käsitlusele.

Järgneva annan edasi Patricia sõnadega enda konspekti põhjal. Igaks juhuks vaatasime selle olulise sõnumi pärast seminari Põlvamaa ökofestivali suurel laadal Karilatsis Patriciaga koos veel kord üle. Niisiis:

„Me pole imeinimesed, et kõigega hakkama saada. Juba inimeseks olemise idee on selles, et oleme ebatäiuslikud. Kogu parima püüdluse juures ootavad meid õpetajatena ees olukorrad, mis mingil põhjusel on meile liiga rasked, käivad üle jõu. Sellest tekib läbiseedimata vaimne jääkaine. Mida sellega teha, kuhu see panna? Istu õhtul oma voodi äärele ja anna see mõttes taevasesse kompostihunnikusse, vaimsete hierarhiate ainetmuundava toime alla. NB! Selle toiminguga kaasnevad teatud tingimused.

• Ole aus! Oma oskamatust, saamatust või hirmu tuleb tunnistada.
• Sorteerimistöö peab olema endal tehtud, terad sõkaldest eraldatud.
• Kui jääkaine koos palvega olukord osapooltele parimal viisil lahendada on üle antud, on järgmiseks harjutuseks usaldus – lahendus ei pruugi saabuda viisil, mida oma inimlikus piiratuses meelsasti ette kujutame.

Sellise vaimse tööga on võimalik probleemidestki elu edendav aines tekitada. Rohkem usaldust vaimse maailma koostöö vastu!”

Minu kolmekambrilise kompostihunniku esimene osa on käega katsudes soe. Termomeeter mõõdab sisetemperatuuriks +38 kraadi. Muundumisprotsess on käivitanud. Mullast saab kuld. Pöördun uue õppeaasta eel pedagoogikat toetavate vaimsete jõudude poole ja soovin samasugust muundumisvalmidust mulle, armsatele kolleegidele, kõigile, kes asunud praktilis-meditatiivsele koolitusteele.