Igasugu vigurijuttude poolest tuntud lastekirjanikul Markus Saksatammel on raamat „Tädi hakkab tuuleloheks“, kus sekeldavad kõikvõimalikud kentsakad onulinskid ja tädilinskid. Neid omamoodi nimetusi – „onulinski“ ja „tädilinski“ – võib pidada juhu- ehk okasionaalsõnadeks, varem tõenäoliselt kasutamata keelendeiks, mille kirjanik on loonud just üheks eriliseks puhuks, oma teoses pruukimiseks. Sellised sõnad tekivad keelde vaid korraks ega jõua sõnaraamatuisse, nagu mööndakse „Eesti keele käsiraamatus“.

Kahe sõna ülesehitus on üsna silmanähtav: eesti „onule“ ja „tädile“ on liidetud venepärane „-linski“, mis vene keeles esineb näiteks perekonnanimede lõpus (Belinski, Zelinski). Liide lisab neutraalsele tüvele esiteks argikeelse ja naljaka, teiseks veidi halvustava varjundi – onulinskid ja tädilinskid ei ole tavalised onud ja tädid, vaid üksjagu kahtlasevõitu sekeldised.

Kui „onulinski“ ja „tädilinski“ on juhusõnad, siis üht samasuguse ülesehituse ja tähendustooniga keelendit kasutatakse mõnevõrra sagedamini, nii et see on registreeritud eesti keele sõnaraamatuteski. See sõna on „tegelinski“, „tegema“ tüve ja „-linski“ liitmise saadus, mis osutab kerge halvakspanuga igat sorti sehkendavatele tegelastele või asjameestele („parteitegelinski“, „tähtis tegelinski“, „mingi pealinna tegelinski“).

Sarnase loogikaga sõna-, täpsemalt nimeloome on hästi teada „Asterixi“ koomiksi fännidele. Seal on terve hulk sääraseid vahvaid nimesid nagu Igapidivix, Kohvilix, Pendeldix ja Vanaigerix gallialastel, Justuaugustus, Punaninacus, Segapudrutus ja Vatsaloputus roomlastel, Kivitahveldis, Kruvitis ja Tiptopehitis egiptlastel, Ohmussen, Polevistsen, Meretagusson, Pahvson ja Pakson viikingitel ja nii edasi.

Üks asi esineb nende juures aga ümberpöördult: teatav hinnangulisus ei sisaldu mitte sõna lõpu-, vaid sageli hoopis eestikeelses tüveosas, samas kui võõrapärased nimeliited markeerivad neutraalsel, hinnangust vabal moel nimekandjate rahvuslikku kuuluvust. Aga nagu fännid teavad, on kõik nemadki ühed parajad tegelinskid!