Sihukeste vaata et suviste ilmadega, mis vahepeal näole andsid, kadus igasugune soov laua taga istuda ja kirjutada. Oleks tahtnud ainult väljas elada: aias nokitseda, metsas kõndida või siis lihtsalt rohul külitada ja vanu koomikseid lugeda. Mis aga puutus vaimutöösse, siis jah – tundsin end täieliku voostrina.

Naljakas, et „vooster“, pruugituna inimese kohta, ei ole eesti keeles sugugi alati üksnes loodrit ehk laiskvorsti tähendanud. Wiedemanni suure eesti-saksa sõnaraamatu (1869) järgi võis „vooster“ märkida ka sootuks vastupidist: terast, hoolsat, innukat inimest. Nii et kui öeldi näiteks „Karl on vooster kirjutama“, siis ei tarvitsetud sellega mõelda, et Karl on kirjatöös jube lohe, vaid risti vastupidi – et ta on kirjatöös innukas ja hoolas.

Neid inimesega seotud vastandlikke tähendusi aitavad selgitada „voostri“ päritolu ja esimene, hoopiski mitte inimlooma puudutav tähendus. Nimelt tuleb eesti „vooster“ linnukoera märkivast saksa sõnast Vorsteherhund, täpsemalt selle esiosast. Ja nii ülemöödunud sajandi Wiedemanni kui ka käesoleva sajandi õigekeelsussõnaraamatu järgi ongi „voostri“ esimene tähendus too Vorsteherhund, „(linnu)koer“.

Edasi seletab Henn Saari (Eesti Raadio „Keeleminutid“, 26. veebruar 1978): „Kui voostrile, sellele sõnale, lihtsalt otsa vaadata, siis ta võib tunduda nõndanimetatud deskriptiivina, tähendab sellisena, mis oma kõlaga või kõlaseostega passib logelejat tähendama. Voostri kõla meenutaks nagu vorsti ja looderdamist ühtekokku. /…/ Öelda inimese kohta koer on üldiselt halvustav, ja kui sõna kõla meenutab mingil viisil venimist ja loodrit, siis ongi sellega juba nii-ütelda spetsialiseeritud halvustav tähendus valmis. Aga jahikoeral on ju ometi ka häid omadusi, ta on üks nutikas ja terane loom, ja Wiedemanni sõnaraamat kajastab muu hulgas ülekannet inimesele ka nende omaduste põhjal.“

Vaat selline tore selgitus. „Toredaga“ maksab muuseas samuti tähelepanelik olla, sellegagi on seotud mitu vastuokslikku tähendust. Aga nendest juba järgmine kord.