Statistika näitab, et erakorralise meditsiini osakonda ehk EMO-sse pöördub Eestis järjest rohkem inimesi. Kel hing ei ripu just juuksekarva otsas ja raha rohkem, see otsib abi erakliinikutest, näiteks nahahaiguste puhul. Argielu näitab, et enne kui sa „tasuta“ eriarsti juurde pääsed, oled surnud või terveks saanud.

„Milleks ma seda sotsmaksu maksan!“ on praeguses Eestis levinud sajatus. Meeleheitel ja kergeusklikud inimesed pöörduvad massiliselt kõiksugu tervendajate, ravitsejate ja soolapuhujate poole, lootuses, et …

Nüüd, enne kooliaasta lõppu, eksamite ajal, otsib üha enam vanemaid oma lastele eraõpetajaid, et riigi- ja lõpueksamid saaksid tehtud või kool üldse lõpetatud. Samas kehtib hariduses võrdsuse ja ühtsuskooli printsiip. Kasutatakse veel palju üllaid sõnu.

Meil on ka arstiabi tasuta, aga abi saamiseks tuleb eraettevõtja poole pöörduda ja raha välja käia. Kardan, et haridusega võib minna nii nagu arstiabiga: kui tahad, siis maksad, muidu oled pelgalt statistiline ühik avalik-õiguslikus eelarvetabelis.

Õpetajatest on puudus, klassid on suured ja koolidele sunnitakse maruliselt peale muutunud õpikäsitust ning kaasavat haridust, mis tähendab, et niigi suurtes klassides on nüüd ka HEV-õpilased. Teame, kui kirev seltskond oli tavaklassis niigi, kui räägime elukohajärgsetest üldhariduskoolidest. Kaasav haridus aga toob kaasa olukorra, kus õpetaja on pedagoog, psühholoog, sotsiaaltöötaja, arst ja turvamees ühes isikus.

Need, kes ei torma kasutama uusi tehnoloogiaid, on tehnorevolutsiooni ruuporite sõnul ajale jalgu jäänud fossiilid, kes ei oska aineid lõimida, on puha „raamidesse takerdunud“. Õpetajaid käivad koolitamas isegi inimesed, kes pole minutitki õpetajana klassi ees seisnud, aga on loonud oma „teooria“ ja oskavad mõelda „kastist välja“.

Töökoormus on kohati üle mõistuse ja sealjuures vasardavad töötajale kuklasse head eksamitulemused ja koolide pingerida. Mõnel juhtub olema ka pere. Pole ime, et õpetajad on ülekoormusest stressis, põlevad raginal läbi ja kustuvad. Kuigi nad püüavad olla viisakad, rahulikud ja vastutulelikud, nagu EMO arstidki.

See mitmes rollis olemine võtab õpetajalt tohutult aega ja killustab tähelepanu. Kes püüab kõige rohkem tähelepanu? Eks ikka see, kes kõige rohkem kisab. Kellele tähelepanu ei pöörata, muutub laisaks. Aga aeg tiksub …

Paratamatult viib see õpetamise üldise taseme koolides alla. Püüdlikul, tulemustele orienteeritud lapsevanemal on õigus olla sellise olukorra üle rahulolematu ja võib arvata, et järjest jõulisemalt tekib meil paralleelne haridussüsteem, mis tähendab, et üha suurem osa õpilastest käib õhtuti või nädalavahetustel erakoolis kursustel, palkavad vanemad eraõpetaja või hakatakse üha rohkem asutama tasulisi erakoole, kuhu pole „lihtsamast perest“ pärit lapsel asja.

Nii jõuamegi olukorda, kus haridussüsteem, nii nagu ravisüsteem, eraldab juba maast madalast terad sõkaldest, tähendab süvendab inimeste ebavõrdsust. Haridusel on mitte vankumatu, aga suur osa selles, kas inimene jääb vaeseks või saab rikkaks. Õpetaja aga muutub era- ja lisatunde andes üha enam klienditeenindajaks nagu paljud arstidki.

Hiljuti käsin haigekassa kulul ortopeedi juures ja polikliiniku registratuuris teatas mulle proua mitu korda, et olen täna selle arsti esimene klient. „Vabandust, patsient,“ parandas ta end sealjuures.

Artikkel tugineb autori isiklikele seisukohtadele ja kogemustele.