Maire Raadiku raamatust „Uudissõnu uue aastatuhande algusest“ (2017) võime lugeda, et Eesti Kultuurkapitali tähistavat argikeele sõna „kulka“ kasutati tegelikult juba 1930. aastatel. Veidi vanu ajalehti lapates leiab sellele ka kinnitust. Nii on 1930. aasta 13. jaanuari Esmaspäevas humoorikas lugu „lühendustest, mida tarvitab äripäev“: näiteks „kamin“ (kaitseminister), „mamin“ (majandusminister), „põmin“ (põllutööminister), „temin“ (teedeminister), „kosimin“ (kohtu-siseminister) ja ka „kulka“, mille juures on peetud tarvilikuks selgitada: „Vanasti oli kulka väike mõõt viina. Ka nüüd on nende vahel otsekohene ühendus. Kõik viinast saadav kasu läheb kulka – kultuurkapitali käsutusse, kes need jagab välja.“

1933. aasta 9. septembri Nool tsiteerib kunstnik Jaan Vahtrat, kes tsiteerib kunstnik Jaan Koorti: „Ah, see „kulka“! Kas mäletate, juba 7–8 aasta eest ma teile ütlesin, et see „kulka tapab meie kunsti ja kirjanduse. Tänapäev on see vist küll igale arusaajale selge, ainult tollele tegelinskide karjale mitte, kes igasuguse kriuka abil „kulka“ rohelisel rohuplatsil visalt vegeteerib“ – nii arvab ja kõneleb Koort.“

1935. aasta 24. mai Uudislehes paneb anonüümne kirjanik J. aga pahaks, et pooled kultuurkapitali toetuse saajad on „lastetud või koguni vallalised“ (sic!) ja kirjutab muu hulgas: „Eelmisel aastal olukord oli veel täbaram ning kulka vaekauss langes siis veel rohkem lastetute kasuks.“

Ülesehituselt pole mõnusasti suu- ja sulepärane „kulka“ mõistagi midagi muud kui kahe sõna, „kultuuri“ ja „kapitali“ algustest kokku kleebitud nii-öelda silplühend. Sellised on veel näiteks „masu“ (majandussurutis), „rula“ (rull-laud), „õved“ (õed-vennad), „kapo“ (kaitsepolitsei) ning juba enne mainitud kõikvõimalikud „maminad“ ja „põminad“.

Vahepeal, Nõukogude ajal jäi „kulka“ sõna koos asutuse enesega unustusse, aga nüüd pruugitakse seda jälle hoogsalt – pruugib ju kulka isegi!