Eesti keele õpetaja võib jätta kustumatu jälje. Ikka meenuvad hetked, kus ta rääkis armastusest, luges pimedas klassis luuletusi ette, tõi mõnd kurvemat teost analüüsides sulle pisarad silma, oli su sõber esimesest klassist ülikoolini.

Just eesti keele tundidest saadud suurte tunnete pärast otsustas MTÜ Tallinna Teadlaste Maja rahvas tähistada eesti keele aastat vestlusõhtuga, kus meenutatakse oma kunagisi eesti keele õpetajaid. Vestlusõhtul osalesid Lilian Einre, Pille Kippar, Koidu Marge, Kaisa Mens, Tiit Maksim, Ülo Niine, Elsa Pajumaa, Sirje Arro, Helga Laanpere. Järgnevalt lühike ülevaade vestlusõhtul meenutatust.

LILIAN EINRE meenutas, et temal oli Tallinna 7. keskkoolis eesti keele õpetaja Helmi Ottas, kes oli sõjakeerises abikaasa kaotanud. Oma õpilastele ütles ta, et kui armastatut enam pole, siis tuleb armastada armastust. Kümnenda klassi tüdrukutele väga meeldis, et eesti keele õpetaja rääkis armastusest ka. Einre mäletab, et Ottas tegi ranget vahet sõnadel „arenemine“ ja „areng“ – üks väljendas tal lõpetamata ja teine lõpetatud tegevust.

PILLE KIPPAR alustas kooliteed Kuivajõe koolis, kus õpetajad väga huvitavalt ei õpetanud. Seda, kuidas tuleb eesti keelt õpetada, sai Kippar teada alles Tartu ülikoolis Gerda Laugaste juures õppides. See oli täiesti teine maailm, meenutas Kippar. Õpikuid ei olnud, aga kõik said vajaliku selgeks.

Ülikooli ajal nägi Kippar ka väga häid kirjandustunde. Nimelt sattus ta praktikale Tartu 8. keskkooli, kus tema paralleelklassis õpetas kirjandust legendaarne Vello Saage. Kipparile meeldis, kuidas Saage rahvaluule õpilastele põnevaks muutis. Ta ei tahtnud alla jääda ning otsustas teha seda, mida Saage ei teinud – laulis õpilastele rahvalaule ette.

Kipparile meenus, et tollal õppisid 8. keskkoolis Mati Unt ja Kuno Otsus, väga aktiivsed ja ettevõtlikud 8. klassi noormehed. Kui ühel igati tublil üliõpilasel oli tulemas seal klassis praktikatund, kutsus Saage need kaks poissi välja ning ütles neile: „See praktikant saab täna hea hinde. Teie teda läbi ei kukuta. Aga muidu – löön laiaks!“

KOIDU MARGE alustas kooliteed Võru külje all asuvas Jaani algkoolis, kus tema õpetaja oli Anna Adson, Artur Adsoni onutütar. Anna Adson viis ta esimesel koolipäeval oma kabinetti, laskis lugeda ja arvutada ning ütles siis, et esimeses klassis pole sel tüdrukul midagi õppida. Nii sai Margest pigem õpetaja abiline. Anna Adson oli tõeline maa sool: andis tunde, õpetas pärast koolipäeva lastele laulu, tantsu, näitemängu. Marge suhtles oma esimese õpetajaga aastaid. Kui ta ülikooli astus, kinkis õpetaja Adson talle ilusa villase kleidiriide.

Õhtukoolis õpetas Marget Ella Arumäe. Õhtukoolis käidi üle kahe nädala kohal ja kevadel tehti kõigis õppeainetes eksam. Sügisel tuli õhtukooli alati kokku mitukümmend õpilast, kevadel aga vaid paar-kolm, ja ühel koolipäeval oli Marge päris üksinda kohale tulnud. Kuid Ella Arumäe ei jätnud tundi ära, vaid analüüsis temaga Nikolai Karamzini vaese Liisa südantlõhestavat lugu. Koidu Marge mäletab, et tal pisarad lausa voolasid. „Vaat see oli õpetaja!“ ütles Koidu Marge.

KAISA MENS rääkis Rakvere eesti keskkooli õpetajast Helene Rünklast. Kui mõnel hommikul elekter ära läks, luges Rünkla pimedas klassis õpilastele peast luuletusi ette. Seisis akna juures ja deklameeris – nii on ta klassile meelde jäänud. Ta kasvatas oma vennapoega ja palus vahel ka Mensil poisiga tegelda. Suureks kasvades astus noormees polütehnilisse instituuti, kus ta jälle Mensiga kokku sattus.

TIIT MAKSIM astus Tallinna 27. kooli (nüüdne Rahumäe põhikool). Tema õpetaja oli seal Aliide Idla, tõsine ja südamlik õpetaja. Seal klassis hakati tähti õppima ja veerimist harjutama, kuid Maksimil oli juba „Noor kaardivägi“ ja palju teisi raamatuid, mis kodus riiulis oli, läbi loetud. Ikkagi pidi ta hommikuti veerimist harjutama.

Kolmandas klassis oli Maksimi õpetaja Imbi Künrus, kes oli iga tunni kohta koostanud ruudulisse vihikusse korralikult konspekti. Ükskord andis ta klassile mingi reegli pähe õppida, kuid Maksim unustas ära ja Künrus jättis ta pärast tunde. See mõjus – Maksim ei jätnud enam kordagi tunniks õppimata. Kolmandas klassis oli vaja kirjutada kirjand „Kelleks saada“. Maksim tahtis saada näitlejaks, sest oli tutvunud Stanislavski süsteemiga. Selle kirjandi luges õpetaja Künrus õpetajate toas ette. Kuid Maksim oli tõesti lugenud Voldemar Mettuse tõlget Stanislavski raamatust „Näitleja töö enda kallal“.

Kaheksandas klassis oli Maksimi õpetaja Leela Topman, kuivemat sorti õpetaja, kes kartis üle kõige mahakirjutamist. Ükskord läks ta nii suure hooga aknapoolset rida kontrollima, et tõmbas kleidi vastu radiaatorit katki. Hiljem töötas ta haridusministeeriumis inspektorina.

Tallinna 10. keskkoolis, praeguses Nõmme gümnaasiumis, õpetas Maksimit Nikolai Remmel. Seal koolis lavastasid õpilased ise ooperi – tekst oli Kulno Süvalepalt ja muusika teiselt õpilaselt Eino Tambergilt.

Linda Randmaad meenutas aga Maksim kui tõeliselt kuldset õpetajat. Tema nõudis raamatute nii tähelepanelikku läbilugemist, et olulised üksikasjad samuti meeles oleksid. Ta oli õppinud ülikoolis Gustav Suitsu juures ja Suits oli neiltki alati ka üksikasju küsinud. Näiteks mis värvi oli noore Wertheri kuub jms.

Edasi pidi Maksim õppima 5. töölisnoorte keskkoolis, mis töötas õhtuti Nõmme 30. vene keskkoolis. Seal oli tema õpetaja ja klassijuhataja Karl Mihkla, kelle kirjandustunnid olid väga huvitavad. Grammatikale Mihkla suurt rõhku ei pannud.

ÜLO NIINE meenutas 46. keskkooli õpetajat Lea Andresenit. Keskkooli viimases klassis laskis see õpetaja iga nädal kirjandi kirjutada, mida hindas rangelt. Niine sai enamasti kolmesid, kuid polütehnilisse instituuti astudes sai ta kirjandi eest nelja, kusjuures viit ei saanud ükski sisseastuja. Niine lisas, et keskkoolis loetud raamatud on tal tänaseni detailideni meeles.

ELSA PAJUMAA alustas kooliteed Illuka koolis Virumaal. Tema esimene õpetaja oli Ella Tamm, kes käis õpilastega hästi palju looduses. Seal ütles ta õpilastele aeg-ajalt, et jääme nüüd seisma ja mõtleme, kuidas see võiks luuletuses olla. Lapsed mõtlesid ja siis õpetaja küsis, kas tuli midagi mõttesse – midagi tuulest, lehtedest, päikesest. Pajumaa mäletab üht oma õpetaja Ella Tamme innustusel esimeses klassis tehtud luuletust Kuust tänaseni.

Rakvere õpetajate seminaris oli Elsa Pajumaa õpetaja Hilda Jõulma. Tema tegeles ainult nendega, keda kirjandus huvitas, teistel laskis rahus olla. Seal oli ka väikest kasvu eesti keele õpetaja Miia Salutamm-Kuiv, keda võis kaugelt ära tunda valge krae järgi, mida ta iga kleidiga kandis. Pikemad poisid millegipärast pelgasid teda.

Tallinna pedagoogilises instituudis oli Pajumaa õpetaja Johannes Valgma. Üliõpilaste ühiselamu oli Narva maanteel praeguse laste muusikakooli hoones ja Valgma elas sellessamas majas ning tema naine oli selle ühiselamu komandant. Nii tundus loomulik, et Valgma käis tihti tüdrukute toas grammatika teemadel arutelusid üles võtmas. Ükskord oli ta aga öelnud, et tegelikult otsib ta kirjanik Aadu Hindile naist.

Pedagoogilises instituudis oli Pajumaa vaieldamatu lemmik August Raielo, kes õpetas kirjandust. Ta oli lipsuga ja alati korrektne härrasmees, kui aga üliõpilased tegid teaduskonna eesti kultuuri õhtu, kus kõik olid rahvariietes, ilmus ka Raielo sinna rahvariietes. Ta rääkis loengutes ka väliseesti kirjandusest, öeldes eelnevalt, et seda pole vaja konspekteerida. Kui Eesti taas iseseisvus, kirjutas Elsa Pajumaa ajakirjas Kooliuuenduslane temast pika artikli „Sunnitud muutumiste keerises. August Raielo elu ja tööd meenutades“.