Paari nädala pärast saab aasta sellest, kui Eestis kehtestati eriolukord. Möödunud aasta alguses ei osanud keegi uneski näha, et saabub selline aeg, milles me nüüd juba pikalt oleme elanud. Lasteaednike poolelt vaadates on olnud raske aasta. Õnn on, et töökoht on säilinud, ja ilmselt pole ka karta, et see kaoks, nagu nii mõneski valdkonnas on juhtunud.

Eelmise aasta märtsis oli pärast eriolukorra kehtestamist teadmatust, hirme ja peataolekut palju. Lasteaedadel puudusid isikukaitsevahendid ja keegi ei teadnud, mida viirus endaga kaasa toob. Veelgi raskemaks tegi olukorra meedia, võimendades asjade niigi keerulist seisu. Enam ei teadnud, mida uskuda, mida mitte. Nüüd, mil viirus on meid kõiki mingil moel puudutanud, oleme tunduvalt targemad ja võtame olukorda rahulikumalt. Pikal kodusolemisel oli ka häid külgi: inimesed said aru, kui palju nad oma tööd armastavad ning töökaaslaste ja laste järele igatsevad.

Anija vallas töötasid lasteaiad terve suve. Kuna paljud lapsevanemad olid sunnitud kevadise eriolukorra ajal puhkuse välja võtma, võimaldati neile kogu suveperioodi ajal lapsi lasteaeda tuua. Sel põhjusel ei saanud lasteaiatöötajad oma puhkuseid välja võtta järjest nagu tavapäraselt. Puhati mitmes osas ja paljudel jäi osa puhkusepäevi ka saamata.

On näha, et inimesed on pikka aega kestnud ebastabiilsusest ja piirangutest väsinud. Lasteaiad töötavad suvest saati täisvõimsusel, aga viirus tuleb üha lähemale. Meie töötajate hulgas on olnud väga raskeid haigusjuhtumeid, paljud personali seast on olnud lähikontaktsed ning pidanud veetma nädalaid eneseisolatsioonis. Haigestumist on ette tulnud ka lapsevanemate seas, mistõttu on oht, et viirus võib rühmades levida. Õnneks meie lasteaedades seni suuri haiguskoldeid tekkinud ei ole.

Mõistagi teeme kõik endast oleneva, et haigust lasteaiast eemal hoida. Lapsevanemaid me rühmaruumidesse ei luba ja haigeid lapsi vastu ei võta. Samuti ei luba me haigeid inimesi tööle. Tuulutame, desinfitseerime, puhastame kõike, mida saab, ja nii sageli, kui võimalik, hoiame distantsi, kanname maski ja ühisüritusi ei korralda. 

Kuigi lasteaiatöötajate vaktsineerimine on alanud, on inimestel tekkinud sellega seoses palju küsimusi ja kõhklusi, kuna ei teata, milliseid tagajärgi vaktsineerimine kaasa võib tuua. Ka mure ja hirm väsitab.

Keeruline olukord on kestnud liiga kaua ja pole teada, millal tavapärane elu taastub. Lasteaiajuhina tunnen, et praeguses olukorras on üha raskem töötajaid motiveerida ja leida stiimulit, millega hoida üleval inimeste meeleolu ja töötahet. Mis oleks lahendus?