Milline seos on neil kolmel? Väga otsene! Hiljuti toimunud eesti keele riigieksam ei ole pelgalt eesti keele eksam, vaid midagi palju enamat – see on küpsuseksam. Justkui tunnistus sellest, kas õpilane on valmis ehk küps iseseisvalt maailmaga silmitsi seisma.

Teada on, et selleks eksamiks ei saa „ära õppida“. Saab vaid valmistuda, millega tuleb alustada võimalikult varakult. Mul on tavaks 10. klassi esimeses eesti keele tunnis öelda: „Tänasega algab valmistumine riigieksamiks – kõik tööd, mida teeme, on sammuke ideaalsele eksamisooritusele lähemale.“ See on nagu olümpiamängudeks valmistumine – eeltöö käib mitu aastat ja lõpus on vaid tippvormi lihvimine. See lihvimine toimus küll sel aastal distantsilt, kuid see ei saanud märkimisväärselt eksamiks valmisolekut kahandada.

Distantsilt õpetamine andis palju võimalusi individuaalseks tööks õpilastega, mida kontakttundides polegi lihtne teha. Sain anda kõigile suuliselt tagasisidet nende kirjandite või muude tööde kohta. Sain kõigi õpilastega vestelda ja nende vead läbi arutada. Teistel õpilastel olid samal ajal nn silmaringiülesanded – vaatasid või kuulasid harivaid saateid („Plekktrumm“, „Ööülikool“ jms) või lugesid esseesid ja kirjutasid lühiarutelusid nende kohta. Õpilaste sõnul andis selline individuaalne lähenemine neile kindlustunde, mulle endale tegelikult ka.

See lihvimisperiood andis võimaluse ka ausust õppida. Mina pidin ka muidugi usaldama. Ütlesin oma abiturientidele, et kui midagi muud selle viimase kuuga juurde ei õpi, siis veidike ausust jõuab ikka ära õppida. Töid üle vaadates võisin aususe hindeks küll viied panna. See tegi rõõmu.

Ja siis tuli lõppsooritus – eksam ise. Kõik tulid kohale, keegi ei loobunud! Vaatamata tundele, et õpilased pidanuks eksamiks valmis olema, nägin ikkagi õpilast, kes esimesed poolteist tundi lihtsalt istus, pea käte vahel. Kartsin juba, et näen allaandmist, õnneks läks teisiti. Samas oli õpilasi, kes asusid kohe keskendunult kirjutama. Oli ka neid, kes kirjutasid viimse minutini. Kõik said eksamitöö valmis, keegi ei murdunud.

Oli siis eksam raske? Vaatasin tekste – tundusid lihtsad; vaatasin küsimusi – enam nii lihtsad ei tundunudki. Kirjanditeemad olid toredad. Julgesin mõelda, et nende hulgast leiab küll igaüks sobiva – on ju harjutatud, analüüsitud, tagasisidestatud. Pärast õpilased jagasid muljeid, et oli ikkagi päris krõbe eksam, keskmisest raskem. Kaks kuud tulemuste ootust tundub neile nüüd igavik. Eksam aga on tehtud, minu töö samuti.