Kümme aastat tagasi, aastal 2012 kirjutas ühe kutsekooli juht järgmist: „Ühiskonna praegune edumudel on selline, et tuleb lõpetada gümnaasium ja kõrgkool ning leida endale mõnus kontoritöö, kus saab, lips ees, arvuti taga istuda ja aeg-ajalt internetti kiigata. Sellise suhtumisega ei jõua me kuhugi. Vajame ka inimesi, kes asjad praktiliselt valmis teevad ja ellu viivad. Neid koolitavad kutsekoolid. Vale hoiak, mida meile on sisendatud, on tekitanud olukorra, kus on kulutatud väga palju aega ja raha, aga tulemust ei ole. Tööandjad kurdavad, et heade ametioskustega töötajaid on üha raskem leida.“

Mis on kümne aastaga muutunud?

Selsamal aastal asuti ümber tegema kutseõppeasutuse seadust, mille üks eesmärk oli muuta üldharidusainete õpetamine kutsekoolis praktilisemaks. Seni oli üldharidusainete maht kolmeaastases õppekavas 40 õppenädalat, nüüd seda vähendati ja lõimiti osa aineid kutseõpet toetavatena osaliselt erialaõppesse. Kohustuslik keskharidus kaotati ära juba palju aastaid varem.

Kostis ka arvamusi, et üldharidusainete osakaalu kutseõppes ei tohiks vähendada, muidu kannatab hariduse kvaliteet. Heade kutseoskuste kõrval on vähemalt sama olulised õpilase teadmised ja silmaring, mida arendavadki eelkõige üldained.

Juba siis oli aktuaalne, et kutsekoolil tuli tegeleda põhikoolist tulnute õpilünkade täitmise ja n-ö vigade parandamisega. Õpetajad kurtsid, et kutsekooli tulevad noored, kelle eneseusk on kadunud ja potentsiaal jäänud välja arendamata. Nende õpilastega tuli teha palju individuaalset tööd, et nad koolist välja ei langeks.

Aeg on edasi läinud ja toonud kaasa uusi muresid ja probleeme. Praegu arutame eksamite lahti sidumist põhikooli lõpetamisest ning kutsekoolidesse jõuab üha rohkem erivajadusega ja muul põhjusel tuge vajavaid noori, plahvatuslikult on kasvanud vaimse tervise häired.

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses valminud analüüs haridusliku erivajadusega õppijate kohta kutseõppes esitab küsimusi, millele tuleb kiiresti lahendused leida.

Kuidas muuta karjäärinõustamine põhikoolis senisest tõhusamaks? Milline peaks olema vastuvõtuprotsess, mis aitaks välja selgitada iga sisseastuja oskused ja võimed? Kuidas koolitada õpetajaid varakult märkama õpilase hariduslikku erivajadust ja korraldada nende töö ümber nii, et nad saaksid HEV-õpilasi rohkem toetada? Kui palju ja milliseid tugispetsialiste kutsekool vajab? Kuidas tuvastada ja täita võimalikult kiiresti põhikoolis tekkinud õpilüngad, et vältida õpilaste väljalangemist? Kuidas nõustada vanemaid? Kes peaks aitama õpilast, kui tal tekivad eraelulised probleemid tervise, sõltuvuste, võlgadega jms? Kes peaks jälgima, mis lõpetanutest edasi saab? Millised võimalused on pärast põhikooli ametit õppida ja rakendust leida neil noortel, kelle jaoks praegu kutsekoolides pakutav ei ole jõukohane?

Kutseharidus seisab taas muutuste ees.