• Huvi inseneeria valdkonna vastu kaob paljudel juba põhikoolis ja sellest tingitud oskuste puudust on hiljem väga keeruline ning kulukas lappida. Olukorda ei aita parandada tõsiasi, et üle Eesti on põhihariduse tase väga ebaühtlane ja kuigi edulugusid jagub, on need tihti juhuslikud. 

Inseneride nappus on Eestis püsiv probleem, 2023. aastal oli Eesti inseneride kättesaadavuse poolest Euroopa riikide seas viimasel kohal. Riigikontroll uuris, kas inseneriakadeemia aitab inseneride puudust leevendada ja järelkasvu tagada. Riigikontrolli auditijuht Rauno Vinni rõhutab, et inseneriakadeemia on vajalik ja oluline algatus, kuid püsiva muutuse jaoks sellest ei piisa. Et Eesti tööturule lisanduks vajalikul hulgal insenere, tuleb rõhku panna ka mujale. Ainult olemasoleva programmi ja tegevuse peale lootma jääda ei saa. „Kui tahame leida inseneride nappusele põhimõttelise lahenduse, peame lisaks inseneriakadeemia ning kutse- ja kõrghariduse tegevustele investeerima senisest rohkem üld- ja huviharidusse,“ alustab Vinni. 

Raha kulub valede asjade peale

Just huviharidusel olevat mängida väga tähtis roll. „Meie kogutud infost tuli välja, et hästi oluline on siduda huviharidus ja teoreetiline õpe juba põhikoolist alates. Noortel on vaja tunnetada, mida matemaatika-, füüsika- või keemiateadmistega peale hakata,“ jätkab ta. 

Inseneriakadeemia panustab ka ise üld- ja huviharidusse. 37 miljoni euro suurusest rahastusest kulub selle peale 11 protsenti ehk ligikaudu 4 miljonit. Huvihariduse suunal töötatakse akadeemias teaduskeskuse AHHAA SA juhtimisel välja MATIK-huvialade õppekava kontseptsiooni ja raamõppekava ning üldhariduse suunal loovad ja katsetavad 12 partneriks valitud üldhariduskooli MATIK-õppe mooduleid või rakenduslikke õppesuundi. Vinni oma meeskonnaga jõudis aga järeldusele, et püsivaks ja pikaajaliseks muutuseks on vaja panustada üld- ja huviharidusse rohkem raha ka väljaspool inseneriakadeemiat. „Tõime oma auditis selgelt välja, et inseneriakadeemia tegutseb Euroopa liidu rahaga ja need tegevused on ju ajutised. Juba praegu tuleks mõelda, mis saab siis, kui toetus lõpeb,“ sõnab Vinni, täpsustades, et programmi rahastatakse 2029. aastani. 

“Inseneride senisest suurem järelkasv on kriitilise tähtsusega. Ainult euroraha najal me püsivat tulemust ei saavuta.

Rauno Vinni

Probleem seisneb tema sõnul ka selles, et toetuse eest rahastatakse eelkõige institutsioonide põhitegevusi, kuid tegelikult peaks toetus tagama arenguhüppe. Kõrg- ja kutseharidust on aga rahastatud nii kehvasti, et inseneriakadeemia raha kulub õppekavade arendamiseks ja potentsiaalsete väljalangejate toetamiseks ehk selle eest tasandatakse kesk- ja põhihariduse puudujääke. „Me lapime eurorahaga üld- ja huvihariduse auke, mis ei ole jätkusuutlik tegevus. Mis saab siis aastal 2029, kui programm otsa saab?“ mõtiskleb Vinni. 

Nii on kõrgkoolidel vaid kaks teed: nad peavad kas järele õpetama, mis ei ole tegelikult nende ülesanne ja raiskab nende ressurssi, või laskma tudengitel välja kukkuda, mis samamoodi nullib kogu tehtud töö. Ülikoolide jaoks on oluline, et kandideerijate vahel tekiks konkurents ja nad ei peaks võtma vastu kõiki soovijaid, kellest paljud suure tõenäosusega õpingud katkestavad, kuna pole õppimiseks piisavalt motiveeritud. Eriti teravaks muutub probleem mõne aasta pärast, kui ülikooli jõuavad noored, kes on sündinud ajal, mil sündis vähe lapsi. „Valikuvariante on nii palju, et inseneeriasse ei pruugi jõuda piisavalt noori. Turvaline strateegia oleks investeerida üld- ja huviharidusse, et see toru oleks võimalikult lai,“ leiab Vinni. 

Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna nõunik Aire Koik räägib, et inseneride järelkasvu kindlustamise teed on väga erinevad. „Inseneriakadeemia programmi rahastatakse EL-i toel, kuid lisaks sellele püüame suunata noori inseneriametit valima ka käimasolevate reformidega,“ alustab ta. 

Üks nendest on kutsehariduse reform, mille käigus on uuendatud kutseõppe rahastuse ja kutsehariduse riikliku tellimuse, sh õppe sihtgruppide reegleid ja põhimõtteid. Koigi sõnul on kutsehariduse üks oluline eesmärk valmistada lõpetajad ette tööturule sisenemiseks, kuid üha rohkem neist võiks jätkata õpinguid kõrghariduses. „Uutes nelja-aastastes kutsekeskhariduse õppekavades on oluliselt suurendatud üldharidusainete mahtu. Uute õppekavade ülesehitus ja maht annavad igale lõpetajale üldhariduse vaates baasi jätkata järgmisel haridustasemel.“ 

Et tagada raha olemasolu ka siis, kui senine toetus otsa saab, on HTM hakanud koostama eri haridustasemeid katvat loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia (LTT) strateegiat. „Tahame selle aasta jooksul leppida partneritega kokku, mida on vaja, et suurendada noorte huvi LTT-erialade vastu. LTT-strateegia väljatöötamise käigus partneritelt saadud teavet kasutame ka 2028+ struktuuritoetuste riigiplaani koostamisel,“ ütleb Koik. 

Rauno Vinni sõnul tähendab euroraha alati korralikku aruandlust ja bürokraatiat, mis muudab asjaajamise keeruliseks. Nimelt kaasneb sellega päris suur töökoormus ja just seal peitub Vinni hinnangul üks põhjus, miks huvi- ja üldharidus seda raha vähemalt jagamise algfaasis ei näe. „Kui oli vaja euroraha kiiresti kasutusele võtta, suunas HTM pragmaatilistel põhjustel selle pigem sinna, kus see kindlasti kasutusse läheb ja kus suudetakse see tegevustega katta. Kõrg- ja kutsekoolid on selles kogenud,“ arutleb ta. 

Vinni sõnul tõstab siin tugevalt pead ka prioriteetide küsimus. Olukord, kus midagi nii olulist püsib ainult Euroopa Liidu toel, ei ole kindlasti ideaalne. „Tahaks näha tugevamat eestvedamist. Kui ütleme, et Eesti majanduse ning ühiskonna jaoks on inseneride senisest suurem järelkasv kriitilise tähtsusega, tuleks seda nii ka juhtida. Ainult euroraha najal me püsivat tulemust ei saavuta.“ 

Kutse- ja kõrgkoolid on selle raha üle õnnelikud, kuna nad saavad selle eest korraldada tegevusi, milleks neil muidu raha ei oleks. „Meie tahtsime riskid välja tuua ja üks riskidest on, et niimoodi talitades me püsivat tulemust ei näe. Riskide maandamiseks võiks kaaluda proportsioonide muutmist nii, et järgmisel perioodil läheks rohkem raha ka üld- ja huviharidusse. See, kuidas uut perioodi sisustatakse, on vaba maa,“ lisab Vinni. 

Juhuslikkus peab kaduma

Kokkuvõttes nõustub HTM riigikontrolli tähelepanekuga, et inseneride nappuse juurpõhjused on haridustee alguses. Küll aga on inseneride järelkasvu puudus juba nii kriitiline, et keskenduma peab tegevustele, mille tulemused oleksid näha enne kui 15 aasta pärast. „Inseneriakadeemia meetmed ning ettevõtete ja koolide koostöös nende raames tehtavad tegevused on juba avaldanud mõju. Inseneeria erialad on kõikides koolides ja õppetasemetel varasemast silmapaistvalt populaarsemad, väljalangus on märkimisväärselt vähenenud,“ räägib ta ning toob välja ka numbrid: „Kõrghariduses on inseneeria õppekavadele vastuvõetute arv kasvanud kolme aastaga 41%: 2022/2023. õppeaastal oli neid 1530 ja eelmise aasta sügisel võeti vastu 2162 üliõpilast. Inseneeria valdkonna esimese astme esimese aasta jooksul katkestajate osakaal on viimase viie aasta jooksul vähenenud 28,5 protsendilt 17,3-ni.“

Märksõna, mida Vinni huviharidusest rääkides läbivalt kasutab, on juhuslikkus. Edulugusid leiab üle Eesti, kuid eelkõige on need seotud kindla piirkonna või mõne entusiastliku inimesega. „Avalikus sektoris ei tohi katsetamine aga olla juhuslik tegevus. Katsetamise eesmärk peab olema hästi selge, nagu ka see, mida tehakse, kui katse õnnestub või ei õnnestu. Proovimine proovimise pärast ei vii meid kuhugi,“ on ta kindel. 

Näitena toob ta välja olukorra, kus üks kool ja omavalitsus magasid maha projektitaotluse esitamise aja, et endale eksamite tarbeks arvutid saada. „Niimoodi ei saa haridust juhtida ja kuigi ministeerium ütleb, et kõigil on võimalused, selgub lähemalt vaadates, et need on projektipõhised. Et tagada süsteemsus ja tegelda kasvava ebaühtlusega, sellest ei piisa.“ 

Samuti märkis ta, et entusiastide vedamisel sünnib hariduse vallas muljetavaldavaid projekte, mis mõnikord sünnitavad midagi püsivat. Samas ei saa loota, et projektipõhised lahendused levivad iseenesest kõikidesse koolidesse – koolide ja õpilaste võimalused ei ole ühesugused. Seetõttu tuleks ka inseneriakadeemias rahastatavatest MATIK-õppe katsetustest edasi liikuda. Vaja on projektide tulemusi süstemaatiliselt analüüsida, kaasata kõrgkoolide hariduseksperte ning jõuda otsusteni, kas ja kuidas rakendada MATIK-õpet kõigis üldhariduskoolides. See eeldab praktiliste küsimuste lahendamist: millised on õpetajate koolitusvajadused, milliseid õppevahendeid on vaja ning kuidas tagada nende kättesaadavus. Tavapäraselt otsustatakse see riikliku õppekava arendusprotsessis. „Projektid on vajalikud, kuid järelkasvu pikaajalise kindlustamise seisukohalt on määrav see, mis jõuab igapäevasesse õppetöösse,“ rõhutab Vinni.

Mõistagi on väga teretulnud, kui mõnes piirkonnas või kogukonnas leidub õpetaja, kes viitsib raha hankimiseks ja huviringide loomiseks projekte kirjutada, kuid kui see õpetaja koolist lahkub, on selle tegevusega kõik. „Meie intervjueeritavad tõid välja, et kuigi raha ja klassiruum võivad olemas olla, ei pruugi olla inimest, kes annaks tundi. Keegi teine ei pruugi osata hangitud 3D-printereid kasutadagi,“ nendib ta. Seetõttu on ka ebaühtlus see, kuhu HTM peaks edaspidi energiat suunama, ja seda väljaspool inseneriakadeemiat. 

Aire Koik kommenteerib, et inseneriakadeemias on MATIK-huvihariduse süstemaatilisemaks muutmine ette võetud: „Loomisel on raamõppekava ning huvikoole nõustatakse õppekavade arendamisel, et need oleks pikemaajalised ja rohkem läbi mõeldud. MATIK-valdkonna huviharidust arendatakse koostöös Eesti teadushuvihariduse liiduga, kes on HTM-i strateegiline partner.“ 

---

Matemaatikaoskus pole ebamaine anne

• Põhjuseid, miks põhikoolilõpetajate matemaatikateadmised kipuvad puudulikuks jääma, on erinevaid, kuid suurim neist on seotud õpetajate puudusega. Klassi ette pannakse tihti algklassiõpetajad, kellel pole lihtsalt aega matemaatika õpetamisele pühenduda ja end koolitustel täiendada. 

Riigikontrolli auditijuht Rauno Vinni ütleb, et inseneride järelkasv ei sünni ülikooli sisseastumisel, vaid siis, kui noorel on põhikoolis matemaatika selge ning tal on head loodus- ja täppisainete õpetajad. „Kui see alus on nõrk, ei saa kõrgkoolides inseneeriat õppijate arvu märgatavalt kasvatada,“ lausub ta. Suur osa põhikoolilõpetajatest ei saavuta matemaatika riigieksamil rahuldavat tulemust: 2024. ja 2025. aastal jäi lävend ehk 50% piir ületamata ligikaudu veerandil õpilastest. 

Eesti koolimatemaatika ühenduse esimees Hele Kiisel tõdeb samuti, et õpetajate puudus on probleem. Hiljuti juhendas ta kolleegidega algajate põhikooli matemaatikaõpetajate koolitust, kuhu olid kokku tulnud näiteks teedeehitusinsener ja käsitööõpetaja; bakalaureuseõppe tudengid ja need, kes olid magistriõppe juba lõpetanud. „Õpetajate koosseis on väga kirju ja nende teadmiste tase erinev. Kahjuks tuleb ette ka olukordi, kus õpetaja teatab klassi ees, et tema seda teemat ei oska, ja tuleb järgmise juurde minna,“ alustab Kiisel. 

Ta ei süüdista klassiõpetajaid, kes on koolile vastu tulnud ja mõne põhikooli matemaatikatunni endale võtnud. Välistatud ei ole muidugi ka olukord, kus klassiõpetajad ise neid lisatunde otsivad. „Esimese või teise klassi õpetaja ei saa sageli koormust täis ja võtab ühe klassi matemaatikatunnid lisaks. Tunnist tundi võib ta teemad läbi käia, aga ta ei osale matemaatikakoolitustel ega suhtle teiste matemaatikaõpetajatega, sest matemaatika on tema jaoks lisaeriala. Seega on õpetajate tase vaieldav,“ nendib Kiisel. 

“Et ajutööd treenida, ei pea õpe olema tingimata eluline.

Hele Kiisel

Põhikooli eksamitulemustega seoses ei paranda Kiiseli sõnul olukorda see, et millegipärast tehakse e-katseeksameid enne päriseksameid. „Kui ma selle aasta peale mõtlen, ei näe ma kuidagi, et põhikooli matemaatikaeksami tulemused tuleksid väga head,“ mõtiskleb ta. Olukorras, kus põhikoolieksamid on juba kuu aega ettepoole toodud ja noortel jääb osa materjalist omandamata, ei mõista Kiisel, miks ei võiks e-katseeksamid toimuda maikuus. „Just kuulsin, et nädal enne e-katseeksamit võttis üks kool selleks harjutamiseks terve päeva. Sama tehti eesti keele ja inglise keele e-katseeksami eel. Kui vanasti öeldi, et tund on püha, siis nüüd kaovad need tunnid, kus peaks päriseksamiks kordama, lihtsalt käest.“ 

Kiiseli jaoks on arusaamatu, miks peavad üheksandikud e-katseeksameid üldse sooritama. „Minu arvates on see õpilaste suhtes lausa kuritegu, kui nad peavad põhikooli lõpus kriitilisel hetkel tegelema mingisuguste katseeksamitega, mida nad ise kunagi päriselt sooritama ei hakka. Miks seda harjutust seitsmenda või kaheksanda klassiga ei tehta?“ murrab ta pead. 

Kiiseli hinnangul ei tee ka meedia matemaatika jaoks just heategu, kui taob kogu aeg rauda, kui raske või hirmutav see aine on. Seda jäädakse uskuma. Ka lapsevanemate suust kuuleb, et matemaatika oli keeruline juba nende jaoks ja on nende laste jaoks ka. „Pärilikkusega pole see kuidagi seotud. Seda enam, et viiest inimesele sünniga kaasa antud omadusest on kaks matemaatilised: loendamine ja ruumitajumine. Kui palju selliseid õppeaineid veel on?“ pärib ta. 

Matemaatika eripära ei seisne mitte selles, et see oleks keeruline, vaid selle kõik teemad on omavahel seotud – iga uue teema mõistmiseks läheb vaja teadmisi eelmise kohta. Kiiseli sõnul on matemaatika puhul kõige hullem, kui teadmistesse jääb auk, sest sellest suudetakse harva välja ronida. Võimatu see aga ei ole. „Mulle helistas hiljuti üks vanem kolleeg, kelle õpilane viidi kehva hinde tõttu ühest klassist teise. Seitsmenda klassi lõpus otsustas ta selle õpilasega kolm nädalat järjest tegeleda ja talle kõik selgeks õpetada. Kaheksandas klassis oli selle lapse hinne läbivalt neli,“ toob ta näiteks. Seega peitub ebaedu põhjus selles, et teadmistesse jäänud auke ei täideta, mitte selles, et mõne pea matemaatikat lihtsalt ei võta. Matemaatika paistab aga just viimase poolest kurikuulus olevat. 

Kiisel ei saa mainimata jätta võitlust, mida matemaatika on pidanud alati, kuid mis nn elulise õppe pildile tulekuga üha rohkem esile kerkib. Väga palju küsitakse, miks on vaja korrutustabel pähe õppida. Ja kuna mõtlemistööst või ajuehitusest rääkimine ei paista tulemust toovat, on naljaga pooleks hakatud kasutama vastust: „Meie kultuuriruumis on see lihtsalt kombeks.“ 

Kiisel meenutab, et Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna vilistlaspäeval toodi ühes ettekandes välja, et kuigi meil on nüüd tehisaru ja selle abil saab palju ära teha, siis samamoodi on meil maja kõrval elektritõuksid ja miks siis kehalise kasvatuse tunnis peavad lapsed staadioniringe ikka joostes läbima. „Et ajutööd treenida, ei pea õpe olema tingimata eluline. Muidu võiks koolis käimise üldse ära lõpetada.“

Kokkuvõttes ütleb Kiisel, et kui õpilastega tehtaks rohkem tööd ja nad ise senisest enam pingutaksid, teeksid peaaegu kõik põhikooli matemaatikaeksami ära. Et matemaatikateadmistes auke ennetada, on Kiisel soovitanud ministeeriumil uurida, kas seitsmenda klassi tasemetöö tulemuste pealt saab ennustada põhikooli lõpueksamite tulemusi. „Siis peaks muidugi seitsmendikele ütlema, et see tasemetöö on esimene samm põhikooli lõpetamise suunas ja seda tuleb võtta tõsiselt. Äkki aitaks see neid auke natuke vältida. Praegu ei sõltu sellest tasemetööst mitte midagi ja ma ei tea, miks seda üldse tehakse,“ arutleb ta. 

---

Evelyn Sillaots: peame kohanema tuleviku oludega juba praegu 

• Nagu riigikontroll välja toob, on inseneeria vastu huvi tekitamiseks vaja läheneda süsteemselt, ning seda juba üld- ja huvihariduse tasandil. 

Õpetajate Lehel soovitati hea näite saamiseks pöörata pilk Pärnumaa poole, kus asjad arenevat õiges suunas. Pärnumaa omavalitsuste liidu hariduse ja noorsootöö koordinaator Evelyn Sillaots selgitab intervjuus, mida nad õigesti teevad. 

Miks toodi Pärnumaa välja kui maakond, millest eeskuju võtta? 

Loome MATIK-õppes mobiilse õppeklassi ja selle tarbeks plaanime osta nii KOV-ide rahaga kui riikliku projektirahastusega vahendid ning materjalid. Kogu maakonna kolmandale kooliastmele on loodud programmid, mille abil saame praktilist õpet pakkuda kõigile maakonnakoolidele. 

“Huviringid kaovad kolmandas kooliastmes enamasti ära ja noorte huvitegevus jääb katki.

Evelyn Sillaots

Oleme alles alguses, aga sellegipoolest on tore, et meid juba edulooks peetakse. Oleme aru saanud, et õpetajate puuduse tingimustes tuleb olukorrale leidlikult läheneda. 

Kui tõsine probleem õpetajate puudus Pärnumaal on? 

LTT-õpetajatega on meil tegelikult üsna väljakutseid pakkuv seis. Maakonna lõikes on näha, et õpetajad on tööturult pigem väljumas. Näiteks maapiirkonna gümnaasiumi füüsikaõpetajate hulgas leidub vaid kaks õpetajat, kelle vanus jääb alla 50.

Mida see mobiilne õppeklass tähendab?

Meie eesmärk on, et kõik maakonna õppijad saaksid ühesuguse ja kvaliteetse hariduse. Kui mõnes koolis või klassis see õpetajate suure töökoormuse tõttu võimalik ei ole, on neil võimalik praktilisi oskusi omandada rändklassi abil. Selle ideega on kaasa tulnud maakonna kõik omavalitsused. 

Pärnu linnas on tunnid lõimitud Pernova huvihariduskeskusega ja süsteem juba toimib. Nad on kaasanud sinna edukalt ka HEV-õpilased, kes muidu kipuvad taoliste tegevuste puhul tagaplaanile jääma. Pernova kolmanda korruse väljaehitamiseks on raha olemas, siis saavad seal käia kogu maakonna õpilased. 

Kuidas mobiilne õpe täpselt toimuma hakkab? 

Mööda meie maakonda hakkab liikuma haagis koos vahendite ja materjalidega ning KOV-id on palganud inimesed, kes koos haagisega liiguvad. See, et õpilane elab väljaspool Pärnu linna, ei tohi tähendada, et tal on halvemad võimalused hariduse omandamiseks. Eesmärk on jõuda kõigini. Nii on võimalik põhimõtteliselt jõuda ka Kihnu õpilasteni. Inspiratsiooni saime Newton Roomist ja sarnast lahendust oma jõududega nüüd katsetamegi. 

Tahame, et meil oleks ressurss pakkuda lõimitud õpet ja huviharidust iga kooli ja kooliastme jaoks. Huviringid kaovad kolmandas kooliastmes enamasti ära ja noorte huvitegevus jääb muidu katki. Nende tundide abil on noortel võimalik end ikkagi edasi arendada. 

Kui keeruline oli seda ettevõtmist rahastada? 

See oli koostöö ja ühtsete prioriteetide küsimus. Kõik saavad aru, et oleme tootmismaakond. Peame tagama, et meie koolidest väljuks piisavalt noori, kes on võimelised tootmisvaldkonda edasi arendama. 

Ühtlasi on Pärnumaa Rail Balticu tõttu tehnoloogiaga edaspidi veel rohkem seotud. Peame kohanema oludega, mis siin tulevikus valitsevad.
KOV-id nägid, et üksikutest projektidest või õppematerjalidest selleks ei piisa. 

Iga maakond saab KOV-idega koostöös otsustada, kuidas regionaalset arendusraha kasutada. On tänuväärne, et meie omavalitsused on otsustanud algatusse panustada. Ühtlasi tähendab KOV-i rahastus seda, et see jätkub ja seega ei ole see algatus ainult projektipõhine. Projektidega on pahatihti nii, et näiteks õppevahendid ja materjalid saavad valmis, aga siis ei tea keegi, mis nendest edasi saab, ja need jäävad seisma. 

Mis puudutab riigi rahastust, siis see ei ole mitte maakonna-, vaid koolipõhine ja seetõttu pidime tegema inseneriakadeemiasse projektitaotluse kaasates ühte Pärnumaa kooli. Muidu poleks me taotlusvooru kvalifitseerunud.