Õpetaja ütles:

      „Armastad

            kas saad jätta hoolitsemata

      oled ustav

            kas saad jätta õpetamata.“

Minu esimene kodune töö kasvatusteaduste erialal oli lugeda Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ ning mõista teksti tänapäeva kontekstis. Oma essees teemal „Õpetaja mure“ mõtestasin õpetaja ülesannet inimkonna edasiviijana. 

Õpetajale kui õilsale pidi olema omane inimlikkus, sallivus ja armastus. Õpetajat kirjeldati kui suunajat, meele avardajat ja ohjeldajat; kedagi, kelleks olemine on nii üleloomulik, et kõik seda ei suuda. Oma tõlgendustes jõudsin järeldusele, et õpetajaks olemine on kulgemine vastuste teel ja tantsimine kohasuse piiridel.

Juba tollastest, enne meie ajaarvamist kirjutatud ülestähendustest kumab selgelt, et õpetaja töö ei ole kerge ning tehtud vead on kõigile nähtavad. Ainus võimalus sellised mured seljatada on oma vigu tunnistada, otsida lahendusi ja parandada vigu. Teisisõnu, õppida. 

Õpetajana sain Konfutsiuse lugemisest lohutust ja ka indu püüelda õilsaks olemise poole. Eneseavastuse teekonnal aga unustasin mõista õppejõudu kui õpetajat, veel tähtsam – kui inimest. 

Õpetajate Lehte lugu tehes pöördusin ühel reedesel pärastlõunal kirja teel ühe õppejõu poole, lootes, et ta on valmis järgmisel päeval minuga 15 minutit vestlema. Mulle tundus see täiesti normaalne palve, sest mind ennast ootas tol laupäeval ees kaheksatunnine koolipäev. Sain vastuseks, et mu kiri on solvav ja ebaviisakas. 

Olles Dostojevski liigituses nurgainimene ehk normaalne oma tõdede vahele kinni müüritud inimene, tabas see ütlus mind raskelt. Minu varasemas kirjavahetuses õppejõududega ei olnud olnud mingeid isikliku elu piire. Kirjadele vastati minutite jooksul, vahel saadeti infot pärast südaööd. Mulle tundus, et õppejõud ongi kogu aeg üliõpilaste teenistuses, aga ma ei mõelnud kordagi sellele, et see ei pea nii olema. 

Tänapäeval ei ole kõrghariduse omandamine tihti noore inimese sisemine tahe, vaid ühiskonna ja lähedaste ootuste täitmiseks ette võetud teekond. Ilma sisemise tahteta on aga raske jõuda oma tõelise võimekuseni, sest ei olda valmis muutma oma harjumusi, ületama takistusi haridusest harituse kujunemiseks. 

Meenus ühe õppejõu lause loengust: hariduse kvaliteet on langenud, sest õpilastelt ei nõuta enam. Tudengid ei pidavat oskama isegi õigesti kirjutada, rääkimata loetu mõistmisest, mistõttu tuleb kirjandust lihtsustada ja vähendada. 

Armastav ja ustav õppejõud ei saa jätta hoolitsemata, õpetamata. Abivalmidusel ja vastutulelikkusel on aga sund – igal erialal on kärbete keerises ellujäämiseks tähtis, et oleks võimalikult palju nominaalajaga lõpetajaid. See tähendab, et ainete ettevalmistamise ja lugemise, teadustöö tegemise ja tudengite juhendamise juurde eeldame niigi ülekoormatud õppejõududelt, et nad veavad edasi ka neid üliõpilasi, kes piisavalt püüdlikult viimasel hetkel õppejõude oma muredega tüütavad.