Eelmisel nädalal jäi Riigikogu suures saalis 2023. aasta riigieelarve teisel lugemisel vastu võtmata riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa muudatusettepanek, et valitsuse reservfondist eraldataks kohalike omavalitsuste toetusfondi 26 miljonit eurot õpetajate lisatöö tasustamiseks. 

Meie õpetajad ja aineühenduste esindajad tegid visa tööd ja pidasid läbirääkimisi eri erakondade esindajatega õpetajate järelkasvu probleemi lahendamise nimel. Ainult palgatõus, mis jääb ikkagi alla nii Eesti keskmisele kui ka kiirele inflatsioonile, ei meelita kooli uusi õpetajaid ega innusta noori õpetajaametit õppima. 

Aja jooksul on õpetaja turjale kuhjatud pidevalt suurenev koorem mitmesuguse lisategevuse näol, nagu klassijuhatamine, kooli õppekava ja uute valikainete kavade arendamine, kooli sisehindamisse ja arendustegevusse panustamine, kujundav hindamine, aga ka õppekava rikastavad, kuid tohutult ajamahukad tegevused: uurimis- ja loovtööde juhendamine, digivõimaluste rakendamine, mentorlus, kaasav haridus ja HEV-õpe jne. Kõigi nende ülesannete täitmist eeldatakse õpetajalt ka õpetajakutse taotlemisel ja omistamisel.

Samas on õpetajatest puudus ja tunnikoormused muudkui kasvavad, sest õpilased ei saa jääda õpetamata.  

Valitsuse planeeritud õpetajate palgatõus tõstab töötasu, aga ei lahenda probleemi tervikuna. Samas on õpetajate järelkasvu puudumine olnud terav murekoht juba aastaid ja valitsus ise peab sellele lahenduse leidmist riigi prioriteediks. 

Õpetajate kohtumistel erakondade esindajatega jäi mulje, et probleemi tõsidust mõisteti, kuid pikka plaani polnud ühelgi erakonnal. Palgatõus ajab taga keskmist palka, kuid kusagilt tuleb alustada ja süsteemselt jätkata paljude järgmiste aastate jooksul. Kahjuks on õige aeg õpetajate Eesti keskmist ületavaks palgatõusuks ammu maha magatud. Nüüd, majanduskriisis palku tõsta tundub makromajanduslikult vale samm, kuid veelgi hullem oleks maailma parima haridussüsteemi krahh. 

Kust tulevad noored edukad ettevõtjad, meie majanduse gasellid ja ükssarvikud, kes toodavad Eesti majandusele lisandväärtust, annavad tööd paljudele ja maksavad makse sellesse samasse riigieelarvesse? Eks ikka meie koolidest.   

Nüüd tuleb päästa, mis vähegi võimalik. Majanduslikult mõtlev inimene peab nappuse tingimustes tegema valikuid. Iga valik tähendab ka alternatiive ja tuleb kaaluda eeliseid, kulusid, võimalikke võite ja kahjusid, vaadata kaugemale tulevikku ja hinnata tänaste otsuste mõju. 

Seesama väikene summa kogu riigieelarve mahust oleks olnud suur stiimul praegustele õpetajatele ja andnud noortele signaali, et riik hoolib haridusest, õpetajate järelkasvust ning ehk tasub endalgi kaaluda tulevikus õpetajaametit. Seega oleks pidanud meie riigikogu liikmed, olenemata erakonnast, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ettepanekut kindlasti toetama. 

Kuidas aga hääletamine tegelikult läks? Puudu jäi neli häält! Meil on Riigikogus neli endist haridusministrit, kes tunnevad õpetajate muresid ja järelkasvu probleemi väga hästi. Mis te arvate, kuidas nad hääletasid? Eelmine haridusminister Liina Kersna – vastu, Maris Lauri – vastu, Jürgen Ligi – vastu, Mailis Reps – ei hääletanud. Oma toetushääle jätsid andmata ka kultuurikomisjoni liikmed Signe Kivi, Heidi Purga, Siim Kiisler, Margit Sutrop ja Marko Šorin, kelle jutul õpetajad on korduvalt käinud ja probleemi arutanud.

Kui hääletustulemustest mentorõpetajatele seminaril rääkisin, käis saalist läbi nördimuskahin. Ikka ja jälle loodetakse õpetajate sisemisele motivatsioonile ja sellele, et küll nad hakkama saavad, aga kus on parlamendiliikmete sisemine motivatsioon  ja riigimehelikkus? 

Riigimehelikult mõtlevaid ja mitte ainult erakonna huvidele allutatud, vaid enda südame häält järgivaid parlamendisaadikuid annab otsida. Seda enam tasub õpetajatel tõsiselt kaaluda, kellele anda oma hääl kevadistel Riigikogu valimistel, millisel erakonnal on pikk plaan õpetajate järelkasvu toetamiseks, kellele tõesti on südamest tähtis Eesti hariduse tulevik ja kes oma sõnas ja hääletamisel on vabad erakondlikest liivakastimängudest.