---

7. oktoobril leiab aset 11. aasta õpetaja gala. Uurime, kuidas on läinud varasematel laureaatidel.

---

Õpetajate Lehe küsimustele vastab Iris Degtjov, kes esimese hiidlasena 2020. aasta õpetaja galalt kodusaarele Joosepi kuju ja laureaaditiitli tõi. Aasta tugispetsialistiks valitud Iris Degtjov on haridus- ja noorteameti Kärdla Rajaleidja keskuse psühholoog-nõustaja, kolleegide sõnutsi suure südamega särasilmne spetsialist, kes loob oma avatud ja tasakaaluka loomuga pingevaba ja koostöise õhkkonna.

Käesolev õppeaasta on Iris Degtjovil möödunud kodus, jälgides ja toetades pisipõnni sirgumist.

Kuidas on muutnud tunnustus teie elu?

Tunnustus tegi ikka elu värvikamaks ja südame soojemaks, pakkus rõõmu ja tänutunnet. Seda siiani. Minu kui psühholoogi jaoks oli see tunnustus hästi veider seetõttu, et tööd teen ju ikka enamasti nii-öelda tagatoas, aga järsku olin rambivalguses. See oli väga ootamatu. Kuna oma tööd tegin juba enne hingega ja põhjalikult, andis tunnustus juurde indu ja motivatsiooni samamoodi jätkata. 

Mis on sel õppeaastal olnud fookuses?

Olen praegu lapsehoolduspuhkusel. Oma kodusel õppeaastal on fookuses ühe pisikese põnni areng ja toetamine.

Mis on teie jaoks olnud suurim ime oma lapse sirgumist jälgides?

Esiklaps ongi üks suur ime. Eeldatavasti tunneb iga vanem samamoodi! Teda jälgides inspireerib see, kuidas laps muudkui avastab, katsetab, kompab kõigi meeltega ja kogeb maailma. Tal jätkub huvi ja tahtmist tegutseda, uute oskuste saamiseks lõputult harjutada. Sellist siirast uudishimu ja indu peaks ka täiskasvanud endas rohkem otsima!

Kümne aasta eest kaitsesite Tallinna Ülikoolis magistritöö armastuse teemal. Kas olete nüüdseks kogenud-õppinud midagi uut selles vallas?

Viimase aasta valguses, kui olen lapsevanem, olen vaadanud ja kogenud armastust täiesti uuel tasemel. Magistritöös leidsin, et täiskasvanuna on paarisuhte armastus seotud lapsepõlve ja vanemaga kiindumuse kujunemisega. Panustan sellesse, et minu laps tunneks end turvaliselt.

Millised mõtted seoses tööde-tegemiste ja igapäevase kiirustamisega on kodus tekkinud?

Vanemapuhkusel olles naerdakse tihti sõna „puhkus“ üle. Eks see rütm ja elu on teistmoodi töid-tegemisi ja kiirustamist täis. Tööinimesel on tööaeg, lapsevanemal mitte. Seega on ülesanded erinevad.

Kas ametiga seotud mõtted-probleemid saavad teid kodus ka vahel kätte?

Eriti mitte. Andsin aegsasti teada, et pisikese beebi kõrvalt kohe tööle ei naase, ja oskan end vist ka ise infost välja lülitada.

Ehk olete siiski nõus jagama soovitusi meie lugejaile: kuidas hoida rahulikku meelt äreval ajal?

Abiks on teadveloleku (mindfulness) ja hetkes olemise õppimine ning praktiseerimine. Tuleb luua hetki, mil end muu maailma mürast ja infost välja lülitada, ning keskenduda ainult siin ja praegu olemisele. Eriti hea on, kui on võimalik loodusesse minna! 

Kui muremõtted kimbutavad, võib abiks olla küsimus „Aga mis on tegelikult oluline?“ ning võiks luua perspektiivi, kas aktuaalne raskus ka viie aasta pärast meeles on ja oluline tundub. Vahel saab sel viisil esialgu hiiglaslikuna tunduva probleemi nii-öelda lahjemaks ja lahenduski võib paistma hakata.