Chi ja Wylie artikli näol on tegemist huvitava ja intrigeeriva käsitusega. Artikli autorid püüavad kogu õppeprotsessi taandada nn ICAP taksonoomiale. Selle järgi kirjeldatakse õppimist õpilase tegevustena neljal järjestikusel tasemel passiivse vastuvõtmise (P) – õpetaja edastatava info üksühese vastuvõtmise, ilma varasema teadmisega seostamata; aktiivse vastuvõtuna (A) – õpetatavat kitsapiiriliselt mõtestava tegevusena; konstrueeriva tegevusena (C) – õpitava ümber mõtestava ja interaktiivse tegevusena (I) – teistega mõttevahetuses sündiva tegevusena. Taksonoomia autorid lähtuvad hüpoteesist, et õppimist toetavad kõige tõhusamini interaktiivsed tegevused, neile järgnevad vähem tõhusana konstruktivismlikud, neile veelgi vähem tõhusana aktiivsed tegevused ning lõpuks vähim tõhusana passiivsed tegevused. Autorid defineerivad käivituvad kognitiivsed protsessid väliselt jälgitava käitumisena ning püüavad erineval viisil õigustada pakutavat taksonoomiat, tuues esile erinevaid teemaga seostuvaid uurimusi. Kuid ühegi puhul pole hinnatud nende usaldusväärsust. Seetõttu vaatamata toetumisele suurele hulgale erinevatele katsetele defineerida hüpoteetilised taksonoomia kategooriaid nii, et neist saaks lähtuda õppetöö korraldamisel, neist usaldusväärseid järeldusi ei sünni. Artiklist jääb mulje, et autorid on justkui loomas alternatiivi tüüpilistele käsitustele pedagoogilises psühholoogias. Nii väidavad nad, et ICAP annab uue versiooni õppimise konstruktivismlikku käsitusest, kognitiivse ülekoormuse teooriast ja lõpuks Bloomi taksonoomist. Näiteks osutatakse artiklis, et“… põhiline erinevus Bloomi taksonoomia ja ICAP taksonoomia vahel on selles, et Bloomi taksonoomia toob selle kasutajatele esiplaanile nende püstitatavad õppe-eesmärgid ja selle, kuidas nende saavutamist hinnata, siis ICAP keskendub selle kasutajatele tähelepanu suunamisele vahenditele nende eesmärkide saavutamiseks“ (lk 240). Kuid lahtiseks jääb ikkagi küsimus, kui adekvaatselt avab autorite vahendite taksonoomia – interaktiivsus, konstruktivism, aktivism ja passiivsus – tunnetusprotsessi õppimisel kogu selle rikkuses. Eriti aga on küsitav, kui tõsiselt saab võtta interaktiivsust õpilaste vahel kõige tõhusamaks õppimisviisiks igal elujuhtumil. Esmapilgul võib tõesti tekkida artiklist mulje, et see kujutab endast läbimurret pedagoogilise psühholoogias, mis on võrreldav konstruktivismi ja kognitiivse ülekoormuse kontseptsioonide või Bloomi koolkonna taksonoomiate sünniga. Kuid veidi enam süüvides saab selgeks, et pakutava sügavamaks mõistmiseks tuleks hoopis seda näha mõne süsteemse pedagoogilise psühholoogia kursuse – arengupsühholoogia, õppimise olemuse ja teooriate ning õppimiseks vajalike tingimuste (st põhilise, mis seostub õppe- ja kasvatus töö korraldamise) põhitõdede valguses. Vaid neist lähtudes saaksid selgeks ICAP-teooria rakenduspiirid. Ka võiks see artikkel olla tänuväärseks arutlusaineks mõnes õpetajakoolituse seminaris.

Lp Peep Leppik

Võtke minu kirjutist kui esmast hinnagut ICAP-teooriale, mis sündis artikliga tutvumise tulemusena. Arvustuses ei teinud ma otseseid järeldusi selle teooria sobivuse kohta kasutamiseks ühtedes või teistes oludes. Siinkohal lisan vaid nii palju, et kõnealuses artiklis on ignoreeritud nii ammust ajast kui äsjaseid uuemaid teadmisi õppimise, õpitulemuste klassifitseerimise ja õpimotivatsiooni kujunemise kohta. Seetõttu ei saa ICAP-teooriat pidada õppe- ja kasvatusprotsessi põhijoontes avavaks uueks käsituseks.

Edgar Krull