Õpetaja päevikus saame seekord tuttavaks Aliide-Marie Taelaga, kes on Saue Riigigümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Mis teda õpetajatöös motiveerib, millisest haridusmaailmast ta unistab ning mida arvab koolide avalikest pingeridadest?

Olen õpetaja, sest mulle meeldib noortega töötada. Meeldib nende loovus, mõttemaailm, avatus. Tunnen, et nendega tegutsemine ja nende energia nakatab ka mind sära ja positiivsusega. Tunnetan, kui palju ägedaid noori on minu ümber! Lisaks meeldib mulle, et õpetajaamet on väga tähenduslik, saan anda endast midagi noortele ja seeläbi ka laiemalt ühiskonnale. Õppijatega koos tegutsedes saan teadmiste kõrval anda edasi ka vajalikke oskusi. 

Õpetajana paneb mu silma särama see,kui näen, et õpilased naudivad minu tunnis tegutsemist ja on aktiivsed. Minu jaoks näitab see, et tund on neile kasulik, kaasahaarav ja huvitav. Silma paneb särama ka mõni äge uus meetod, mida põnevusega katsetada. Aga ka töökaaslaste naljad või kui õpetajate toas on midagi head ja paremat.  

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt kodu lähedal metsarajal, kus on alati mõnus jalutada, olenemata aastaajast. Nädalavahetuseti ka mõnel matkarajal, Harjumaal on enamik küll juba avastatud, seega võib varsti kohata mind ilmselt ka kuskil kaugemal.  

Samuti võiks mind kohata raamatupoes või raamatukogus, sest naudin raamatute lugemist. Raamatutel on mõnus rahulik aura.   

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle minna esmalt ikkagi loodusesse, sest see annab jõudu ja tasakaalustab. Tunnen, kuidas looduses mõtted selginevad ja pea puhkab.  

Mulle meeldib ka lihtsalt diivanil keras olles raamatut lugeda või mõnda head sarja vaadata. Mõnus on sõpradega kokku saada, kohvikusse minna ja jutustada kõigest, mis elus toimub. Kõik see aitab eelkõige pea välja lülitada ja keskenduda kõigele muule. Selline väljalülitamine teeb ka uutele mõtetele ruumi.  

Hoian end oma valdkonnas kursis taskuhäälinguid kuulates. Ajalooõpetajana on mul eelkõige mitu lemmikut ajaloo taskuhäälingut, mida jalutuskäikudel hea kuulata on. Näiteks naudin väga Vikerraadio ,,Eesti lugu“ episoode ja üks aegade lemmikuid on ,,Naine ajas,“ kus on ääretult huvitavad ülevaated naistest ja nende saavutustest ajaloos.  

Inglise keeles olen viimasel ajal kuulanud taskuhäälingut ,,You’re Dead to Me“. Nimi ei tundu küll üldse ajaloo podcast’i moodi, mis on omamoodi huvitav, sest seal käivad lisaks ajaloolastele külas ka koomikud, mistõttu saab nalja, aga ka huvitavaid fakte, mida tunnis kasutada.  

Ka meeldis mulle väga ,,Harutame lahti“ osa, kus oli külas Grete Arro. Lisaks olen jälginud Youtube’is õpetajate kontosid, kus saab toredaid ideid tunni sisustamiseks. Vahel löön lihtsalt otsingusse teema, mis mind õpetamisel huvitab. Olen avastanud ka sellise toreda youtuber’ist õpetaja nagu Amanda Rose, kelle tutvustatud meetodeid olen ise ka katsetanud.  

Kuigi armastan väga lugeda, pole erialaraamatuid mulle ammu näppu sattunud, sest raamatute lugemisel naudin eelkõige võimalust töömõtetest eemale saada.  

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt psühholoog. Gümnaasiumi ajal mõtlesin päris tõsiselt minna psühholoogiks õppima, kuid millegipärast tekitasid selle eriala ained minus segadust ja eriala jäi kõrvale. Nüüd aga, õppinud lisaks ajaloole ka sotsiaaltööd, olen üha enam aru saanud, et psühholoogia valdkond on huvitav ja annab väga hea aluse ükskõik mis erialal töötamiseks. Olen inimeste inimene ja psühholoogiaga tegelemine annab võimaluse inimesi mõista ja toetada.  

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös: neid on nii palju!Minu jaoks on need pigem toredad töövõidud või soojad mälestused, mis käivad minuga kaasas. Mõne aasta eest saadud tunnustused on ka hästi meelde jäänud ja palju indu andnud, näiteks endisest koolist saadud aasta õpetaja tiitel või Tallinna linna tunnustus põhikooliõpetajana. Ka see, kui lõpetas minu juhitud 9. klass.  

Sellest aastast kindlasti uue mentorgrupiga tutvumine ja hetked, mil olen mõelnud, kui ägedad, aktiivsed ja algatusvõimelised noored nad on. Ka oli väga armas, kui sõbrapäeval valiti mind sõbralikuks õpetajaks.

Unistan haridusmaailmast, kus iga õpilane saab sellist tuge, mis aitab tal avastada oma potentsiaali ja avada uksed laia maailma, kuhu iganes ta siis suunduda soovib. Arvan, et sellele aitaks kaasa, kui ained oleksid omavahel tihedamalt lõimitud. Nii saaks õppimises luua süsteemi, kus au sees oleksid 21. sajandi oskused, mis oleksid iga aine loomulik osa, ning õpilastel oleks vabadus oma õpiteed üldhariduse tasandil senisest rohkem ise suunata. Lisaks aitaks kaasa tihedam koostöö ülikoolide ja ettevõtetega ehk nii öelda praktiline tegevus ja väljund, mida koolides õnneks küll üha enam juba pakutakse.  

Tahaksin, et Eesti koolide õpilased oleksid õnnelikud. Et noorte vaimne tervis paraneks ja neile oleks kättesaadav vajalik tugi. Ja et nad oskaksid oma vaimset tervist ka ise hoida ja toetada. Et nii perekond, lähedased kui ka kool juba varakult neid märkaks ja aitaks. 

Soovitan teistele õpetajatele tunda oma õpilastest rõõmu – märgata nende vahvat mõttemaailma, nende väikseid saavutusi ja tegusid. Nautida õpetamist ja õpetajaks olemist.  

Küll aga ei pea töö olema kogu elu. Tuleb anda endale aega ja vajadusel võtta seda, et puhata, lülitada välja ja tegeleda sellega, mis töö kõrvalt rõõmu pakub. Õpetajatel jagub tööd alati, kuid õpetaja ise on ka oluline. Minu jaoks on esmatähtis, et oleksin puhanud ja motiveeritud. Selleks sean endale alati aja, mis kell töölt lahkun, ja panen tööl tegevused tähtsuse järjekorda, et jätkuks aega ka enesehoiuks.  

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kas avalikud pingeread motiveerivad koole oma taset tõstma?

Mina arvan, et avalikud pingeread võivad küll pakkuda põnevust, kuid ei pruugi olla koolidele kõige motiveerivamad või anda täit ülevaadet kooli tasemest ja sisust. Olen ka ise õpilasena pingeridu vaadanud, kuid oma otsuseid ei langetanud nende põhjal. Teadsin, et kui õpilasena pingutan ja pakutavat tõsiselt võtan, siis ei sulgu minu tuleviku ees ükski uks – ja nii ka oli. Koolide puhul on ka teisi valdkondi kui eksamitulemused, mis on minu meelest olulised. Näiteks väärtused, mida kool endas kannab, ka õppetöö ülesehitus ehk millised on õpilase võimalused end koolis arendada, milliseid valikuid teha. Pingeread näitavad vaid üht osa kooli tasemest.  

Avalikud pingeread panevad koole end teistega võrdlema. Muudes eluvaldkondades öeldakse tihti, et võrdlemine on negatiivne. Nii nagu iga inimene on omanäoline, on seda ka kool. Ka ühe kooli eri lendude tulemused erinevad.  

See ei tähenda, et koolide taset ja tegevust ei peaks mõõtma ja analüüsima. Arvan lihtsalt, et on paremaid mõõdikuid, mis annavad koolidele rohkem infot olukorra kohta, näiteks rahuolu-uuringud. Nende abil saavad koolid sisulisi muudatusi ellu viia.