Vabariigi Valitsus kiitis heaks määruse „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“ muudatuse, mille kohaselt ei märgita tunnistusele põhikooli lõpueksami hinnet, vaid eksami sooritustulemus protsentidena ehk punktidena sajast võimalikust.

Kõik oleks hästi, kui tunnistusele tuleks märkida põhieksami tulemus protsentides ja mingit libaeksamit, mida armastatakse nimetada järeleksamiks, ei tuleks sooritada. Tõsi, lisaks põhieksamile peab olema ka riiklikult korraldatud lisaeksam (analoogiliselt gümnaasiumi riigieksamiga), sest õpilane võib eksamipäeval olla haige, võistlustel vms. Tegemist ei ole koolieksamiga, vaid kindlal kuupäeval toimuva eksamiga, kus on kõikide õpilaste jaoks samad ülesanded nagu põhieksamilgi. Sellest see määrus vaikib, ilmselt midagi sellist ei olnudki plaanis.

50% künnis – kas poliitiline tahe?

Eelmisel kevadel liikus ringi mõningate aktiivsete matemaatikaõpetajate koostatud kiri, milles kirjeldati kõiki õudusi, mis meid ees ootab, kui künnis kaotada. Üleilmset veeuputust ja võipätakate rünnakut siiski ette ei nähtud. Sisu selles kirjas puudus, emotsioone oli küllaga.

Miks jääb 50 protsendi piir? Vastuse annab sellele endine haridusminister Tõnis Lukas: „Enese kokkuvõtmise oskus on eluks vajalik ja seega kasulik õpilasele, andes võimaluse ka õpitu kinnistamiseks. Ka annab eksam ühiskonnale informatsiooni õppetasemest meie koolides.“

Kas sellele saab vastu vaielda? Muidugi tahame teada, mis toimub koolides, ja enese kokkuvõtmise ehk mobiliseerimise oskus on elus hädavajalik. Aga on üks suur küsitavus: kui põhikoolilõpetajate taseme kohta soovib riik infot, siis gümnaasiumi lõpetamisel on käega löödud – ühepunktine künnis ei sunni pingutama ja saadud kokkuvõtlik info vaevalt mingit tõest pilti koolide tasemest annab. 

Oleme loonud kummalise olukorra: põhikoolilõpetajale esitatavad nõudmised on võrreldes gümnaasiumiga oluliselt karmimad. Samas on põhihariduse omandamine kohustuslik ja gümnaasiumis õppimine vabatahtlik. Kas siin ei ole vastuolu?

Eelmisel õppeaastal ei olnud põhikooli lõpueksamid seotud kooli lõpetamisega ja nii peabki olema. Eksamite tulemused märgitakse tunnistusele ja sellega tuleb edasi elada. Head tulemused võimaldavad jätkata õpinguid gümnaasiumis, keskpärase või kehva resultaadi korral tuleb leida edasi õppimiseks alternatiivsed võimalused. Ma ei pea mõistlikuks seda, et lastevanemad suruvad jõuga gümnaasiumisse lapsed, kellel puuduvad vajalikud õpioskused ja tõsine soov õppida, võimetest rääkimata. 

Selline gümnaasiumis tiksumine mõjub rusuvalt nii noorukile kui ka õpetajatele. Karmilt öeldud, kuid teisiti ei saa.

Mis on järeleksami mõte?

Kui see, et 99,9% põhikoolilõpetajatest saaks mingi ime läbi künnist ületava tulemuse, siis nii tulebki öelda. Juku sai eksamil 6% maksimumist ja järeleksamil on tema tulemus 52%. Jukule tuleks orden anda, kolme päevaga tegi endale selgeks selle, milleks teistel kulus üheksa aastat. 

Ausam oleks aineõpetaja, kes sellist tsirkust korraldab, ametist vabastada, sest ta petab riiki, lapsevanemat ja ka last. Jukut ilmselt kõige vähem, sest lapsed ju teavad, et järeleksamil saab ikka kolme kätte, alati on nii olnud. 

Mõni aus õpetaja, kes sellist jälkust pole nõus kaasa tegema, võib sattuda surve alla. Kuidas siis nii, et meie kooli lapsed ei saa vähemalt „rahuldavat“, kõik teised saavad. Lihtsam on siis käega lüüa ja 52% ära kirjutada. Kas nii peabki olema, et riik, millest me hoolime ja mida hoiame, sunnib meid petma ja tulemusi ilustama (loe: võltsima)?

Mõningates Tallinna koolides …

7. juunil toimunud matemaatikaeksamist räägitakse veel kaua. Eksamitöö oli viimaste aastate lihtsamaid, seda minu hinnangul. Ülesannete järjekord võinuks olla teine – lihtsamad ülesanded enne ning pikema teksti ja rohkete arvutustega ülesanded lõpupoole. 

Väga mitme halva asjaolu kokkulangemisel juhtus nii, et mõnes koolis ei saanud pooled õpilased 50% künnise ületamisega hakkama. Jutt on seni käinud paarist Tallinna koolist, kuid HTM-il on täielik info eksamitulemuste kohta ja ministeerium võib anda infot, kui palju oli üle Eesti neid koole, kus ebaõnnestujaid oli 50% või enam. 

Neid on kindlasti rohkem kui kolm ajakirjanduses esile tõstetud Tallinna kooli. Kas see aasta on erandlik? Vaatame varasemate aastate statistikat (kui suur osa õpilastest ei saanud eksamit tehtud, andmed valimi põhjal). 

2014. a – 26%; 2015. a – 26,6%; 2016. a – 13,6%; 2017. a – 10,9%; 2018. a – 19,9%; 2019. a – 11,5%. 

2020. aastal pandeemia ja ulaõppe tõttu eksamit ei tehtud ning kahel järgneval aastal (2021 ja 2022) fikseeriti tulemus protsentides. 2021. a oli alla 50% tulemus 40,6% õpilastest ja 2022. aastal 35,4%.

Hoopis kõnekam on aga pilt, kus kujutatud 2018. a, 2019. a ja 2021. a eksamitulemusi. Mis on pildil valesti? (allikas: Harno veebileht).

Järeldused teeb igaüks ise – selge on see, et varasemate aastate ilusad protsendid on saadud tänu eksamitulemuste ilustamisele ja tööde parandajad on teinud fantastilist tööd – leidnud eksamitööst just nii palju õigeid lahendusi kui kolme väljakirjutamiseks vaja. Sama on näha hinde neli ja viis juures.

Vapustavad kommentaarid

12. juuni „Aktuaalses kaameras“ võeti põhikooli lõpueksami teema üles. Mind vapustas (on see veel üldse võimalik?) avaldus, milles kaheldi, kas matemaatikaeksamil on üldse valemite teadmine vajalik. Hädad saavat alguse sellest, et õpikäsitus on muutunud, aga eksamite koostajad ei arvesta sellega. Kas matemaatikaülesandeid saab lahendada valemeid teadmata? Kas põhikoolilõpetaja ei peagi enam midagi peast teadma? 

Tapeedi või parketi panemisel mul tõesti trapetsi valemit vaja ei ole (oli üks naljakas sellelaadne avaldus eespool viidatud saates), kuid ristkülikuta hakkama siiski ei saa. Missugune on see õpikäsitus, mille puhul ei peagi põhikoolilõpetajal püsivaid teadmisi ja oskusi olema, kõike saab netist otsida? Kui tarkuseallika aku saab tühjaks, ei teagi laps enam, et ühes tunnis on neli veerandtundi. Tõstame kilbile pinnapealsuse, lodevuse ja minnalaskmise ning näitame siis näpuga eksamitöö koostajate suunas. Alatu, kas pole?

Mõned küsimused haridus- ja teadusministrile

Saates andis intervjuu minister Kallas, kes leidis, et künnis peab olema. Ilma selleta ei saa kuidagi. 

Kuidas selgitada lihtsalt ja arusaadavalt siis seda, et gümnaasiumi riigieksamitel künnist sisuliselt ei ole? Põhikoolihariduse peavad saama kõik, et jätkata õpinguid gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Gümnasistide koolitamiseks kulub maksumaksja raha rohkesti ja meid eriti ei huvitagi, missuguste tulemustega kool lõpetatakse. Kas see on normaalne? Pakun välja oma lahenduse – põhikooli lõpus ei ole künnist, kuid see on gümnaasiumi lõpus, ja mitte 1% juures, vaid oluliselt kõrgemal. 

Loodan, et minister ei mõelnud tõsiselt seda, et kui gümnaasiumikatsed sooritatud, siis ongi kõik korras: laps on tõestanud, et oskab vajalikul määral matemaatikat, ning eksamit enam vaja ei ole, tekitab ainult stressi. Miks see tark laps siis vahepeal lolliks läheb ja lihtsa eksamitööga hakkama ei saa? 

Võib-olla olid hoopis katsetel antud ülesanded kokku pandud nii, et klassi jagu õpilasi igal juhul kokku saaks? Mõõdukas stress on iga olulise soorituse juures möödapääsmatu. Stressivaba ja õndsat elu elavad vaid need, kes tunnevad rõõmu täis kõhust, soojast toast ja võimalusest paljuneda. Muu on nende jaoks ebaoluline.

Minister ei rääkinud poole sõnagagi erivajadusega õpilastest, kes peavad ka eksamil pooled punktid kätte saama. Ei saa, ja sellest arusaamiseks ei ole vaja Einsteini valemit kasutada. Kui eksamitööd ausalt hinnata, kukuvad nad ka seitsmendal järeleksamil läbi. Küsimus ministrile: missugust üllast eesmärki täidab see, et erivajadusega õpilaste tööde hindamisel ei ole mingeid erisusi? Aastaid tagasi oli künniseks 35% maksimumist, mingil põhjusel sellest loobuti. 

Kindlasti ootavad õpetajad ministri vastuseid ja ka ideid selle kohta, kuidas edasi minna. Kas viie aasta pärast on koolis veel mõni kvalifitseeritud matemaatikaõpetaja või toimubki kõik uue õppekäsituse ja õhinapõhisuse järgi ning pole tähtis, kes klassitahvli ja esimese pingirea vahel seisab.

---

Tänavu põrus matemaatika lõpueksamil iga viies õpilane

Kui tänavu ei sooritanud lõpueksamit esimesel korral ligikaudu iga viies õpilane, siis 2019. aastal iga kaheksas.

2023. a matemaatika põhikooli lõpueksami tulemused näitavad, et oleme jõudnud pandeemiaeelsesse aega ja tavapärane õppetöö on taastunud. Eksamitulemused näitavad, et õpilaste matemaatikateadmiste ja -oskuste tase on erinev. 

Samamoodi tuleb tõdeda, et 2023. a järgivad eksamitulemused võrreldes 2019. a tulemustega sama tendentsi: poiste tulemused on mõnevõrra madalamad kui tütarlastel ning eksami vene keeles sooritanute tulemused kehvemad kui eesti keeles sooritanute omad.

2023. a oli 152 kooli (kokku on koole 409), kus rohkem kui 30% õpilastest ei ületanud matemaatikaeksamil lävendit. Tallinna 74 koolist oli selliseid 22. 2019. aastal oli see näitaja Eestis 69 (kokku on koole 409) ja Tallinnas kuus (kokku koole 66). 

Käesoleval õppeaastal sooritas põhikooli lõpueksami üle 14 000 põhikoolilõpetaja. Põhikooli matemaatika lõpueksami keskmine sooritusprotsent oli 65,1, mis on võrreldav pandeemiaeelse olukorraga. 2023. a oli eksami keskmine tulemus kõrgem kui kahel eelneval aastal, mil lävendit ei kasutatud.

50% lävendit ei ületanud käesoleval aastal 23,2% põhikoolilõpetajatest ehk 3254 õpilast, kellel on võimalus sooritada koolieksam. Võrreldes pandeemiaeelse ajaga on see näitaja mõnevõrra suurenenud, vastavalt 2019. a 13,6%, 2018. a 20% ja 2017. a 11,8%. 

2023. a põhikooli lõpueksam kontrollis matemaatika põhiteadmiste omandatust. Rõhku oli pandud 9. klassi teemadele: silinder, trigonomeetria, ruutfunktsioon, sest võrreldes pandeemiaaegse ajaga said õpilased viimasel õppeaastal korralikult koolis käia.

Tulemuste jaotus protsentides

Õppeaasta	Alla 50% maksimumpunktidest	50–74% maksimumpunktidest	75–89% maksimumpunktidest	90–100% maksimumpunktidest
2015	26,9	36,7	21,0	15,4
2016	16,3	38,3	22,9	22,5
2017	11,8	28,6	25,4	34,2
2018	20,0	35,1	20,8	24,1
2019	13,6	32,0	24,2	30,3
2020	Eksamit ei toimunud.
2021	38,6	29,8	16,9	14,7
2022	37,9	27,6	16,8	17,7
2023	23,2	31,0	21,7	24,1

Haridus- ja Teadusministeerium

---

KOMMENTAARID

Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor Raino Liblik: 

Õpilasel, kes on meile õppima pääsenud, aga põhikoolieksamil põrunud, tuleb meie gümnaasiumisse pääsemiseks eksam uuesti sooritada. Vaatame iga juhtumit eraldi, võrdleme sisseastumistesti tulemust, hindeid ja eksamitulemust, kindlasti räägime nii õpilase kui tema perega, arutame, kuidas ta hakkab tulevikus toime tulema. Nii noored ise kui nende pered peavad arvestama, et kui noor tuleb meie gümnaasiumisse, kus pannakse reaalainetele, sealhulgas matemaatikale, suurt rõhku, tekivad ebapiisava ettevalmistuse korral gümnaasiumi ajal tõsised raskused. 

Iga õpilase puhul tuleb uurida, miks tal põhikooli lõpueksam ebaõnnestus. Võib juhtuda, et täiesti hea õppeedukusega noor oli eksamipäeval haige. Miks ta kukkus lõpueksamil läbi, kui sisseastumistestis oli matemaatika osa sooritanud hästi? See paneks õpilase väga keerulisse olukorda, kui ütleksime resoluutselt, et ta ei saa meie kooli.

Mõne tubli õpilase puhul, kes on gümnaasiumisse sisse saanud, võib juhtuda, et kevad on läinud n-ö käest ära ja ta põrub eksamil. Noortel võib tekkida motivatsiooniprobleeme, tänapäeval on selleks palju mõjureid, alates digimaailmaga seotud probleemidest kuni haiguse ja õnnetute suheteni välja.

Põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumide sisseastumise ebamõistliku korraldamise tagajärg tõusis tänavu eriti valusalt esile. Koolijuhtide ühenduses on see teema olnud pikalt jutuks. See ei ole õpilaste suhtes mõistlik. Õpilased käivad koolides testidel alates varakevadest suve lõpuni välja. Ma ei usu, et selline trall on sellises vanuses veel vajalik. 

Loodan, et see probleem võetakse tõsiselt käsile ja leitakse koostöös koolidega kompromiss, et eksameid ühitada, sealjuures mõistlikul ajal. Miks mitte teha kõik eksamid, nii sisse- kui väljaastumised, mais, mil kool saabki läbi. 

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas:

Tõepoolest on sel aastal 23% neid, kel matemaatika lõpueksam ebaõnnestus. See on vähem kui paaril viimasel aastal, mil lävendit ei olnud, ja mõnevõrra tõesti rohkem kui varasemalt. Lähiajal tuleb läbi viia põhjalik analüüs, jõuda selgusele, miks selline olukord on kujunenud ja mida tuleb ette võtta. Möönan ka, et praegu on põhikooli lõpueksamite ja sisseastumiseksamite järjekord õpilase jaoks ebaloogiline ning tekitab stressi, seda olukorda tuleb muuta.