Andekus on rahvuslik rikkus, mida ei pea kaevandama, vaid mille puhkemist võib soodustada, tuleb vaid luua vastavad tingimused.

Sündimus on meil madal, eestlasi jääb Eestis üha vähemaks, õpilaste aastakäigud üha kõhnemaks. Seda enam on oluline realiseerida rahva kogu potentsiaal. Nagu ütles Jakob Hurt rohkem kui sajand tagasi: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Väike rahvas ei tohi lasta ühtki annet kaotsi minna, riigi peamine rikkus on tema vaimne potentsiaal.

Praegu on meil väga hästi, et vabariigi president on hariduse ja teaduse veendunud promootor. Hea oleks ka, kui riigi selgelt sõnastatud eesmärk oleks kogu vaimse potentsiaali maksimaalne rakendamine. Annete arendamiseks maksimaalselt soodsate tingimuste loomine olgu prioriteet nii riigi kui omavalitsuse tasandil.

Mis on andekus?

Andekuse definitsioone on kümneid, kui mitte rohkem. Maailmas levinud andekuse definitsioonide järgi võib andekuse jagada tinglikult kolmeks komponendiks: 1) pärilik/kaasasündinud potentsiaal saavutada keskmisest oluliselt enamat; 2) tegevuse vastavus ühiskonnas aktsepteeritud väärtustele; 3) tingimus, et saavutus oleks tehtud ühiskonnas nähtavaks.

Pärilikkuse aspekt on vast kõigile arusaadav, kuigi sellegi üle käivad vaidlused, sest leidub neid, kelle arvates on inimene sündides puhas leht. Siiski leidub hulgaliselt tõendusmaterjali, et päris nii see ei ole. Intelligentsuse päritavuse koefitsienti hinnatakse üldiselt 0,5-le, aga erivõimete osas võib see olla veelgi kõrgem.

Andekuse definitsiooni teised kaks komponenti ei pruugi aga esialgu tunduda asjakohased. Vaadakem neid lähemalt.

Mida tähendab „vastavalt ühiskonnas aktsepteeritud väärtustele“? See on keerukas teema, sest see, mis ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud on, muutub aja jooksul. Nõukaaja hinnangud ühiskondlikele süsteemidele, nagu sotsialism või kommunism, ei ole enam üldiselt aktsepteeritud. Sellest tulenevalt antakse teistsugune eetiline hinnang inimeste tegevusele ja saavutustele teise süsteemi valitsemise ajal (näiteks hinnang loomingule: nn õuelaulikud siis ja praegu, Estonia laemaal, Maarjamäe obelisk ja nõukaaja arhitektuur laiemalt, kui vaid mõned näited tuua).

Teisalt pole ilmselt üheselt selge, mis on ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud. Riigikoguski on paljudes küsimustes tulised vaidlused ja mõneski asjas saab otsustavaks vaid väike enamus. Riikides, kus referendumid on tavalised, nagu näiteks Šveitsis, saavutatakse ka referendumitel napp häälteenamus ja mõnikord muutub avalik arvamus samas küsimuses järgmise referendumi ajaks. Nii et siin pole tegemist lihtsa mustvalge olukorraga, vaid pigem üldiste hoovustega.

Muidugi on olemas seadused, mille järgi saavad kohtud viimase instantsina otsustada, kas miski on lubatud või keelatud. Eks siingi ole tõlgendamisruumi, sest mitmed kohtuasjad jõuavad Riigikohtusse, kus mõnikord langetatakse otsus napi häälteenamusega.

Konkreetsed näited

Alustades kõige karmimalt: kas sõjalised uuringud – tapmismasinate arendamine – on eetilised? Üldiselt ollakse seisukohal, et tapmismasinate arendamine on sallitav, aga keemilise ja bioloogilise relva arendamine mitte. Kas aatomi- ja vesinikupommi leiutamine-arendamine oli eetiline? Siinjuures tuleb esile Einsteini eetiline dilemma: tagantjärele ütles ta, et kui oleks teadnud, kuidas seda kasutatakse, poleks ta selle loomises osalenud, kuigi tema osalus piirdus kirja(le) (alla)kirjutamisega USA tolleaegsele presidendile Rooseveltile.

Samas oli tema allkiri otsustava tähtsusega, sest tema tuntus ja autoriteet sundis presidenti asja tõsiselt võtma. Siin ilmneb loovisikute (loe: kõrgandekate) eetiline vastutus. Kuna nad on väga nähtavad (loe: kuulsad), on nende seisukohavõttudel suurem tähendus ja mõju. Mäletame nõukaajast 40 kirja, nüüd Ukraina sõja ajal kirjutasid saksa loomeinimesed oma kantslerile avaliku kirja, millel oli algselt 28 allkirja, aga siis lisandus neid sadu.

Tehisintellekti arendusele on kulunud kindlasti hulk andekust, aga selle edasisele arendamisele püütakse seada piire. Teaduslikes uuringutes lubatu ja keelatu on aja jooksul läbinud mitmeid etappe. On tehtud eetiliselt väga küsitavaid inimkatsed (näiteks koonduslaagrites), nüüd on aga isegi loomkatsete puhul eetilised piirid paigas. Eugeenikud seadsid eesmärgiks inimkonna tõuparanduse ja selle nimel muudeti vägisi viljatuks nii füüsilise kui vaimse puudega inimesi või lihtsalt ebasobivasse rassi või rahvuse hulka kuulujaid.

Tänased keskkonnaaktivistid toimivad väidetavate õilsate eesmärkide nimel lubatu-keelatu piiril ja mõtlevad välja üha uusi kaheldava väärtusega protestimeetodeid, mis rohelist liikumist pigem diskrediteerivad.

Mida tähendab „Teha ühiskonnas nähtavaks“?

Muidugi võib midagi leiutada ja luua ning hoida seda kõigi eest salajas. Nii ei pruugi me olulistest avastustest, leiutistest või loomingust teadagi saada. Mõnikord avastatakse loodu aga palju hiljem (käsikirjad, kunstiteosed – näiteks Goya seina sisse müüritud „Alasti maja“). Avastusi võib salajas hoida ka teiste gruppide eest ja lubada juurdepääsu vaid oma grupile (näiteks Hiina siid, tee või paber).

Tänapäeval enamik leiutisi-avastusi patenteeritakse ja need on põhimõtteliselt avalikult kättesaadavad, aga tasu eest, mis võib olla väga soolane. Eriti teravaid küsimusi kerkib ravimitega seotu ümber, nagu hiljutine koroonakriiski nähtavale tõi. Praegu käib debatt selle ümber, kas arengumaad võiksid saada patenteeritud ravimeid patenditasu maksmata tingimusel, et nad kasutavad neid ainult oma turul. Ka haruldaste haiguste tarvis on arendatud ravimeid, mis võivad päästa elusid, aga nende hind on nii kõrge, et sageli ei suudeta neid osta.

Küllap on siiski ka kriminaliseeritud valdkondades avastatu/arendatu andekuse ilming (uudne, teistest erinev, intensiivsem, suurema jõudlusega), me lihtsalt piirame mõiste sisu eetilistest kaalutlustest lähtudes.

Lõpetuseks küsimus, kas andekal on moraalne kohustus oma annet arendada või hoida. Räägitakse, et Eestis on terve teatritäis parimaid näitlejaid viinakuradi tõttu kaduma läinud.

Kas ühiskonnal on moraalne kohustus andekate arenemist võimaldada? Võrdsus pole siin see, et üks suurus kogu rühmale, vaid õige on igaühele sobilik suurus. Väljapaistvalt andekad vajavad arenguks teistsuguseid tingimusi kui keskmikud. Küllap on hariduslikud vajadused Gaussi kõvera mõlemas ääres erinevad. Vasakusse äärde oleme panustanud kõvasti: loonud näiteks väikeklassid, kus õpetamise kulu ühe õpilase kohta on mitu korda suurem kui tavaklassis. Küllap vääriksid kõvera parema ääre õpilased samuti lisaressurssi eelkõige õpetajate aja ja nõustamise näol.

Muidugi on meil loodud palju võimalusi muusikas või spordis andekate arendamiseks. Tavaelu korraldus aga nõuab üha paremaid/optimaalseimaid lahendusi, mida peaksid andma teadlased, ametnikud, ärijuhid, meediategelased ja poliitikud. Me kõik soovime, et nad toimiksid eetiliselt kõrgel tasemel ja vastutustundlikult. Kõigi nende potentsiaalselt andekate tulevaste tugevate tegijate eetilisus on vähemalt sama otsustav kui nende oskused ja tahe.

MTÜ Eesti Talendikeskuse suveseminar „Nähtavad ja väärtustatud anded“ toimub 17. augustil Pärnus Estonia Resort Hotel & Spa konverentsikeskuses, A. H. Tammsaare 4a/6.

Käesoleva aasta esimeses pooles käis MTÜ Eesti Talendikeskuse kutsel koos enam kui poolt sadat andekuse uurijat ja praktikut koondav ekspertide kogu, et määratleda Eesti haridussüsteemi õigusaktides seni avamata andekuse mõiste. HTM-ile esitatud raportis pakuti välja konsensuslik definitsioon: „Andekus on indiviidi potentsiaal toetava keskkonna tingimustes arendada oma võimeid ühes või mitmes üksikisiku ja ühiskonna jaoks väärtustatud valdkonnas ning see areng ühiskonnas nähtavaks teha.“

Mida tähendab „ühiskonna jaoks väärtustatud“, millised on andekusega seotud eetilised dilemmad ja kuidas toetada iga indiviidi tema võimete arengus ning selle arengu ühiskonnas nähtavaks tegemisel – nendele küsimustele keskendutakse talendikeskuse seekordsel suveseminaril.

Ettekannetega esinevad HTM-i ja andekuse valdkonna eksperdid, traditsiooniliselt tutvustatakse ka möödunud õppeaastal kõrgkoolides kaitstud andekuse valdkonna lõputöid. Ühises aruteluringis on võimalik oma mõtteid avaldada ja kogemusi jagada kõigil osalejatel. Sõnavõtuga on esinema palutud laste ja noorte annete arendamise patroon Sirje Karis.

Seminarile on oodatud pedagoogid, tugispetsialistid, haridusametnikud, noorsootöötajad, tudengid, lapsevanemad jt – kõik, kes tunnevad vastutust selle eest, et Eesti oleks riik, kus päriselt kehtiks talendikeskuse juhtlause: „Iga anne loeb!“. Seminaril osalemine on tasuta, toetab haridus- ja teadusministeerium.