Sten Aamer on Lüganuse Kooli muusikaõpetaja. Foto: erakogu

Õpetaja päevik ⟩ Sten Aamer

Sten Aamer on Lüganuse Kooli muusikaõpetaja. Foto: erakogu
6 minutit
221 vaatamist

„Õpetaja päevikut“ täidab seekord Lüganuse Kooli muusikaõpetaja Sten Aamer. Mis teda õpetajatöös motiveerib, millisest haridusmaailmast ta unistab ning milliseid soovitusi jagab õpetaja vaimse tervise hoidmiseks?

Olen õpetaja, sest leian, et maakohas on see üks parimaid võimalusi avardada kohalike laste ja noorte maailmapilti. Muusikaõpetajana saan oma suurima kire, pillimängu siduda põnevate loominguliste ja mänguliste tegevustega. See võimaldab mul katsetada, millised meetodid noortele sobivad ja millised mitte. Tänu sellele, et suhtlen lastega iga päev, suudan ka endas lapsemeelsust hoida. See toob ellu oluliselt rohkem värve kui mõni muu töö. 

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana – muusika, naer, nali, rääkimine, kuulamine.

Õpetajana paneb mu silma särama see, kui terve klass laulab valjult laulu, mida hetk tagasi neile ette laulsin. See on kõige kiirem viis mõistmaks, et minu töö kannab vilja. Olen õnnelik, kui lastel on nägu naerul. Mõnel puhul on huvitav jälgida, kuidas vaikses õpilases kasvab laulmise kaudu julgus teha kõva häält. Nii muutub ta ka sisemiselt enesekindlamaks.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt sportimas või pilli mängimas. Kui ma pole pikemat aega seda teha saanud, tunnen, kuidas keha muutub rahutuks. Palju räägitakse andekusest ja sellest, et muusika on loominguline tegevus, mille jaoks on vaja kindlat inimtüüpi. Mina usun, et loomingulisust on võimalik ainult ära võtta. Ma pole veel näinud ühtegi esimese klassi õpilast, kes ei oleks nii-öelda loominguline geenius. Paraku kaob loomingulisus tihtipeale 14. eluaastaks ära ega pruugi enam kunagi tagasi tulla.
Ilmselt on mul lihtsalt vedanud, et mulle muusika ja sport nii palju meeldivad. Vastu tahtmist nendega tegelda võib küll paras piin olla!

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle väljas kohustuslikud sammud täis kõndida, elukaaslasega kaarte mängida ja muusikat kuulata. Kui nende tegevuste peale mõtlema hakata, siis alates 12. eluaastast ei ole mu harjumused kuidagi muutunud.

Hoian end oma valdkonnaga kursis, kuulates iga päev erinevat muusikat, omandades uusi pilli- ja laululugusid ning valmistades õpilastele tunde ette. 

Uue muusika kuulamisega on muidugi keeruline, sest maailmas produtseeritakse seda nii palju, et on võimatu orienteeruda. Võtame või Spotify, kuhu igal nädalal lisandub keskmiselt 70 000 uut laulu. Nii ongi võimalik vaid üleüldiselt iga stiili koorekihiga tutvuda. Süvitsi jõuab minna ainult žanri, mis on kõige enam meeltmööda.

Uutest pillidest olen avastanud enda jaoks Eesti lõõtsa, mis on korralikult populaarsust kogumas, aga Ida-Virumaale pole ei minevikus ega ka tänapäeval veel õieti jõudnud. 

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see noorte õpetajate vähene pealekasv, seda eriti maapiirkondades. Kipub olema nii, et pärast keskkooli minnakse suuremasse linna (mis tundub mulle igati õige), et tutvuda uute inimestega ja õppida enda jaoks mõnda huvitavat eriala. Maakohtades nähakse vähem perspektiivi ja seetõttu sinna tagasi ei minda. Leian, et kui olla ettevõtlik, siis on maakoolis palju lihtsam oma ideid realiseerida kui mõnes suures koolis.

Kui ma poleks õpetaja, siis teeksin ilmselt mõnda lihttööd ja mõtleksin, kuidas õpetajaks saada. Olen teinud mitmesuguseid töid metsanduses ja puidutööstuses ja saanud aru, et õpetamine on mulle kõige meelepärasem. Ilmselt oleksin ma mõnda muud tööd tehes üsna õnnetu.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös: Kord küsisid 4. klassi õpilased minu arvamust suitsetamise ja alkohoolsete jookide kohta. Ütlesid, et nägid, kuidas üks nendevanune poiss tegi õhtul suitsu. Korraga võttis muusikatund matemaatikatunni mõõtme ja hakkasime kogu klassiga arvutama, et kui palju suitsupakk maksab ja kui palju raha suitsetamisele aastas kuluda võib. Kui summa oli teada, otsisime reisibüroo kodulehelt pakettreiside pakkumisi ja arvutasime, et tubakat tarvitamata on võimalik käia aastas korra Egiptuses, Tenerifel ja kui hästi läheb, siis ka elektritõukeratas osta. Ütlesin, et tulevikus on valik teie, aga mina eelistan reisil käia.

Soovitan teistele õpetajatele tunda rõõmu oma tööst ja osata leida värve ka nendes päevades, mis esmapilgul näivad mustvalged. Kindlasti ei tasu liigseid emotsioone endas hoida ja muredest tasub ALATI rääkida. 

Ka õpetajana võiks me nii mõnigi kord olla ise kuulaja rollis ja lasta õpilastel rääkida. Õpilaste ideid kuulates, tekib nii mõnigi kord mõte, et pole me õpetajad nendest õpilastest nii väga teistsugused midagi. Väikesed pead suudavad vähemalt sama palju huvitavat genereerida kui suured.

Unistan haridusmaailmast, kus kõik õpilased on motiveeritud uusi teadmisi omandama ja tunnevad koolis käimisest samasugust rõõmu, nagu mina omal ajal tundsin. Minu jaoks oli kool oluline koht, kus sõpradega aega veeta, ning tänu meeldivale keskkonnale jäid osas tundides saadud teadmised lennult meelde.

Tean, et see on tuhandeid kordi leierdatud teema, aga pean samuti tõdema, et nutimaailm on inimese arengu kõige suurem vaenlane. Viimase kümne aastaga on teise ja kolmanda kooliastme õpilaste omavaheline suhtlus väga suurel määral vähenenud. Nutitelefonidest saadava kiirinfoga on õpetajatel oma aines aga väga raske konkureerida. 

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kuidas saaks õpetaja oma vaimset tervist hoida? 

Tuleb mõista, et laias laastus on kõik inimesed sarnased ning aeg-ajalt kurbust, viha, ärevust või muid ebameeldivaid emotsioone tunda on normaalne ja inimlik. Oma probleemidest, muredest ja kindlasti ka õnnestumistest tuleb alatti kellelegi rääkida, sest vahel võib endas selgusele jõuda ka lihtsalt ennast avades. 

Nii nagu organism vajab mitmekesist toitu, vajab inimene ka mitmekesist päevaplaani. Kindlasti ei pea kõik olema rangelt kellaajaliselt paika pandud, kuid mingid pidepunktid päevas aitavad eneses korda hoida. Omast kogemusest võin öelda, et seitsmeminutiline hommikuvõimlemine, 15-minutiline jalutuskäik kooli ja kas või kümneminutiline muusika kuulamine aitavad juba tublisti, et oleksin veidi rahulikum. 

Ääretult palju mõjutavad meid lähedased inimesed. Kui perekond ja sõbrad on toetavad ja omavahelised suhted korras, siis ongi kõik hästi ja see hoiab meele rõõmsa. Tunnen, kuidas oma inimestega koos olles muutuvad argimured tühiseks ja päev on jälle tore!

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Villio Reinsalu: „Direktor pidi oskama kõike – kriidi hoidmisest hobuse saduldamiseni“

Ligi pool sajandit Illuka kooli juhtinud Villio Reinsalu pani 95….

8 minutit

KÕRVALPILK ⟩ Maarja Vaino

Kirjandusteadlasel Maarja Vainol oli esimeses kolmes klassis kuldne elu, sest toonane koolimaja asus peaaegu kodumaja taga. Kui hiljem Õismäelt ära Lasnamäele…

9 minutit
2 kommentaari

KÕRVALPILK ⟩ Pääru Oja arvates võiks lastel rohkem koolitunde ja kodutöid olla

Näitleja Pääru Oja sõnul võiksid lapsed rohkem aega koolikeskkonnas veeta. „Ka…

6 minutit
2 kommentaari
Õpetajate Leht