Eesti vanasõna ütleb, et kuidas töö, nõnda palk. Otsustab ju kvaliteet. Pole vist vaja kellelegi selgitada, mis vahe on rätsepaülikonnal ja masstoodangul. Arusaadavalt saab inimene osta seda, mis talle taskukohane, olgu kaubaks toit, teatripilet või puhkusereis. Hariduse omandamisega nii lihtne pole ja selle kvaliteeti ei tasu uskuda pelgalt PISA või kolme riigieksami tulemuse põhjal. 

Hea kooli ja õpetaja mõõdupuud on otsitud kõikidel aegadel. Oleneb ju neist, millise kultuuripildiga noored ellu lähevad, mida nad teavad ja oskavad ning väärtustavad. Eestiski on olnud ja on oma legendaarsed õpetajad – õpetaja Laurist Lauri Leesini ja nende tänapäeva noorte pedagoogideni, keda austavad nii õpilased kui ka lastevanemad. Nemad tagavadki selle hariduskvaliteedi, mida koolilt oodatakse. Kindlasti väärivad niisugused õpetajad vähemalt Eesti keskmist palka ja tunnustamist rohkemgi kui vaid õpetajate päeval. 

Mida nende arvudega peale hakata?

Paraku soovivad kõrget palka KÕIK, kes koolis ja/või haridussüsteemis töötavad. Kas siis ei võikski palk kerkida nagu rõhk Pascali seaduse kohaselt? Palga ehk raha eest on Reemo Voltri ja Madis Somelar ennastsalgavalt võidelnud. Arvutanud ja kõrvutanud nii- ja teistpidi ning ikka on tulemus üks – alla 2200-eurose kuupalga pole keegi valmis enam koolis töötama. 

Miks just 2200, teavad ehk eestvõitlejad. Koolitunni keskmine hind on sel juhul 9 eurot ja 30 senti. Klassijuhatamise tasu on kuus 150 eurot, mis teeb 24 õpilasega klassis iga õpilase kohta 6 eurot ja 25 senti, mitte 3 eurot ja 91 senti, nagu väidab Somelar. 

Ei oskagi arvata, mida nende arvudega peale hakata. Eks õpetajate esindusorganisatsioonid (viimasel ajal pole õpetajate liidust küll midagi kuulda!) peagi õpetajate sotsiaalsete hüvede eest võitlema, aga tahaks siiski näha sisulist ja kogu haridussüsteemi käsitlevat debatti. Millegipärast on ligi paarkümmend aastat arvatud, et raha on ainus präänik, mis õpetaja kooli meelitab. 

Kui õpetajate puudus palgakasvust hoolimata aina kasvab, siis võiks ju mõista, et olukorra lahendamiseks on vaja teistsuguseid otsuseid. 2024. aastaks lubatud 1,7% palgatõus pole tõsiselt võetav ja ei aita seegi, kui minister peab streiki õigustatuks. Ehk saaks eelarveauke lappida hoopis hullumeelselt suureks paisutatud ametnike arvu vähendamisega? Neid, keda nad n-ö juhtida võiks (st kes töö ära teeks), varsti enam polegi. 

Ilmselt tagab „juhtide“ rohkus ka aktsepteeritavamad palganumbrid. Sest sihid silme ees on maakerast suuremad: haridus- ja noorteametis värvatakse inimesi näiteks loosungiga „Liitu meiega ning muudame koos maailma!“. 

Kutset andku ülikool

Kui võrdlesin loo alguses erineva kvaliteediga ülikondi, siis sama kehtib ju koolitöö tegijate professionaalsuse kohta. Viieaastase ülikooliharidusega ja paarikümneaastase töökogemusega pärisõpetaja tunneb ainet, selle õpetamise metoodikat, psühholoogiat ja paljut muudki koolitööks vajalikku. Ta tuleb oma tööga toime, ta ei põle läbi ega streigi, ta püüab erialakirjandust lugeda ja jaksab mõne nutikama lapse olümpiaadilegi viia. Ta ei lahku ka naljalt koolist, sest tal on oma toimiv töösüsteem, mis tähendab läbimõeldud ainekava, õppimist toetavat keskkonda, mõistlikke suhteid juhtkonna ja kolleegidega ning üldjuhul rahulolevaid lastevanemaid, kellega pole vaja kohut käia ega muul viisil sõdida. Sageli antakse just tema kätte kõige raskemad klassid, sest tema tuleb ka nendega toime. 

Paraku pole tegelikkus enam selline, mis aitaks õpetajal oma isikupära arvestavat ja kohalikes tingimustes toimivat töösüsteemi luua. Kuidas koostada ainekava, kui riiklikust õppekavast enam ainesisu ei leia, kui pole piisavalt raha uue õppevara muretsemiseks ega veebikeskkondade kasutamiseks? Kui aina rohkem on tühje koosolekuid ja mõttetuid lisaülesandeid? Küllap arvavad mõned lastevanemadki, et õpilased ise enam õppima ja pingutama ei peagi. Õpetaja igapäevane tööelu on kindlasti muutunud, aga professionaalne pedagoog tuleb siiski toime, kui teda just mingil erilisel viisil ei sunnita uut ametit otsima. 

Paraku on selliseid pedagooge vähe järele jäänud. Hädaga (loe: õpetajate puuduse tõttu) võtab koolijuht tööle igaühe, kes on otsustanud õpetajatööd proovida. Ta peab nendega keerulisi läbirääkimisi palga ja tööülesannete üle, sageli maksab n-ö üle, hoolimata pingelisest eelarvest, ja enamasti selgub, et kauaks selline inimene siiski kooli ei jää. 

On ju meil Edumuse, „Noored kooli“ jt MTÜ-de kasvandikke, kellel polegi kohustust koolis kauem töötada kui kaks aastat. Imekombel on neist mõned siiski ka pikemalt kooli jäänud ja parimal juhul püüdnud kas TÜ või TLÜ sessioonõppes koguni edasi õppida. Üsna imelik on mõelda, et Eestis on taandatud õpetajaametiks vajalik magistriõpe nädalavahetuse harrastuseks. Töötamise ja õppimise kokkusobitamine pole kunagi kerge, ent sellest ei saa kujuneda ka kõikehõlmav vabandamiste allikas, et haridust tõendav dokument kätte saada. 

Samas on isegi niisuguse nädalavahetuse haridusega õpetajad asjatundlikumad kui vaid kolmeaastase bakalaureuseõppega piirdujad. Minu ülikooli lõpudiplomis on kirjas: omistatud filoloogi, inglise ja saksa keele õpetaja kvalifikatsioon. See tähendab õigust (ja ka oskusi) õpetada saksa keelt põhikoolis ja inglise keelt kogu koolitsükli ulatuses. Mille eest vastutab ülikool praegu, kui sõditakse muu hulgas ka kutse omistamise pärast? (NB! Kvalifikatsioon = erialane ettevalmistus, kutseoskus, „Võõrsõnade leksikon“, lk 560). 

Kutset andkugi ülikool, kes vastutagu selle eest, et õpetaja koolis oma erialase tööga toime tuleb. Ja kvalifikatsioon ei tohiks aeguda, kui inimene on erialasel tööl. Hoopis omaette probleem on, et viis aastat ülikoolis õppinu erialasele tööle ei lähe, sest ei pea. Nii koolitabki riik suure raha eest filoloogidest pangatellereid ja füüsikutest taksojuhte.

Alustama peab palgasüsteemist

Kui rääkida sellest, mis õpetaja elu kergemaks teeks ja õpetajate arvu suurendaks, siis on vaja olulisi hariduspoliitilisi ja süsteemseid muudatusi. Võib-olla peaks õpetajast saama nn riigitöötaja, kellele on tagatud sotsiaalsed garantiid. Senine, õnneks küll regulaarne „näpuotsaga rahakülv“ pole aidanud ja Ida-Virumaale parema palga järele kolinud õpetajate kohad vanades koolides on ju tühjaks jäänud.   

Alustama peab õpetajate palgasüsteemist. See peab sisaldama professionaalse karjääri tegemise võimalusi nn karjääriredelil. Mitmes riigis (nt Iirimaal) algab palgaskaala omandatud õpetajaharidusega. Lasteaia- ja algklassiõpetajail on sageli nõutav tõepoolest vaid bakalaureuseharidus, kooliõpetajail magistriharidus. Ilma vastava hariduseta koolis töökohta ei saagi. Igale karjääriredeli astmele vastab palk, mis määrab ära ka võimalused, kus ja missugust tööd sel astmel asuv õpetaja teha saab. 

Toetan igati õpetajate alampalga diferentseerimise mõtet – pole ju võrreldavad ei lasteaia- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus ega tööülesanded. Bakalaureuseharidusega ei saa gümnaasiumis füüsikat õpetada, ei saa töötada ka logopeedi ega psühholoogina. Palk ja professionaalsus kasvavad töökogemuse suurenedes, täienduskoolituses osalemisega, projektitöö või muude enesetäiendamise võimaluste kasutamisega. Õpetaja on täpselt informeeritud, millised on tema võimalused kõrgemat palka saama hakata. Üldjuhul on teekond algajast õpetajast kõrgeima palgajärguni 10–15 aastat. Ja palgavahed on piisavad, et motiveerida pedagoogi individuaalse professionaalse arengu nimel tööd tegema. 

Ka Eestis saaks luua (õigemini taastada!) õpetaja professionaalse arengu selge süsteemi, milles õpetaja töö kvaliteet ja sellest lähtuv palk oleksid vastavuses. Ilma hariduseta aktivistist õpetaja ei pea saama 1749 eurot kuus, kui ta oma tööd tulemuslikult teha ei oska. Kui Eesti üldharidusest kõneldakse vaid väljundipõhisust ja õpetaja autonoomsust ülistades, siis peaks ju see kõnealune õpetaja ikka suutma mingi tulemuseni jõuda. Enne töölehakkamist kõrge palga küsimine meenutab sõdurpoissi, kes teenistusse asudes väeosa väravalt hõikas, et tema tahab kindral olla. Paraku tuleb need pagunid välja teenida. 

Reaalkoolis hiljuti toimunud arutelul räägiti samuti vajadusest taastada nn vana süsteem koos nooremõpetaja staatusega. Diferentseeritud palk vastavalt karjäärimudelile taastab usu professionaalsete oskuste väärtustamisse ja loodetavasti ei pane õpetajat koolist lahkuma ja tasuvamaid jahimaid otsima.   

Kohustused ja töökoormus

35-tunnine üldtööaeg peaks lubama nii 20 tunni andmist kui ka nendeks valmistumist. Tööde parandamine ja võistlustel/konkurssidel osalemine on aineti erinev ja selle eest saadavat tasu saab diferentseerida. Kui õpetaja töökoormus on aga näiteks 30 tundi nädalas, nagu mõnelgi mu kunagisel kolleegil praegu, siis on nende palk muidugi teine. 

Lisakoormusega, ka klassijuhatamisega peab õpetaja ise nõus olema. Kõik tööülesanded peavad olema töölepingus kirjas. Umbmäärane hala tohutu töökoormuse üle on õige vaid osaliselt. Nii riigi tasandil kui ka koolis peab mõtlema, kuidas vabastada õpetaja tarbetust tööst. See on võimalik, vaja on mõelda vastutusvaldkondadele ja sellele, mida riik saab õpetajale pakkuda – alustada võiks RÕK-ide õppesisu ja õpetaja kvaliteetse põhi- ning täiendusõppega. Õpetajal peab olema koht ja isik, kellelt oma aines asjatundlikku nõu saada, sellest võidavad eelkõige õpilased, keda õpetaja ise arenedes paremini õpetada oskab. 

Õpetajate päeva eel on kohane mõelda, mis tooks õpetajate põuale leevendust. Seniste loosungite asemel võiks olla „Spetsialistid kooli!“. Pedagoogika nanokraadidega saaksid inseneridest suurepärased STEM-ainete õpetajad ja küllap toetaksid kooli ka teiste erialade inimesed. 

Olulised on nii teadmised kui isikuomadused. Oskajale õpetajale peabki oskajaväärilist palka maksma. Juhutöölistel-aktivistidel, kes pidevalt oma karjääri pööravad, pole moraalset alust nõuda haritud ja asjatundliku pedagoogiga samaväärset palka. Küllap ongi õige aeg võtta taas kasutusele ajaproovile vastu pidanud süsteemid, aga neid peaksid haridusjuhid kõigepealt tundma õppima.