„Õpetaja päevikut“ täidab sel korral Pelgulinna Riigigümnaasiumi kunsti- ja arhitektuuri valikmooduli õpetaja Kadi Kriit. Kuidas sai temast õpetaja, mida ta haridusmaailmas muudaks ning milline on tema arvates õpetajaameti maine Eestis?

Olen õpetaja, sest tahan anda edasi kunsti ja arhitektuuri võrratult põnevat maailma! Näidata, et kunstikultuurilised teadmised rikastavad maailmapilti ja pakuvad lohutust. Õpetamine on sünergia, mina panustan ja saan õpilastelt enamasti ka head energiat vastu! Olen olemuselt toimekas, mulle meeldib mõtestatud protsess ja õpetajaks olemine just seda eeldabki, laiskus selle ametiga kokku ei sobi. Tunnen, et õpetajatöö on minu kutsumus.

Minu õpetajaks saamise lugu on kujunenud väga sirgjooneliselt. Pärast keskkooli lõpetamist teadsin, et tahan minna õppima midagi kunstiga seotut, kuid ei põlenud loominguliselt ega tundnud, et pean midagi looma, muidu suren. Mind intrigeeris arhitektuur, aga füüsika ja matemaatika ei kuulunud minu lemmikute hulka ja seda oli näha ka tulemustest. Argliku Paide tüdrukuna leidsin oma kutsumuse Tallinna Ülikoolis kunstiõpetajaks õppides. Mõistsin, et minu eesmärk on olla kunsti vahendaja ning populariseerija. Ülikooli praktika viis mind Pelgulinna Gümnaasiumisse, kus õpetan gümnaasiumi kunstisuuna õpilasi osakoormusega senini. Aukartust äratanud arhitektuuri intriig mind siiski ei jätnud ja endalegi üllatuseks leidsin töö Eesti Arhitektuurimuuseumis muuseumiõpetajana. Minu elu suurim muutus on olnud lapse saamine ja emaks kasvamine. Nüüd olen PERG-is, uues koolis ja enda jaoks uues rollis – olen ainus kunstiõpetaja koolis.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt keskpärane klaasikunstnik, (mööbli)restauraator või sisekujundaja. Mäletan, et keskkooli lõpus kirjutasime oma klassijuhatajale kirja, kus me oma eluga kümne aasta pärast olla võiksime. Mina kirjutasin, et töötan välisministeeriumis ja olen õppinud Aasia keeli ja kultuuri. Praegu olen sellest mõttest sama kaugel kui New Delhi Tallinnast. Pigem paitavad hinge ikkagi kunsti ja arhitektuuriga seotud pehmemad valdkonnad. Restaureerimine ja klaasikunst pakuksid võimalust üksi vaikselt nokitseda, esimest olen saanud maamajas hobikorras teha ja naudin seda tegevust aeg-ajalt. Sisekujunduses kõnetab mind inimmõõtmelise ja mugava keskkonna loomine kodustes sfäärides.

Õpetajana paneb mu silma särama, kui teema õpilasi sütitab ja tunnis tekib arutelu. Sära toob silma ka see, kui minu tundide sisu on õpilastele meelde jäänud, nende peades on tekkinud uus seos või taipamine, ilma tuupimiseta. Uhke tunne on ka lõpetajate üle, kes kunstiajalugu või ruumiga seotud ameteid edasi õppima lähevad.  

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: avatud meel, selge kommunikatsioon, mõistmine, mõtestatud protsess, kohalolek.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt Kalaojal hobustega tegelemas ja ratsutamas. See on minu jaoks teraapia ja meditatsioon. Parim viis kõigest argisest välja lülitada ja hetkes kohal olla. Kevadel-suvel laen akusid maakodus.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle süüa teha. See on hea viis mõtted mujale saada ja keskenduda retseptile. Kui tööpäev on olnud väga raske, naudin meeleldi ka kellegi teise valmistatud (loe: tellitud) toitu. Paar tükikest tumedat šokolaadi päästab alati päeva! 

Hoian end oma valdkonnaga kursis, külastades (kunsti)näitusi ja etendusi. Minu nädala kohustuslik osa on Sirbi lugemine, kultuurisaadetest kõnetab „Plekktrumm“. Minu südameteema on loovuse arendamine, soovitan lugeda Mihaly Csikszentmihalyi „Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogiat“ ja Jaan Aru „Loovusest ja logelemisest“.  

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see õppeainete lahtritesse jagamine. Maailm on tervik ja mulle tundub, et praegune haridussüsteem ei toeta tervikpildi tekkimist. Seosed ainevaldkondade vahel jäävad tänapäeva koolis nõrgaks ja enamik õpilasi ei näe neid. Uutes riigigümnaasiumides katsetame ainete lõimimist uuel viisil ja tunnen, et see on suur samm õpitava atraktiivsemaks ja arusaadavamaks tegemisele lähemale.  

Unistan haridusmaailmast, kus on rohkem kunsti, vabadust ja loovust! Unistan õpilastest, kelle loovus poleks tapetud ning keda ei pandaks raamidesse.  

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös oli tänavu septembris, kui PERG-is oli uus  maailmaloo kursus, mille käigus said õpilased meelde tuletada põhikoolis õpitut, suure paugu teooriast kosmose asustamiseni. Selle vapustava kursuse sees tuli minul teha lühiloeng kiviaja kunstist 360 õpilasele. Nii suurele publikule polnud ma varem esinenud! Lisaks sain ennast proovile panna teise valdkonna (maavälise elu) tundi andes.

Soovitan teistele õpetajatele rohkem kultuuri avastada. Eestis luuakse nii palju kõrgel tasemel näitusi, kunsti, teatrit, kino ja muusikat – tarbige rohkem kultuuri! Kultuurist küllastunutele soovitan iga ilmaga looduses viibimist, mõjub alati kirgastavalt!

Kommentaar päevakajalisel teemal

Milline on teie arvates õpetajaameti maine Eestis?

Ma ütlen uhkusega, et olen õpetaja! Meie kollektiiv ja kooli keskkond on lihtsalt sütitavad, kuid uksest välja astudes tunnen, et õpetajaametit ei väärtustata, see peegeldub nii kehvas järelkasvus kui ka poliitikas toimuvas. 

 Palgaküsimus muudab ennastki nukraks, on karjutavalt ebaõiglane, et õpetaja peab väärika palga nimel normist suurema koormusega töötama ja samal ajal täitma kvaliteetselt kõiki õpetajale pandud kohustusi … Õpetajalt eeldatakse mitmekesiste õppemeetodite kasutamist; diferentseeritud ülesandeid, toetamaks kõigi õppijate individuaalset arengut;  mõtestatud tagasiside andmist; kiiret reageerimist; empaatilisust; särasilmsust; kogu aeg kättesaadav olemist; head suhtlemisoskust jne, aga mis õpetaja klaasi täidab? 

Kui annan seltskonnas teada oma ameti, järgneb kaastundlik vaikus. Õpetajatöö „raske“ iseloom ja väike palk tundub paljudele ebameeldiv kooslus. Tihti kohtab ka suhtumist, et kas sa siis tõesti midagi muud ei oska, et õpetajaks läksid. 

Kummastav, et ikka veel peame tõestama, et teeme meeletult tööd ja tahame ka elus veidi suuremalt unistada!