„Õpetaja päevikus“ saame seekord tuttavaks käsitöö- ja kodunduse õpetaja Kristiin Sidokiga. Miks ta just käsitöö õpetamise valis, millisena näeb selle õppeaine tulevikku ning mida arvab õpetajaameti praegusest mainest Eestis?

Minu õpetajaks saamise lugu. Juba põhikooli käsitöötundides olin mina see veidrik, kes koduseks ülesandeks jäetud paari kudumisrea asemel tuli tundi ja ütles: „Tere, ma kudusin nädalavahetusel endale hoopis vesti.“ Alguses vaadati mind ilmselt väga imestunult, kuid siis harjuti ära, et mul on tihti vardad käes. Gümnaasiumi lõpus mõtlesin, mis mind huvitab. Käsitöö tundus lihtne variant, millega jätkata ja milles paremaks saada, kuna see oli minu suur hobi. Samuti kuulsin siit-sealt, et mul olevat õpetajageen täitsa olemas. Kuid tuli ka kommentaare stiilis „Oi, sa lõpetasid gümnaasiumi ju nii heade tulemustega, päriselt käsitööd õppima või? Päriselt õpetajaks? Ei lähegi arstiks?“

Käsitöö ja kodunduse eriala oli tollal veidi sellise maiguga, et kui mõnelt kursusekaaslaselt küsiti, kas ta soovibki saada õpetajaks, tuli vastuseks: „Ah ei, ma ei saanud lihtsalt mujale sisse. Proovin järgmisel aastal taas teisi erialasid.“ Mina ei osanud aga mõeldagi muust kui alast, mida õppisin. Juhuslikult leidis mu Gustav Adolfi Gümnaasiumi tolleaegne direktor Hendrik Agur, kes kutsus mu oma kooli tööle. Nüüdseks olen seal õpetanud juba 12 aastat ega ole veel küll saanud. Ei kujuta ette, et teeksin midagi muud.

Olen õpetaja, sest mulle meeldib mõte, et muudan kellegi maailma ja mõjutan oma õpilasi käsitöö ning kodunduse valdkonnas. Loodan, et suudan neid oma positiivse suhtumisega innustada, õpetada neid märkama isetegemise ning omaloomingu erilisust ja väärtust. Ütlen õpilastele, et nad ei pea iga päev heegeldama ega õmblemist armastama, kuid on tore, kui nad oskavad kõige põhilisemaid tehnikaid. On äge tunne, kui kellelgi on vaja midagi nõeluda või heegeldada ja sa saad ulatada abikäe. 

Õpetajana paneb mu silma särama õpilaste eduelamus. Olen rõõmus, kui märkan nende silmis rahulolu pärast seda, kui nad on viitsinud vaeva näha ja omandanud mõne käelise oskuse. Aga ka siis, kui nad otsivad omanäolisi lahendusi, tahavad teistest erineda ja leida mõne ägeda lähenemisviisi. Kuna käsitöötundides õpitakse tänapäeval selgeks vaid marginaalne osa uutest tehnikatest, siis on mul hea meel õpilastest, kes soovivad teada veidi rohkem.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt oma lähedastega aega veetmas ja samal ajal käsitööd tegemas. Või siis meisterdamise ja käsitööga seotud ideid genereerimas. Olen üsna rahutu hing, mulle meeldib pigem midagi teha kui mitte midagi teha. Kuigi nüüdseks olen juba ka selle viimase selgeks õppinud.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle kodus midagi maitsvat kokata, lauamänge mängida või joonistada. Õhtu peab kindlasti lõppema oma ajaga diivanil teleka ees, kudumisvardad käes.

Hoian end oma valdkonnaga kursis Pinterestis surfates, kirjutades otsingumootorisse „easy knitted craft“, „crochet inspiration“ vms ja noorte jaoks ägedat teemakohast pildimaterjali kogudes.

Kui saaksin haridusmaailmas midagi muuta, siis lahutaksin käsitöö ja kodunduse eraldi õppeaineteks. Kunagi oli kodundus ehk vaid kokkamine, kuid nüüd hõlmab see paljusid olulisi teemasid, nagu prügi sorteerimine, teadlik tarbimine, raha planeerimine ja tervislik toitumine. Käsitöö ja kodundus on kaks mahukat õppeainet, mis on justkui pressitud pisikesse karpi. Kõiki käsitöötehnikaid ja kodunduse teemasid ei ole lihtsalt võimalik ühe paaristunni jooksul nädalas läbi võtta. See on kurb, kuna peenmotoorikat hõlmavaid õppeaineid tänapäeval napib ning lapsed oskavad oma kätega peamiselt vaid mobiiliekraanil skrollida. 

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt sisekujundaja. Juba lasteaias iseloomustas mu lasteaiaõpetaja mind sõnadega: neiu, kes võiks lasteaias hommikust õhtuni asju ümber paigutada. 

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös: kui õpilane on omast vabast ajast ja tahtest haaranud kätte näputöö ning nokitseb selle kallal, näiteks õuevahetunnis. Või hetk, kui õpilane jagab emotsiooni kodus kokkamise tulemusest ja köögis katsetamisest.

Soovitan teistel õpetajatel teha täna kõik selleks, et homme oleks lihtsam, kuid mitte end päris kinni joosta, sest õpetajatöö ei ole jänes ega saa niikuinii ka otsa.

Unistan haridusmaailmast, kus väärtustataks käsitöö ja kodunduse õppeainet enam kui praegu. Eelmisel aastal lõpetati Tallinna Ülikoolis käsitöö ja kodunduse magistriõpingutes tudengite vastuvõtt, mis muudab käsitööõpetajad justkui väljasurevaks liigiks. Mis saab edasi? Kaotame tulevikus käsitöö ja kodunduse õppeaine hoopis ära, läheme üle üldisele projektõppele ning muudame käsitöö mõiste ühiskonnas vaid kuuma liimi ja klammerdajaga asjade „kuidagi kokkuühendamiseks“? Käelist tegevust on meie argipäevas väga vähe Paljudel õpilastel ei seisa nõelad ja heegelnõelad enam käeski, rääkimata mõne uue tehnika selgeks õppimisest. Samuti võib kohata trotsi – ei saada aru, miks peab midagi ise tegema, kui on võimalik kõike poest osta. Kui sa midagi ei oska, peadki uue käsitöötehnika selgeks õppimiseks pusima ja vaeva nägema. Õpilased seda teha ei taha ja see on nende jaoks ka raske. 

Käsitöö hõlmab pikaajalisi rahvakunsti traditsioone, mis aga hääbuvad ja kaovad, kui neid ainetundides enam ei kajastata ja tehnikaid läbi ei proovita. 

Kommentaar päevakajalisel teemal

Milline on teie arvates õpetajaameti maine Eestis? 

Ikka unistan sellest, et õpetajaamet oleks kõrgemalt hinnatud ning ka tasustatud. Et õpetaja ei peaks 21-tunnise täiskoormuse asemel andma 28 tundi või rügama mitmes kohas või mitmel alal, et tunda end majanduslikult turvaliselt. Kordan seda viimasel ajal palju tsiteeritud mõtet, et enamikul õpetajatest ongi see X-faktor ja missioonitunne, mis paneb neid oma ametit kirglikult armastama, kuid missioonitunde eest poest süüa ei osta ja arveid ei maksa. 

On palju noori, kes lähevad õppima pedagoogikat, kuid millegipärast õpetajana tööle ei jõua. Valivad paremini tasustatud valdkonna. Kui Soomes õppisin, küsisin paljude kodunduse tudengite käest, kas nad näevad end õpingute lõppedes õpetajana, mille peale kehitati õlgu ja vastati: „Aga loomulikult!“. Õpetajaamet on seal sama hea mainega kui teised. 

Paljud tunnevad, et nende kutsumus on olla õpetaja, kuid nad ei tee seda tööd, sest midagi muud tehes elavad nad paremini ära. Üks kolleeg ütles eelmisel aastal, kui elektri hind lakke tõusis, et tahaks küll õpetajana jätkata, aga käes võib olla aeg, mil ta peab oma ametist loobuma ja hakkama tegema midagi muud, et jääda ellu. Kurb, kuid loodan siiski, et asi muutub paremuse poole.