Ehkki laulja Ivo Linna saab järgmisel suvel juba 75-aastaseks, tundub talle, et kooliajast on möödas vaid üks silmapilk. Oma kooliajale vaatab muusik tagasi rõõmu ja tänutundega. Koolis tuleks tema sõnul õpetada lastele eeskätt headust ja üksteise aitamist. „Headus võidab alati!“ on ta kindel.  

Kas sulle meeldis koolis käia?

Läksin kooli 1. septembril 1956. Meid pandi saali ritta, igaühele kinnitati sinise klaasist peaga nööpnõelaga rinda rukkilillekimbuke. Tuttidega põlvikud, sandaletid … Millegipärast on jäänud meelde detailid. Ja nii see koolitee algas. Meie klassijuhataja oli Erna Mägi – noor, selline tõelise õpetaja käekirjaga tegelane. Kui ikka liiga kõva häält tegid, oli päevikus kohe punane märkus: „Ivo segab tundi!“ Mu päevik oli vahepeal täitsa punane. Eks lastena tahtsime ju mööda koolikoridore joosta ja igasugu müra teha. 

Üldiselt käisin koolis väga hea meelega. Välja arvatud päevadel, mille eel oli matemaatikaõpetaja härra Oopkaup hoiatanud, et järgmisel päeval on veerandi kõige tähtsam kontrolltöö. Ja siis tuupisid seda matemaatikat ning pabistasid, aga pidid ju minema. 

Kui kuulan praegu neid jutte koolikiusamisest … Eks seda sakutamist ja muud sellist värki oli ka minu ajal, aga ma ei mäleta tohutuid konflikte või et kedagi oleks lõpmatuseni alandatud. Meie lend käib praeguseni üle viie aasta koos, nii palju, kui meid veel elab. Meil oli koolis väga sõbralik õhkkond, polnud mingit rivaliteeti. Saame senini omavahel hästi läbi. Noh, hea küll, üks asi on see praegune nostalgitsemine, aga ma tahtsin tegelikult ka hommikuti kooli minna, mul ei olnud mingit tõrget. 

Millised ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Mingil seletamatul põhjusel oskasin juba nelja-aastaselt lugeda. Mis mulle aga ei sobinud, oli kirjatehnika. Muidu olid mul neljad-viied, kirjatehnika aga kolm. Mulle meeldis ka arvutada, aritmeetika on ju lihtne. Pärast aga läksin matemaatikaga täiesti rappa. 

Neljanda klassi lõpus sain kiituskirja. Võib-olla see oligi minu elus aeg, mil olin kõige targem (naerab). Tunnistusel olid kõik viied. Meil oli traditsioon, et kõik pandi kooliõuel ritta, äsja lõpetanud abituriendid marssisid kõige ees ning üheskoos mindi lossi hoovi, kus toimus pidulik aktus. Jagati kiituskirju, räägiti tähtsat juttu ning seal ma oma kiituskirja kätte sain. Oli tõeliselt uhke tunne! 

5. klassis tuli valida võõrkeel. Millegipärast oli tekkinud arvamus, et saksa keelt on lihtsam õppida kui inglise keelt, kuna saksa keel hääldub enam-vähem samamoodi, nagu kirjutatakse. Saksa keele õpetajaks ja klassijuhatajaks tuli proua/Frau Vanda Jõelaid. Kuna esimene lause, mille ta klassi tulles ütles, oli „Setzen Sie sich bitte!“, sai ta juba esimesel koolipäeval hüüdninime, mis talle ka külge jäi – Sitse. Ta oli väga nõudlik ja temas oli aristokraatlikku hoiakut. Nii nagu ka paljudel teistel minu õpetajatel. Neil oli ka väga ilus eesti keel.

Läbi aegade on aga mu lemmikõpetaja olnud üks kahtlemata suur inimene – lauluõpetaja Antonina Keskküla ehk Keskküla Niina. Kui läksin esimesse klassi, laulsin mudilaskooris, edasi poistekooris ja mulle see väga meeldis. Ja kui siis 1960. aastaks valmis Tallinnas uhke laulukaar, käidi meid Kuressaares ehk Kingissepas üle kuulamas ning saime õiguse laulupeole sõita. Paljude poiste jaoks oli see esimene sõit üle mere. Tuletan seda väga sageli meelde, sest samast sõidust on saanud inspiratsiooni laul „Hei, hei, hei, tule jaama!“. Virtsus pandi meid rongi peale, see tossas terve päeva ja õhtuks jõudsime Tallinnasse. Magasime 2. keskkooli ehk reaalkooli spordisaalis mattidel. Emad olid pannud meile linad-padjad ja võileivad kohvritega kaasa. Nägime esimest korda suurt linna, trammi … see kõik oli meeletult põnev. 

Ja kui veel Niinast rääkida, siis ta jutustas meile heliloojate elulugusid. Mäletan, et kui ta rääkis kuulsast lauljast Beniamino Giglist, kes suri etenduse ajal lava peal ära, jutustas ta sellest niimoodi, et enamik klassist nuttis. Ta sisendas meile huvi muusika vastu ja oli ideaalne õpetaja. Täielik täht!

Olen olnud eluaeg ajaloohuviline, samuti ei olnud mul eesti, saksa ega vene keelega probleeme, aga reaalained … Füüsika mulle meeldis neist kõige rohkem. Keskkoolis, kui hakkasid n-ö kõrgem matemaatika ning orgaaniline ja anorgaaniline keemia, olin ikka nii purgis, et … Mis seal salata, mõnikord tuli ka spikerdada, vahele jääda ja pärast tunde teha tunnikontrolle ja kontrolltöid uuesti, aga kuidagi sain ikka kõik tehtud. Mäletan, et 8. klassi lõpus sain matemaatikaeksami kolme ja nii oli see ka keskkooli lõpus. 

Kooliajal mõtled ju ainult sellele, millal see jama ükskord lõpeb. Tahtsin suurde ilma minna. Küll see oli hea tunne, kui kool sai läbi ja lõputunnistus oli käes. Sain läbi ime ka Tartu Ülikooli eesti filoloogiasse sisse. 

Mis on tagantjärele vaadates kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa said?

Pean kõige väärtuslikumaks, et meist püüti kasvatada korralikud inimesed. Kõlab võib-olla õõvastavalt, aga meil oli koolis kord majas. Kõik õpetajad pöörasid tähelepanu näiteks sellele, kummal pool kõnniteel peab härra daami kõrval käima, kuidas minna trepist üles ja alla või et pead ütlema koolimajas ka võõrastele tere ja naeratama. Tunduvad elementaarsed asjad, aga olen käinud muusikuna lastele esinemas ka sellistes koolides, kus tere ei öelda, ei panda sind tähelegi. 

Milline on Eesti kool praegu?

Ega ma Eesti kooli praegust sisu ju tea. Minuvanused on, julgen öelda, mineviku varjud. See oli täiesti teine planeet, kus mina koolis käisin. Maailm on muutunud. Oleme näinud uskumatut teaduse ja tehnoloogia revolutsiooni. Suheldakse sotsiaalmeedias. Olen hämmastunud, kui palju on seal kurjust ja ärapanemist. Koolis peaks õpetama eeskätt ühte asja – headust! Headus võidab alati. Lastele tuleks selgeks teha, et ei ole vaja iga tühja asja pärast minna marru, närvi, hakata sõimlema ja kemplema. 

Võib-olla süstivad kõik need miljon kanalit, kust tänapäeval informatsiooni saadakse, lastesse vägivalda. Kasvõi televisioon – näed sealt peamiselt märulifilme, tapmist ja tagaajamist. Sulle sisendatakse, et kui lähed ja paned, oled võidumees. Kui sul on palju raha, oled õnnega koos. Kui sa ei ole edukas, oled äpu. Võib-olla sealt see ülbus ja soov nõrgematest üle olla tulebki. Pigem peaks õpetama ikkagi, nagu vanasõnagi ütleb, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kui näed, et kellelgi on vaja abi, anna talle käsi! Juba vana Platon ütles, et kes annab, see saab. Ja see andmine toob sulle miljon korda rohkem tagasi kui kurjus. 

Kui oleks üks asi, mida saaksid Eesti koolis muuta, mis see oleks?

Suur probleem on sõltuvus nutiriistadest. Isegi tited istuvad, telefon pihus, ja vaatavad sealt kogu aeg midagi. Selline asi tuleks karmilt ära keelata. Tuleb tutvustada lapsi tõelise eluga. Õpi muna praadima! Õpi mingisuguseid taimi istutama! Õpi loomadega ringi käima! Mine metsa ja vaata, milliseid imesid loodus pakub! Lapsed tuleks viia looduse juurde. 

Eesti keelt ja meelt tuleb hoida ning koolides tõsiselt tegeleda sellega, et eesti keel ei risustuks. Mõnes mõttes on see paratamatu – iga ajastu on toonud kaasa teatud muutusi keeles. Kasutatakse ju senini sõnu „pakaa“, „davai“. Russitsismid on meie põlvkonna kõnes väga sees. Nüüd on tänu üleilmastumisele tugev inglise keele mõju. Saan veel aru, kui väike laps jookseb ringi ja räägib, et „õu mai gaad, õu mai gaad“. Aga valus on kuulata, kui mõni kõrge mäe peal olev ametnik räägib levelitest, estäblišmentidest, steitmentidest ja millest kõigest veel. No püha essuke! Räägi eesti keeles, meil on kõik need sõnad ju olemas! Aga, kujutan ette, et teatud mõttes on see poose värk. Olen palju rännanud. Sellist maad, kuhu meile on antud sündida, ei ole mitte kuskil. On kõrgeid mägesid, uhkeid losse, suuri jõgesid … kõike seda kulda-karda on maailm paksult täis. Eestit ei ole mitte kuskil! Eesti on kõige ilusam maa! Üks minu lemmikraamatuid läbi aegade on Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Milline keel! Millised sõnad! No sa lihtsalt loed ja kõik on kohe korras. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja ei vaata kõrgelt kantslist lastepundile alla, et mida teie, sitikad, ka elust teate. Lapsega peab suhtlema nagu võrdsega. Võtma teda nagu partnerit. Ei ole vaja iga komavea või matemaatikatehte vale vastuse pärast virutada kohe kahte ja märkust. Probleeme saab lahendada rahulikult koos. Et, ahaa, täna sa ei oska seda sõna kirjutada, aga saad hakkama, homme tuleb võib-olla juba paremini. Üksteise mõistmine on väga oluline. Ja peamine – hea õpetaja ei alahinda lapsi. 

Lapsed ei peaks omavahel pidevalt võistlema. Võtame näiteks minu elukutse – laulmise. Olen käinud laste lauluvõistluste žüriis ja arvan, et enam ma sinna ei lähe. Selliseid võistlusi pole üldse vaja. See pilt on kole. Noored tulevad, ootused on suured, iga laps laulab nagu ööbik ja väga raske on valida, kes neist parim on. Vanematel aga on suured ambitsioonid, lapsele sisendatakse, et tema on kõige parem, ja kui siis võistlusel ei lähe hästi, on see sageli meeletu draama. Pole õige taguda oma lapsele kogu aeg pähe, et too peab olema parim, õppima ainult viitele. Ei pea! Peaasi et tal jääks koolis midagi kahe kõrva vahele. See on elus tähtis. 

Õpetajate puudus on muidugi tõsine probleem. Rääkides aga palkadest – ja siin lähen ma nüüd tavainimese teed –, siis milleks on vaja ajada mingit jamajuttu õpetajate palkadest, kui seadus laseb otsustajatel endal igal aastal palka tõsta? Minu meelest on see häbiväärne. Õpetajad on, nagu me teame vanast kõnepruugist, maa sool. Õpetajad teevad sust inimese, kasvatavad meie tulevikku. On täielik jama, kui nende pealt hoitakse kokku. Meil on projekte, mis ajavad naerma ja käsi laiutama – kuhu visatakse raha, mis toimub?! Püha müristus! Õpetajatel peaks olema selline palk, et keegi ei jookseks koolist ära Soome ehitama. Kui sellele mõtlen, siis mul küll enam halle juukseid ei tule, sest need on mul juba olemas, aga kui poleks, siis tuleks küll. 

Õigel teel on need, kes valivad õpetajakutse just sellepärast, et see on nende kutsumus, mitte et ah, muud tööd siin külavahel praegu saada pole, lähen õpetajaks. Kui keegi hea inimene kaalub õpetaja elukutset, peaks ta enne seda rasket valikut vaatama peeglisse – kas ta ikka saab sellega hakkama. Õnneks on häid õpetajaid Eestis väga palju. 

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

Olge laste vastu head! Õpetaja elukutse on üks kõige keerulisemaid siin maailmas. Pidage vastu! Loodan, et teid aitavad hetked, mil klassitäis lapsi naeratab teile – õnnelikena selle üle, et neil on hea õpetaja.