Selle aasta esimeses „Õpetaja päevikus“ saame tuttavaks Raasiku Kooli klassiõpetaja ja matemaatikaõpetaja Kärt Vainuraga. Mida ta õpetajatöös väärtustab, mida haridusmaailmas muudaks ja milliseid mõtteid tekitab temas õpetajate streik?

Minu õpetajaks saamise lugu. Ma ei tea praeguseni päris täpselt, miks minust õpetaja sai. Mulle meeldib mõelda, et elu lihtsalt suunas mind õigele rajale. Tõsi, lastega on mulle alati meeldinud tegeleda ja teisi õpetada. Mäletan, kuidas kodus kooli mängisin. Senini on mul alles esimene aabits, kus „koduõppe“ märkmed sees. Gümnaasiumi lõpuklassis oma tulevikule mõeldes hakkasin ülikoolide erialade kirjeldustega tutvuma ning õpetaja eriala kirjeldus pani südame hetkeks kiiremini tuksuma. Kuid sellal arvasin, et minust saab pigem aineõpetaja. Praeguseks ei kujuta ma aga ettegi, et annaksin vaid üht ainet. Mulle meeldib klassiõpetaja amet palju rohkem. 

Olen õpetaja, sest see tekitab minus tunde, et töö on minu hobi. Õpetajana saan oma hullumeelseid ideid ellu viia. Õpilaste rõõmsad pilgud ja eduelamused viivad mind iga päev edasi ning suunavad tegema midagi veel vahvamat. Mulle meeldib mõte, et õpetame õpilastega teineteist vastastikku.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: ühtne klass, rööprähklemine, sööma mittejõudmine, tööde parandamine, päeva lõpus mõned kommid.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt perega koos aega veetmas, diivaninurgas fliisi all raamatut lugemas, arvuti taga uusi õppemänge nokitsemas või sõbrannadega kohvikus. Täiesti erinevad tegevused, kuid toidavad mu vaimu täpselt õigel hetkel ja õiges koguses. 

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle muusikat kuulates jalutada. Esmalt teen kõik tööasjad pärast tunde rahus ja vaikuses koolimajas ära, et ei peaks tööd koju kaasa võtma. Seejärel meeldib mulle jalutada koju, taustaks meelepärane muusika, sest värske õhk, hea muusika ja loodus peletavad väsimuse kiiresti.

Õpetajana paneb mu silma särama, kui minu töö kannab vilja, ja ma ei pea siinjuures silmas vaid seda, et korrutustabel saab selgeks või käekiri muutub kauniks. Palju olulisemaks pean seda, kui klass saab ühtseks, õpilased arvestavad teineteisega, tekib usaldus ja turvatunne. Boonus on see, kui kogu see kupatus kandub ka klassiruumist välja.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt pulmakorraldaja, sest olen suur armastuse fänn ning oma elus päris mitme pulma korraldamises osalenud. Lisaks saaksin selle kaudu rahuldada oma kontrollimise ja korraldamise isu ning olla loov.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see õpetajaameti halb maine. Näiteid sellest valdkonnast on mitmeid. Mäletan oma 12. klassi lõpuaktuse õhtusööki sugulastega. Vanaema küsimuse peale, kelleks ma suurena saan, vastasin seal, et õpetajaks. Vanaema arvas vist tõesõna, et olen peast soe, iga teine amet oleks ju parem ning lihtsam. Muidugi muutus tema arvamus aja jooksul. Pärast ülikooli lõppu, kui olin juba klassiõpetajana töötanud, ütles ta mulle, et ei kujuta mind üheski teises ametis ette. Olen õigesse kohta jõudnud! 

Õpetajaameti halb maine on ka minu tutvusringkonnas korduvalt välja tulnud. Ikka ütleb keegi, et õpetajaks ei hakkaks ta mitte kunagi. Kui astusin esimest korda oma 7. klassi ette, küsis üks õpilane minu käest, kas mul tõesti paremat ametit valida polnud.

Meeldejäävaid hetki õpetajatöös on olnud mitmeid. Alustades õpilaste eduelamusest, vaiksest klassiruumist või lastevanemate südame võitmisest. Kõige värskemana meenub mulle siiski see, kui korraldasime kolleegidega minu algatusel 1.–3. klassi jõulutöötoad, mille viisid läbi õpilased ise. Mitmed õpilased tulid hiljem tänama vahva ettevõtmise eest ning ka koolijuht tunnustas hea sõnaga. See tegi südame soojaks küll!

Hoian end oma valdkonnaga kursis erialase kirjanduse, Õpetajate Lehe, Pinteresti ja sotsiaalmeedia kontode kaudu. Mulle meeldib jagada meie klassi tegemisi Instagramis (@opetaja.k2rt) ja teiste õpetajate tegemisi seal jälgida. Saan sedasi uusi ja põnevaid ideid. Minu lemmikkontod on näiteks @kaidyklassiruum, @esimene_opetaja ja @teachingbytriin. Üks ütlemata silmi avav raamat oli Jaana Ojakäär-Kitsingu „Pai lapse loovusele“. Pidasin enne sedagi laste loovuse toetamist väga oluliseks, aga sealt sain palju praktilisi ideid veel juurde!

Unistan haridusmaailmast, kus õppetunnid toimuksid läbiva lõimingu kaudu. Tänapäeva muutlik ühiskond vajab iseseisvaid, õpihimulisi ja loovaid inimesi. Koolis toetab seda kõige paremini lõiming õpilase isikliku eluga. Seega unistan ma just sellisest haridusmaastikust, kus õppekava seoks tugevalt ainepõhiseid teadmisi ja oskusi eluga teemapõhise õppe kaudu ning laseks seejuures igal lapsel hiilata oma tugevustega. 

Soovitan teistele õpetajatele olla nemad ise ja lubada ka õpilastel iseendaks jääda. Ole julge kolleegilt mure korral abi küsima või hoopis temaga oma rõõmu jagama. Tunnusta õpilast selle eest, kui ta jääb endaks, ning julgusta teda oma arvamust avaldama.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kas õpetajate streik on vajalik?

Arvan üldiselt, et enda heaolu eest peab seisma. Meie ise oleme kõige tähtsamad oma elus. Streigi osas olen ma aga sellisel 75:25 arvamusel, kaldudes streigi poole. 

Jah, uusi õpetajaid tuleb napilt juurde, mistõttu on õpetajate koormus väga suur, seejuures palk ei tõuse ja motivatsioon langeb, sest pingutust ei tunnustata piisavalt. Juhtkond või vanemad võivad öelda hea sõna, kuid hea sõnaga arveid ei maksa ja poest toitu ei osta. Samuti ei pea ma õigeks palkade külmutamist. 

Samas tähendab palgatõus mingil määral seda, et ma maksan iseendale palka juurde. Kui palgatõusu summa leitaks inimlikult makse jms tõstmata, siis pooldaksin ettevõtmist 100%. 

Streik võiks muuta seda, et kõik osapooled jõuaksid arusaamale, et õpetajaamet on väärt suuremat tunnustust ning paremat mainet. Õpetaja ei tööta asjadega, vaid meie lastega. Meie tulevikuga! Mitte ükski eelarvetasakaal ei tohiks tulla meie tuleviku arvelt.