Ühelt poolt ma ei toeta õpetajate streiki sellisel moel, sest selle ainus nõue on alampalga tõstmine. Lusikatäie juurde andmine kõikidele võrdselt ei paranda mitte midagi! Teiselt poolt aga leian, et streik on haridussüsteemi appikarje.

Kui mu õpetajad streigikoosolekut pidasid, ei olnud teemaks õpetajate töötasu, vaid kõlasid mõtted „ma soovin, et minu lapsel oleksid ka kvalifitseeritud ja head õpetajad” ning „asi ei ole ju palgas, vaid õpetajate töökoormuses”.

Fakt on see, et Eestis on puudus kvalifikatsioonile vastavatest õpetajatest. Õppeaastal 2022/23 oli üldhariduskoolides tööl kaheksa PÕHIHARIDUSEGA õpetajat. Kas te kujutate ette, et teie last õpetab matemaatikas inimene, kes on ise üheksaklassilise haridusega? Aga see on tulevik, sest õpetajaks õppima ei minda.

Kas lepime siis ühiselt, et iga järgneva aastaga on õpetajate haridustase järjest madalam? Õpetamine ei ole miski, mida saab lihtsalt kõhutunde pealt teha. Pedagoogika on teadus. Ja et olla pädev õpetaja, peavad lisaks aineteadmistele olemas olema teadmised lapse arengust, õppimisviisidest ning õppemetoodikatest.

Fakt on ka see, et õpetajaametisse ei jääda. Ja seda põhjusel, et enamik õpetajatest on ülekoormatud. Kui tavaliselt inimesed arvavad, et õpetajatöö on ainult 45 minutit klassi ees tundi anda, siis tegelikult eelneb sellele tunni planeerimine ja järeltegevus. Lisaks on õpetajad pidevalt kontaktis lastevanematega, seotud kooli arendustegevustega, viivad ellu õppeaasta eesmärke, arendavad iseennast, lahendavad õpilaste suhteprobleeme ja tekkinud konfliktolukordi, toetavad iga õpilase arengut. Ja kui sul on igas klassis 23 (või 32) last, siis on väga keeruline kõike suurepäraselt teha.

Meie hariduskorraldus vajab lahendusi ja kui me tänasele appikarjele ei reageerita, on kaheksa põhiharidusega õpetaja asemel varsti 80 või 800!

Riik väidab, et raha ei ole. Aga tehke siis otsuseid, mis riigi rahakotile mõju ei avalda. Korrastage näiteks jõulisemalt haridusvõrku! Arenguseire keskuse uuringu „Koolide ja koolivõrgu efektiivsus” järgi on Eestis ligi 50 kooli, mis on demograafiliste muutuste tõttu piirkonnas, kus lähiajal ei ole kooli efektiivseks toimimiseks vajalikke ressursse või pole nende saamine ökonoomne. Tõhusaks ja tulemuslikuks pidamiseks on soovitav 10‒15 õpilast õpetaja kohta. Kui palju on meil praegu koole, kus suhtarvud on kaugel sellest?

On selge, et 1.‒6.-klassilised koolid peavad asuma kodu lähedal, kuid neid ei saa pidada teiste koolide arvelt. Alustuseks võiks valitsus näiteks siduda õpilaste arvu järgi arvestatud õpetajate palgaraha otseselt koolidega ja mitte lubada kohalikul omavalitsusel ühe kooli õpilaste pealt arvutatud palgaraha teiste koolide jaoks kasutada. Eelmisel aastal ei jõudnud Uulu Põhikooli õpilaste järgi arvestatud palgarahast kooli eelarvesse 90 000 eurot. See on 27 õpilase eest arvestatud palgatoetus. See on nelja õpetaja aastapalk! 90 000 eurot võimaldaks meie koolis iga kuu õpetajatele 350 eurot palgalisa maksta (streiginõue on 147 eurot). 

Kui KOV ei saaks kasutada ühe kooli järgi arvestatud palgaraha teistes koolides, paneks see neile endale kohustuse lisaraha leida, kui nad on otsustanud 2–3 õpilasega klasse teistes koolides üleval pidada.

Seoses streigiga on Haridus- ja Teadusministeerium saatnud sõnumi, et koolid peavad avatud olema, õppetöö peab toimuma ja pakkuma peab toitlustust. Armas ministeerium, kas soovite saata sellega laiemale üldsusele sõnumi, et kool saab sama edukalt toimida ka siis, kui õpetajaid klassi ees ei ole? Uulu kooli streikiv õpetaja koolis ei ole ja nende õpilastele õppetööd ei toimu. Sümboliseerigu see siis meie ees seisvat tulevikku, kui riik ei suuda otsustama hakata.

Mina toetan streiki ja streigis osalevaid õpetajaid. Peamiselt selle nimel, et ka minu lapsel oleks kooli minnes klassi ees kvalifitseeritud ja mõistliku töökoormusega väärilist töötasu saavad õpetajad.