PISA testi tulemused näitavad, et vaid kolme arenenud riigi 15-aastased lapsed on Eesti omadest tublimad. Statistikaameti andmete kohaselt elab suhtelises vaesuses tervelt 16% Eestimaa lastest ning materiaalses ilmajäetuses veelgi rohkem. Võib järeldada, et hea haridus on kättesaadav kõigile, pere rahaseisust hoolimata. Erinevused linna ja maakoha või paljukirutud „eliitkoolide“ (oi, kuidas ma ei salli seda väljendit) ja „tavakoolide“ vahel on tegelikkuses üsna väikesed. Sama ei saa aga öelda huvihariduses pakutavate võimaluste kohta. Mulle tundub, et kaugeltki mitte kõigile lastele pole huviharidus võrdselt kättesaadav.

Milleks meile huviharidus, kas koolis või lasteaias käimisest siis ei piisa? 

Nii nagu kõik täiskasvanud ei ole ühesuguste huvidega, ei ole seda ka lapsed. Jah, me kõik oskame lugeda, kirjutada, arvutada, enamik ka ujuda ja jalgrattaga sõita. Kuid see maagiline miski, mis kellegi silma särama paneb, võib olla kergejõustik, võrkpall, maalimine, animatsioon, klaverimäng või hoopis tõukerattaga trikkide tegemine. Lapsepõlv ongi oma huvide väljaselgitamiseks ideaalne aeg: Statistikaameti andmetel õppis 2022. aastal huvikoolides pea 150 000 last. Huvihariduse mõju ei tasu alahinnata ka tulevase elukutse valikul. 

Mina käisin küll lapsena kaheksa aastat tennist mängimas, kuid sellesse spordialasse ei armunud ning Anett Kontaveiti minust ei saanud. Unistasin hoopis vaikselt nokitsemisest ja nautisin kunstikooli ning võõrkeeli spordist palju enam. Ka praegu töötan valdkonnas, kus läheb vaja loomingulisust, väga head eneseväljendus- ning võõrkeeleoskust. Toetan oma lapsi sellel eneseavastusretkel samamoodi, nagu kunagi minu vanemad mind toetasid. 

Loomulikult ei saa lasta lapsel lõputult alade vahel pendeldada, aga kui on juba piisavalt klaverimängu proovitud ja see tõesti ei meeldi, luban lapsel sellest siiski loobuda ja valida katsetamiseks hoopis midagi muud. Nii mulle kui lapsele on kasulik seegi teadmine, et muusikut temast pingutustest hoolimata ei saa. Huviharidusel on oluline roll lapse arenguteel ja eneseavastuse juures. 

Mida huvitegevus lapses arendab?

Huviringides käies areneb iseseisvus, loovus, kohusetunne, probleemilahendamisoskus ja palju muudki! Õpitakse ju ka eksimustest ja kaotustest. Alati ei lähe elus täpselt nii, nagu soovime, ent ka pettumustest ja ebaõnnestumistest saab palju õppida. Õpitakse, et meeskonnas on igal lapsel oma roll, et igapäevane harjutamine nõuab distsiplineeritust ja kuna alati ei ole motivatsiooni, peab olema ka rutiin. Tahaksin loota, et kui lubada lapsel tegeleda sellega, mis talle rõõmu valmistab ja teda arendab, on tal täiskasvanuna kergem oma teed leida. Ehk ei pea siis enam nii palju katsetama ja näiteks enne ülikooli astumist vaba aastat võtma, Austraaliasse apelsine korjama sõitma või ülikoolis tihti eriala vahetama, nagu mina omal ajal tegin. 

Juba praegu on näha, et ühiste hobide kaudu tekivad tugevamad sõprussidemed kui klassikaaslastega. Nädal aega koos laulukooriga pisikeses bussis või ratsalaagris loob mälestusi terveks eluks. Uus aasta on alanud ning sügisel esimesse klassi minevate laste vanemad vaikselt juba aktiveeruvad. Viimasel ajal sotsiaalmeediagruppides vanemate vestlusi jälgides on silma jäänud, et koolivalikul on lisaks kodulähedusele väga oluline kooli juures tegutsev huvikool, treeningvõimalused ja pikapäevarühm. Ka mina emana eelistan laste huvitegevuseks alati kodulähedast või kooli juures asuvat varianti, sest see annab neile suurema vabaduse ise liikuda ja oma päevakava planeerida.

Kas ja kui palju peaks laps huviringides käima?

See küsimus tekitab igas perefoorumis ja kommentaariumis palju eriarvamusi. Mina arvan, et kui laps soovib, võiks tal kaks-kolm huviringi nädalas olla küll. Sõltub muidugi, kui süvitsi ta mingi alaga läheb ja kui palju aega see tema nädalakavast enda alla võtab. 

Minul on kolm last, kellest kaks käivad algkoolis ja üks eelviimast aastat lasteaias. Lasteaialapsel on kord nädalas ujumine (nädalavahetuse õhtul, kui ta on piisavalt puhanud) ning lasteaias osaleb ta päeva keskel toimuvas tasuta prantsuse keele ringis (korraldaja on Prantsuse Keele Instituut), lastejooga tunnis ja jalgpallis. Õhtul pärast lasteaeda oleks teda keeruline nii mitmesse huviringi viia, aga kuna tunnid toimuvad lõunasel ajal ja neis osaleb enamik rühma lastest, olen nende valikutega rahul. Üks lasteaias toimuv ring maksab 25–28 eurot kuus, ujumistrenni tasu on 50 eurot. Lasteaiaealistele Tallinna linn praegu huviringis käimise kompensatsiooni ei maksa, sporditoetust saab linnalt taotleda alates 1. klassist ning sellega toetatakse üht spordiga seotud huviringi aastas, juhul kui vanem on vastava avalduse linna e-keskkonnas spordiklubi nimele teinud. Minu laste puhul ei tähenda see aga kahjuks, et toetust saav huvitegevus oleks tasuta, see on lihtsalt veidi soodsam. 

Mu kõige vanem laps käib neljandas klassis ning lisaks tavaõppekavale läbib ta koolis ka muusikakooli õppekava. See tähendab, et tavatunniplaanile lisanduvad tal kaks korda nädalas laulukoor, solfedžo ja individuaalne pillitund ning üks kord nädalas muusikaajalootund. Kokku maksab see munitsipaalmuusikakoolis õppides 78 eurot kuus. Lisandub tasu koorivormi ja pilli ostmiseks, esinemistele sõitmiseks, koorimaks jms. Kokkuvõttes võib öelda, et ükskõik millise alaga süvitsi tegelemine eeldab perelt omajagu raha ja aja panustamist. Kui teised lapsed naudivad koolivaheaega, on temal tihti koorilaager või esinemine. Esinetakse ka õhtuti, ja sageli linnast väljas. Ka suviti tuleb ette esinemisi, proove ja laagreid. Kuna pikad proovid ja tihe esinemisgraafik on lapse jaoks väsitav, tuleb teda nii mõnigi kord motiveerida, toetada ning ära kuulata. Suure eduga käivad kaasas ka suured emotsioonid. 

Näiteks suvel ootab nende koori ees kaheksapäevane kontserttuur Prantsusmaal. Ööbimine ja lennukipiletid on küll valitud nii soodsad kui võimalik, kuid siiski maksab reis 550–600 eurot lapse kohta. Loomulikult on mul emana hea meel, et laps on milleski nii hea, et saab sel alal esineda ja võistelda, areneda ja eduelamust kogeda, kuid eelarvesse lisandub tema toetamiseks eraldi rida. Kord kuus käib ta lisaks pillitunnis ka teise õpetaja juures ning muusikakooli kõrval kord nädalas koolikaaslastega korvpallitrennis. Ei saa öelda, et ta korvpallis väga kõva käsi oleks, kuid võistlustel läheb neil siiski hästi, mängimist ta naudib ja seltskond on tore. Mul on hea meel, et ta on leidnud midagi füüsiliselt aktiivset, et tasakaalustada laulmist ja pillimängu. Kuus on selle trenni eest vaja koolile maksta 20 eurot, millele lisandub treeningvormi ja soojendusdressi hind. Tallinna linn toetab seda sporditegevust samuti, muidu oleks tasu kõrgem. 

Keskmine laps on meie peres kõige sportlikum, aga ka kõige suurema kunstiandega. Proovime toetada tema mõlemat hobi nii palju, kui oskame. Ta käib ühes kodulähedases spordiklubis kaks-kolm korda nädalas kergejõustikus (65 eurot kuus koos Tallinna linna sporditoetusega) ning kooli korraldatud meisterdamis-, muinasjutu- ja kunstiringis (tasuta). Kui kooliajal on trennide ja huvitegevuste graafik igal nädalal sama, siis koolivaheaegadel käiakse tihti linnalaagrites ja ööbimistega laagrites. Kuna varasemalt on lastele meeldinud palju ratsutada, valitakse suviseks laagriks alati vähemalt üks ratsalaager, mis on ka hea võimalus vanu sõpru näha. Kokku kulub meie perel kolme lapse huvitegevusteks Tallinnas umbes 315 eurot kuus. 

Rahapanus erineb nii perekonniti kui maakonniti

Raha on alati delikaatne teema ja teise pere rahakotti vaadata ei olegi ilus. Küll aga teeb kurvaks, et sama trenni eest tuleb Tallinnas ja Tartus maksta rohkem kui mujal Eestis, lastetoetus on aga igal pool elades sama. Minu Saaremaal elav sugulane maksab vähem ka lasteaia eest, rääkimata huviringide tasust. Leisi kohalikus koolis on kõik huviringid lastele tasuta ning tema kolm last osalevad näiteks klaveritunnis, koorilaulus, ujumistrennis, rahvatantsus, keraamika-, päästeringis ja tegutsevad kodutütrena. Erafirmad pakuvad lisaks kooli juures tasulist huvitegevust jalgpalli ja tänavatantsu näol ning paljud lapsed käivad ka tasulistes ratsutamistrennides ümberkaudsetes taludes. Lastele, kes käivad huviringis kodukohast kaugemal, maksab vald lisaks sõidutoetust. Seega ei kulu Saaremaal elaval perel laste huviringide peale ühtki eurot. Tundub, et väikevallad panustavad mujalgi suurel määral laste heaolusse ja igakülgsesse arengusse. Meele teeb rõõmsaks, et toetatakse ka transpordiga, sest muidu peaks mõni laps just distantsi tõttu endale meelepärasest huvitegevusest loobuma.  

Tartus elav kolleeg ütleb, et nende pere suurim kulu huviharidusele on vanima lapse võrkpallitrenn, mis maksab 60 eurot kuus. Lisaks on vaja osta treeningvarustus, klubisärgid, pusad ja hoolitseda võistlustele saamise eest. Keskmine laps käib tasuta kokanduse, meisterdamis- ja liiklusringis, mida pakub Tartu vald. Eraldi tasu eest käib ta kunstikoolis (39 eurot kuus). Pere noorim laps osaleb lasteaias toimuvas tantsutrennis, mis maksab 28 eurot kuus. Kooli juures on osa ringe lastele tasuta, kuid enamik siiski tasulised. Kokku kulub Tartus elaval perel kolme lapse huvitegevusele umbes 130 eurot kuus. 

Kvaliteedile kummagi pere vanematel etteheiteid ei ole – laste hinnangul on ühtviisi toredad nii tasulised kui ka valla, kooli või lasteaia pakutavad tasuta huviringid. Huviringe mõnikord laste soovil ka vahetatakse, aga mitte liiga kergekäeliselt, sest oluline on õpetada lapsele ka järjepidevust ning seda, et oskused ning areng ei tule üleöö. Vanemad on ühel nõul, et vähemalt ühe (õppe)aasta peaks laps enda valitud huviringis siiski püsima, et oma valikus ja otsuses kindel olla. 

Uurides perede huvihariduse kogemusi jäi mind kummitama mõte, et igale lapsele võiks olla tagatud vähemalt üks tasuta kodulähedane huviring. Kohalikud omavalitsused, koolid ja lasteaiad saavad teha nii omavahel kui ka lastevanematega koostööd, et selline eesmärk saavutada. Õnnestub meil ju pakkuda kõigile lastele ühtviisi head haridust ning huviharidus ei peaks olema erand.