Kodanikuaktivisti ja kolumnisti Tarmo Jüristo koolitee algas Merivälja Algkoolis. Elas ta kohe kooli naabruses, Lodjapuu tänavas. Kui ema arvas algul, et hea kodulähedane kool, laps astub uksest välja ja kohe jõuabki kooli, siis juba varsti saatis ta poja teele pool tundi, siis 40 minutit varem … Sellest hoolimata suutis Tarmo tundi hiljaks jääda. Teekond kooli oli ju põnev, ikkagi terve tänavavahe! Seal võis igasugu asju juhtuda.

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mul on koolis alati hästi lihtne olnud. Ema rääkis kogu aeg, et Tarmo, sul võiks kõik viied olla, kui sa veidigi pingutaksid, aga ma ei näinud mingit põhjust, miks peaks.

Ei mäleta, et mul oleks koolis käimise suhtes eriline vastumeelsus olnud. Eks see oli kohustus ja kui ei oleks pidanud, poleks ilmselt ka käinud. Oleksin näiteks kodus raamatuid lugenud. Aga teisalt oli terve hulk asju, mida mulle meeldis õppida. Lahendasin kodus huvi pärast matemaatikaülesandeid ja püüdsin mingeid teoreeme tõestada, sest see oli põnev. Oli üks kolmest raamatust koosnev „Hajameelse magistri“ sari, kus olid matemaatika nuputamisülesanded. Need olid mul kõik läbi lahendatud. 

Pärast Merivälja Algkooli läksin Viimsi Keskkooli ja sealt päris viimasel aastal Tallinna 36. Keskkooli, mis on praegu Pirita Majandusgümnaasium. Lõpetasin keskkooli seal. 

Viimsi kool oli 1980. aastatel üks kummaline koht. Sellel ajal oli süsteem, et ülikoolis õppivatel meestel oli pärast esimest kursust sõjaväekohustus. Kui aga õppisid õpetajaks ja maakooli tööle läksid, said sõjaväest vabaks. Viimsi oli maakool, kolm kilomeetrit linnapiirist. Rikas Kirovi kolhoos ehitas kooli kõrvale ühiselamu, kuhu õpetajad said korteri. Selle tulemusel oli Viimsi koolis silmapaistvalt kõrge noorte meesõpetajate osakaal. Seal oli lausa legendaarseid tüüpe. Näiteks minu muusikaõpetaja oli Aarne Saluveer, vene keele õpetaja PS Troika bassimees Imre Luur ja lisaks veel hulk rohkem või vähem tuntud inimesi. See kool ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu mingi eliitkool, aga sinna sattus väga erilisi inimesi ja tagantjärele vaadates on see võib-olla olnud minu elus üks huvitav mõjur.

Matemaatikaõpetaja Varik oleks sobinud pigem ülikooli õppejõuks. Meie klassis kedagi teist peale minu matemaatika väga ei huvitanud, seega olin ainus päikselaik üldises väga sombuses keskkonnas. Mäletan, kuidas ma kord matemaatika veerandihinde nelja sain. Mul olid jooksvad hinded 14 viit ja üks neli. Varik pani mulle selle eest koondhindeks nelja. Tema argument oli, et see neli on puhtalt minu laiskuse pärast, minu tase olevat nii palju kõrgem. 

Milles sa peale matemaatika veel tugev olid?

Viimsi koolis oli vist päris hulk aastaid ainuke aine, millega ma rajooni olümpiaadidel ei käinud, vene keel. 

Ülikooli minnes tajusin esimest korda, et ma ei olegi tingimata kursuse kõige targem. Kui 8. klassi lõpetasin, käisid õpetajad mu emale rääkimas, et Tarmo tuleks panna reaalkooli või 21. kooli, Gustav Adolfisse või Nõo Reaalgümnaasiumisse, aga sellele ajasin ise väga vastu. Mul oli hea lihtne kodu lähedal koolis käia ja sõbrad olid ka seal. 

Kas sa oma laste puhul oled hoolega valinud, kuhu kooli nad paned?

Koolide puhul on üks huvitav asi. Mäletan, et kui istusin hulk aastaid tagasi Tallinna Ülikoolis EHI vastuvõtukomisjonis, hakkasin mingil hetkel enda värskena hoidmiseks mängima sellist mängu, et ma ei vaadanud ankeedist, kust koolist sisseastuja tuli, vaid püüdsin seda ära aimata sellest, kuidas ta riides on ja mida rääkima hakkab. Nii tunneb kohe näiteks prantsuse lütseumi, inglise kolledži ja VHK omad ära. 

Ise ei ole ma käinud üheski eliitkoolis, mul on sellele asjale oma vaade. „Eliitkool“ on üldse halva maiguga sõna. Oma laste puhul pean olulisemaks hariduse kvaliteeti laiemas mõttes. Euroopa võrdluses on Eesti erakordne mitte niivõrd sellepärast, et meie PISA skoorid on kõrged, vaid hoopis põhjusel, et meie koolid on hästi ühtlased. See on asi, mis inimesi igal pool rabab. Hea küll, sul võivad kõrged tipud olla, ka keskmine võib kõrge olla, aga Eestis on võimalik ükskõik kus saada väga hea tasemega haridus. 

Seepärast julgen öelda, et pikas perspektiivis ei ole väga suurt vahet, kui heas koolis sa käid. Loomulikult on koolidel erinevused ja meile siin Eestis võivad need isegi väga suured tunduda, aga kui vaatad seda näiteks Inglismaa perspektiiviga, võib öelda, et meil on kõik koolid seal üleval üheskoos tugevad, getokoole või siis väga nõrku koole sisuliselt ei ole. 

Mis on sinu arvates hea hariduse kriteerium?

Teadmiste tase Eestis koolides väga oluliselt ei erine, aga asi, mis selgelt erineb – ja nii oli see juba 1980. aastatel –, on õpiharjumused. Juba siis oli 21. koolis cool olla tark. See, et õpid, näed vaeva ja tead asju, ei olnud kuidagi nohiku tunnus. Üldine pingutamise ja vaevanägemise kultuur võib muidugi ka väga toksiliseks minna. On koole, millel on maine, et seal toimub kohutav tuupimine ja õpitakse pingutama hambad ristis ja veri silmanurgas. See võib ju olla kasulik oskus edaspidises elus, aga kas see on ka õige hind, mida selle eest maksta?

On väga võimekaid ja tarku inimesi, kes on suutnud oma elu ära rikkuda oma valikutega. Seepärast ei taha ma andekust üle tähtsustada, see üksi ei määra midagi, aga üldiselt – eeldustega, talendi ja andega inimene lööb läbi igal juhul. Hoolimata sellest, kas ta sai natuke parema või halvema hariduse. Sellised inimesed ronivad kõrgele ühel või teisel moel. Siiski on keskkond alati tähtis, sest keegi meist ei seisa üksi. Ükski geenius ei tõuse üksikuna, selleks on vaja ühtlast kõrget taset. Seda, et su ümber on inimesed, kes sind motiveerivad, sulle väljakutseid esitavad, kellega saad end mõõta ja võrrelda ja koos pingutada. Mäletan enda koolipõlvest: mul ei olnud viisi, sest mul ei olnud mingit põhjust pingutada. Kõik asjad olid lihtsad. 

Eri inimeste haridustee on erineva pikkusega, erineva kaarega. Olen praegu 52-aastane ja sellest ajast 24 aastat formaalselt õppinud. Sisuliselt pool elu. Sellest perspektiivist vaadatuna on see, mida või kuidas sa 4. või 5. klassis õppisid, teadmiste osas absoluutselt ebaoluline. Ja see viib mind tagasi selle juurde, mida mina pean heaks kooliks. Kindlasti ei mõõdaks ma seda sellega, kui hästi keegi kontrolltöö või eksami sooritab. Teadmised ja oskused on vahend, mitte eesmärk. Eesmärk võiks olla püüda tekitada inimestes uudishimu. Juba Plutarchos ütles, et meel ei ole anum, mida täita, vaid leek, mida toita. Mina olen samal seisukohal. Mind kõige rohkem puudutanud õpetajad on inimesed, kes on toitnud minu uudishimu, tahtmist ise leida, ise mõelda või midagi osata. Sellised õpetajad toetavad sind, et saaksid olla parim versioon sellest, kes sa olla tahad. 

Minu jaoks on oluline, et koolist tullakse välja mingisuguse pagasiga – mingisuguste väärtushinnangute ja arusaamisega sellest, milline maailm ja ühiskond olla võiks. See on aga mõjutatud sellest, millised inimesed sind ümbritsevad, ja siit omakorda – millistest peredest tulevad lapsed sind ümbritsevad. Vanal ütlusel, et laps on pere peegel, on oma iva sees. Mulle tundub, et hariduslik sorteerumine on Eestis siiski suhteliselt taltsas, seda ei ole väga palju. Euroopa üks halvem näide on juba eelnevalt nimetatud Inglismaa oma harrypotterlike sinivereliste eliidikoolidega, kust tullakse välja, täitsa julgen öelda, praktiliselt invaliidistatuna, arvates kogu ülejäänud elu, et teised on mugud. Ja selline oht on tegelikult ka Eestis, trajektoor sinnapoole viitab. 

Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?

Ma et taha võtta nendel teemadel sõna, mida ma päriselt ei tea. Ma ei tea, milline on praegu õpetajate elu, töötingimused, mured. Tean üht-teist üldise haridussüsteemi kohta, aga mida näiteks õpetajate töö juures muutma peaks, seda teavad õpetajad. 

Ka streigi teemat võib mitme nurga alt vaadata. Ühelt poolt on õpetajate keskmine vanus ja järelkasv ammu teada probleem Eestis. Palk on kindlasti oluline, aga samas ei ole ma kindel, et see on esmatähtis küsimus. Peeter Jalakas on targalt öelnud, et kui tahad inimesi enda juures tööl hoida, peab sul olema kaks asja kolmest. Ja need kolm asja on hea palk, mõttekas töö ja hea seltskond. Kui kaks on olemas, pole kolmandat vajagi. Tahaksime muidugi kõike kolme ja ainult ühest ei piisa kunagi. 

Milline on hea õpetaja? 

Esimene asi, mis mulle pähe tuleb ja mis on minu jaoks peajagu kõikidest teistest üle, on see, et õpetaja peab hoolima oma õpilastest. Heale õpetajale läheb korda õpilase tulevik ja see, et õpilasel oleks põnev ja huvitav ning et ta saaks olla parim versioon iseendast. 

Võib-olla ei peaks me muretsema nii palju tippude pärast, nemad saavad niikuinii hakkama. Saan sellest argumendist aru ja mõnes mõttes on see ju ka investeerimiseloogika, et paned rohkem vahendeid sinna, kust rohkem tagasi tuleb. Ma ei taha öelda, et andekate laste peale ei peaks kulutama, et nendega ei peaks vaeva nägema, et neid ei peaks eraldi toetama. Kindlasti peab. Aga olen seda meelt, et keskel või tagapool olijad vajavad rohkem abi kui tipud. Mitte et kui kaugele nad jõuavad oma akadeemilises võimekuses, aga just ühiskonna seisukohalt. 

Lugesin hiljuti, et USA-s on uuritud sellist nähtust nagu meeleheitesurmad. Sinna alla lähevad enesetapud, elustiilihaiguste, alkoholi ja riskikäitumisega seotud surmad jne. See on Eestis samamoodi väga oluline teema. Tervise arengu instituut on aastaid pannud välja maakondade tervise- ja heaoluaruandeid, millest saab ülevaate, kus on Eesti keskpaik ja üldine tase, ja need punases maakonnad on eri valdkondades kogu aeg samad: Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa, Ida-Virumaa, mingites asjades viskab sisse ka Pärnumaad. On huvitav näha, kuidas terve hulk asju, mis justkui ei ole omavahel otseselt seotud, nt imikute terviseprobleemid, tervena elatud aastad, isikuvastased kuriteod, tulekahjud, vaktsineerimised, käivad kõik justkui samas rütmis. USA-s on hakatud näppu peale panema, et kõik need asjad on hästi tugevad hariduse korrelaadid. Ja see veelahe jookseb USA-s nelja-aastase bakalaureuse pealt. Kas sul on see või ei ole, determineerib hästi suurel määral, milliseks sinu elukaar kujuneb: kui kõrget palka saad, kui rahul oma eluga oled, millist erakonda valid, kas sul on depressioon. See seos on ajapikku ka süvenenud. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele soovida? 

Öelda aitäh! See olekski kõige olulisem asi.