„Õpetaja päevikus“ saame seekord tuttavaks Tallinna Kopli Lasteaia õpetaja Silja Järvega. Kuidas sai temast lasteaiaõpetaja, millisest haridusmaailmast ta unistab ning missuguseid soovitusi jagab teistele õpetajatele?

Olen õpetaja, sest mulle meeldib lasteaedniku töö mitmekesisus. Saan õpetajatöös olla aktiivne, mänguline, koos lastega uusi asju õppida, oma teadmisi-oskusi rakendada ja pidevalt areneda. 

Minu õpetajaks saamise lugu. Keskkooli ajal oli mul võimalik vabatahtlikuna olla lasteringide ja -laagrite juhendaja. See oli minu jaoks põnev looming ja koos tegutsemine. Lapsepõlvel ja minu enda lasteaiaajal on mu mälestustes soe koht, võib-olla osaliselt seepärast ma lasteaeda tagasi suundusingi. 

Õpetajana paneb mu silma särama, kui lapsed loovad vahvaid seoseid ja on näha, et nad oskavad õpitut kasutada. Iga päev lähen rõõmuga tööle, kuna mul on suurepärased assistendid Kerli ja Mari-Liis, kellega käime projektõppes ühte jalga ning täiendame teineteist. 

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: kohandumine, kannatlikkus, hoolivus, konkreetsus ning järjepidevus. 

Hoian end oma valdkonnaga kursis. Minu jaoks väga oluline võimalus olla oma valdkonna teemadega kursis on alushariduse taskuhääling KesMisAias. Teen seda koos oma töösõbra Kätlini ning Eesti Lasteaednike Liiduga. Alushariduses on väga palju põnevaid teemasid ja inimesi! 

Eesti Lasteaednike Liitu kuuludes jõuab minu postkasti olulist infot, huvipakkuvaid koolitusi-uurimusi ja küsitlusi, mis aitavad alushariduse valdkonda kujundada. 

Ootan alati ka huviga Õpetajate Lehe alushariduse valdkonna teemasid.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt arvutiga kohvikus midagi kirjutamas ja uurimas. Tööasjad teen ära tööl. Vaba aega jagan isiklike laste, taskuhäälingu saadete loomise ja enesetäiendamise vahel. Kindlasti kohtab mind vabal ajal ka ukulelerahvaga proovisaalis või laval.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle korraks päevale tagasi vaadata. Tunnen rahulolu, kui saan mõelda, et oleme oma rühmameeskonnaga midagi korda saatnud. 

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see läbipõlemine. Seda nii koolirõõmu ja õppimishimu kaotanud lastel kui õpetajatel. 

Kui ma poleks õpetaja, teeksin ilmselt midagi muud (alus)hariduse valdkonnas. 

Kuna õpetajatel karjäärimudelit pole, siis tuleb uusi erialaseid väljakutseid ise nuputada. Pole neid võimalusi veel välja mõelnud, aga mulle võib toredaid pakkumisi teha! 

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös oli mu magistriõpingute välispraktika ajal Tai kuningriigis, kui tajusin, et sealsed lapsed toimivad samade põhimõtete järgi nagu meie lapsed, ning adusin, mida kõike on võimalik saavutada harjutamise, organisatsioonisiseste kokkulepete ja järjepidevusega.

Soovitan teistel õpetajatel suhelda kolleegidega ning jagadaüksteisele tunnustust ja toetust.

Unistan haridusmaailmast, kus kõik lapsed tunnevad, et nad on haridusasutuses oodatud ja võimekad. Kus kõik õpetajad tunnevad end väärtustatu ja austatuna ja kõik juhid saavad öelda, et nende juhitud õppeasutus on maailma parim.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Mida arvate maakohtade väiksemate koolide (ja lasteaedade) sulgemisest?

Kuna olen tallinlane, ei taju ma väikeste koolide ja lasteaedade sulgemisega kaasnevat, lisaks töötan arenevas piirkonnas, kus lasteaia järjekord on väga pikk. 

Tajun aga, et lapsevanemad on ärevil, kas nende laps saab heasse kooli. Mind teeb murelikuks, et lapsevanem ei usalda elukohajärgses koolis pakutavat haridust. Minagi tahaksin kindlustunnet, et kool on kvaliteetne – lapsi õpetavad seal väga head õpetajad, kellel on aega iga last märgata ja toetada nii sotsiaalse poole pealt kui õppimises. Kas on paratamatu, et igas haridusasutuses pole kvalifitseeritud personali? Kas on paratamatu, et meie hariduse tase on ebaühtlane?