Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 kohaselt onigaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Samas õigusnormis on antud ka reservatsioonid, millal võib seda õigust piirata: avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel, et kaitsta neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladust või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu, samuti õigusemõistmise huvides. Aga tsensuuri ei ole.

Inimõiguste ja -vabaduste austamise taset riigis või konkreetses institutsioonis, näiteks õppeasutuses, hinnatakse just selle järgi, kas sõnavabadus on realiseeritud. Totalitaarne režiim või inimeste juhtimise häid tavasid mitte järgiva institutsiooni juht asub esimesena piirama sõnavabadust. 

Õigus sõnavabadusele kehtib sinnamaani, kus sellele tuleb vastu teine põhiõigus – õigus eraelu puutumatusele. Kuni õpetaja ei riku õpilaste õigust konfidentsiaalsusele, mis puudutab õpilase edasijõudmist, isiksuse arengut, iseloomu, hindeid jne, kehtib sõnavabadus ka talle.

Õpetlikud on ka juhtumid, kus õpetaja on klassijuhatajana loonud Facebookis oma õpilastega vestlusringi ja teinud seal näiteks ekskursioonile tulijaid valides ebakohaseid märkusi mõne õpilase kohta: näiteks „liiga elava iseloomuga, ei kannata teda välja“. Või on märkinud Instagramis meeldivaks õpilase pilte, mis on põhjustanud teiste – eriti vastassugupoole esindajate – õpilaste kadedust. Juristina on siin ainult üks soovitus: oma tööks kasutage ainult kooli ametlikke infokanaleid, eraõiguslikel suhtlusplatvormidel suhelge õpilastega minimaalselt. Aga õpetajalt ei saa võtta õigust omada sotsiaalmeedias õpilastest sõpru või jälgida õpilaste postitusi ja nendele reageerida. 

Kui juht on häiritud

Eesti Haridustöötajate Liidu juristina olen sageli kogenud, kuidas direktorid reageerivad õpetajate sotsiaalmeedias tehtud sõnavõttude peale üle. On olnud kaasuseid, kus õpetaja on oma blogis või Instagramis kirjeldanud tavapäraseid koolielu olukordi ilmekas võtmes, aga nii, et ükski õpilane ei ole äratuntav. Lastevanemaid ega õpilasi endid ei ole need kirjeldused häirinud, küll aga direktorit. 

On olnud juhtumeid, kus õpetajad on omavahel arutanud juhtimisküsimusi ja koolielu korraldust, ning direktor – kes ise ei ole vestlusringis osalenud – on sellest teada saanud ja end väga häirituna tundnud. Direktorid on isegi õpetajatega töölepingu üles ütelnud põhjusel, et õpetaja on kuskil kooli juhtimise temaatika üle arutlenud. 

Riigi õiguskaitseorganite kaudu olen taolised ülesütlemised vaidlustanud ning õigus on jäänud õpetajale. Aga väga kurb on anda õpetajatele soovitusi kooli juhtimisest, üldse koolielust mitte kirjutada, sest iga nende sõna võib kasutada nende vastu ja direktorid ei talu mingisugust kriitikat.

Direktori murelikkus võib olla olnud põhjendatud, kui sõna on võetud kooli ametlike infoprogrammide kaudu ja arvamusavaldused sisaldanud ülimalt ventileerivaid võrdlusi, näiteks „kui direktor minu ettepanekuid kuulda ei võta, siis…“ ja järgneb ähvardus või kooli tuleviku demoniseerimine. Taolised õppeasutuse ametlike infokandjate kaudu edastatud sõnavõtud on mõnikord olnud üle sõnavabaduse piiri või sellele väga lähedal. Aga need sõnavõtud ei ole sündinud tühjalt kohalt, vaid neile on eelnenud direktori kauakestev ignorantsus õpetaja soovile kaasavas juhtimises osaleda. 

Kokkuvõtteks. Õpetajatel on õigus sõnavabadusele, tsensuuri ei ole. Õpetajatel on õigus sotsiaalmeediat kasutada ja seal arvamust avaldada. Kuni sellega ei riivata õpilase õigust konfidentsiaalsusele, võib õpetaja olustikulugusid kirjutada. 

Mis puutub õppeasutuse juhtimisse, siis see on üsna avalik tegevus, kuhu isikuandmete kaitse normid ei rakendu. Mitte kellegi isiklikke subjektiivseid õiguseid ei riivata, kui õpetaja avaldab arvamust koolikorralduse kohta. Direktoril peaks olema pigem hea meel, et töötajad teevad ettepanekuid ja soovivad olla kooli juhtimisse kaasatud. Sotsiaalmeedias on õpetaja institutsioonile sobiv suhtlemine lubatud igale õpetajale, nii nagu ei saa õpetajatele ära keelata suhtlemist elus. Muidugi tasub arvestada, et meediakanalite kaudu, ka sotsiaalmeedias, arvamust avaldades tuleks silmas pidada ajakirjanduseetika koodeksit.

---

Korra kuus vastab jurist Külli Kröönström õpetajate küsimustele.

Ootame küsimusi juristile sirje@opleht.ee.