Joonas Hellerma õppis ühes täiesti tavalises Lasnamäe koolis. Tõsiasja, et ta ei käinud eliitkoolis, peab praegune kultuuriajakirjanik tagantjärele vaadates plussiks – ta pole kunagi pidanud tundma nii-öelda priimusepinget.

Kas sulle meeldis koolis käia?

Kooliaeg on ju pikk, tervelt kaksteist aastat. On olnud aegu, mil mulle on koolis käia meeldinud, aga ka selliseid, mil mitte nii väga. Õppimise võlud avanesid mulle alles gümnaasiumis. 

Praegu mõtlen, et küll on hea, et olen varahommikusest kooliminemisest vaba. See oli tõesti üks kole asi, paras piin. Mulle see üldse ei sobinud, tukkusin esimestes tundides (naerab).

Milline koolipoiss sa olid?

Ma ei olnud kuni põhikooli lõpuni eriline õppur või priimus. Ulakusi ehk kuigi palju ei teinudki, aga olin natuke lohakas õppija. Minu tunnistused olid üsna kontrastsed. Distsipliini ja oskuse õppida omandasin alles gümnaasiumiks, pärast teatavaid kriisimomente, mil tuli end lõpuks käsile võtta. Enne seda ei võtnud ma õppimist tõsiselt. Tõsisemalt sain alles enne põhikooli lõpueksameid selgeks, et otsustavad momendid jõuavad kätte ja nüüd on tõesti vaja pingutama asuda. 

Olen tagantjärele mõelnud, et võib-olla kõige tühjem aeg koolis on põhikooli 6.–8. klass. Selles vahemikus ei ole kuigi palju selgeid eesmärke või tähtaegu, mille nimel kindla peale pingutada. Kõik on natuke ebamäärane, tulevik näib kaugena ja õppimise olulisus ei jõua selgelt teadvusse. Alles 9. klassis, põhikooli lõpetades, võtsin end esimest korda tõesti kokku. 

Kas sul oli väljaspool kooli ka mingeid huvialasid?

Trennides ja ringides ma ei käinud, meil ei olnud see laiemalt tavaks ja ei osanud ka ise selle peale tulla, et kuskil veel käia. Koolipäevad oli ju pikad ka. Puberteedieas tekkis hoopis meedia- ja raadiohuvi ning 9. klassi ajal käisin juba tööl ühes raadiojaamas. Keegi mind ei suunanud, tegin seda, mis mind ennast huvitas. Sain päris huvitavaid ja häid kogemusi ja nägin, kuidas tööelu päriselt käib.

Oli isegi väike pluss, et ma ei õppinud eliitkoolis. See võttis pinged maha, sest keegi ei oodanud sinult midagi erilist – tee, mis tahad. Mul pole seda nii-öelda priimusepinget kunagi olnud. 

Näib nii, et inimestel on looduse poolt antud kaasa teatavad jõud ja eeldused, mis realiseeruvad nii ehk naa. Eliitkool annab kahtlemata mitmes aspektis häid võimalusi, aga olen näinud enda kõrval ka eliitkooliinimesi pudenemas. Ülikooli sisse astudes olin konkursil kõrvuti suure hulga noorte talendikate inimestega, paljud olid õppinud viiulit, balletti ja laulnud koorides, mänginud teatriringides. Esiti tundus küll, et niisuguses seltskonnas ei ole suurt šanssi, aga õnnekombel läks siiski nii, et sain sisse, ja mitmed sisseastumiskatsetel muljet avaldanud inimesed kadusid hiljem vaateväljalt. Mis muidugi ei näita ka lõpuks midagi – ei tea, kumb meist tegelikult kadunud on. Aga ilmselt on nii, et natuke väiksem võimaluste horisont annab lõpuks rohkem otsustavust üks kindel tee jalge alla võtta. 

Milles sa tugev olid? Millistesse tundidesse läksid hea meelega?

Mind paelus ajalugu. Mida rohkem me õpingutega uuemasse aega jõudsime, seda huvitavam mul oli. Meil oli väga hea ajalooõpetaja, kes andis ülikooli tasemel loenguid. Samuti köitsid mind eesti keel ja kirjandus. Seal sai mõte natuke vabamalt liikuda. Tagantjärele mõtlen palju ka muusikatundidest. Ma küll ei laula ega mängi pilli, aga kirjutasime kontserdiarvustusi ja kuulasime vist päris palju muusikat. „Muusika on fantastiline asi“ – kes seda ütleski? Ah jaa, Vardo Rumessen intervjuus Urmas Otile. 

Mis sulle raske oli?

Mulle on alati olnud rasked reaalained. Pidin põhikooli lõpus päris kõvasti pingutama, et nendega reele saada. Lõpuks ka sain ja gümnaasiumis mulle matemaatika ja teised reaalained juba meeldisid. Matemaatikas oli mul põhikooli lõpus ka abiõpetaja. Õppisin ära oskuse õppida ja sain niimoodi viimaks matemaatikaga hea kontakti. Riigieksamil tuli üsna korralik tulemus. Mäletan, kuidas omaette neid 20 punkti ülesandeid kodus tegin ja mil moel need viimaks lahenema hakkasid. Aga tagantjärele mõtlen, et mul jäi sinna korvi veel natuke mune – riigieksamil oli 20 punkti ülesanne sellist tüüpi, mida ma varem ei olnud kohanud, ja nii ei saanud ma seda ka korralikult lahendada. Oleks meil olnud matemaatikat natuke rohkem, oleks võinud seal rohkemgi ära teha. 

Keemia oli mulle raske. Kuna keemiatundides lahendasime ainult abstraktselt võrrandeid, ei saanud ma selle ainega nii-öelda kujutuslikku või materiaalset kontakti. Samamoodi oli füüsikaga. Tagantjärele mõtlen, et füüsika võiks olla palju vähem töövihikukeskne ning palju rohkem seotud reaalse maailmaga. Olen pidanud füüsikat tagantjärele uuesti mõtestama ja sellega tagantjärele tegelema. Samuti keemiat, aga see ei ole mul nii hästi õnnestunud. 

Matemaatikas oli meil väga hea õpetaja – ainele keskendunud ja kehtestas end hästi. Lasnamäe koolis oli määrav, kas õpetaja suutis sealse seltskonna tööle panna. Paljudel õpetajatel see alati ei õnnestunud. Näiteks keelte tase jäi nõrgaks. Olen pidanud tagantjärele sellega palju töötama. 

Pikale venitatud keeleõpe pole minu meelest mõistlik. Vene keele näide on kõige parem, sellel ei olnud mingisugust efekti. Raisatakse lihtsalt üheksa või kümme aastat ära. Kolme-nelja aastaga võiks keele korralike meetoditega ja süvenemisega kui mitte päris selgeks saada, siis vähemalt korraliku põhja laduda. 

Nojah, ja siis veel tööõpetus. Eks see oli kohati ikka naljategemine. Hämarad klassid keldrites, niisugune kõhe värk. Sealt on jäänud palju koolilugusid, mida vahel mõnes juturingis jagan. Palju tehti kõike muud, aga mitte seda, mis oli üles antud. Ehkki tööõpetuse oskusi läheb elus vaja, ei saa salata. Pildi panen ikka seina, lihtsama raamaturiiuli ehitan ka valmis. Aga tuhatoose pole pärast kooli enam valtsinud (naerab). 

Kas lugesid kooliajal palju?

Nii ja naa. Ei saa öelda, et olin väga süstemaatiline või pidev lugeja. Ühel hetkel aga avanes ilukirjandus uues mõõtkavas. See võis olla 10. klassis, kui lugesin Victor Hugo romaani „Hüljatud“. Mäletan, et see vapustas mind. Selline materjal, selline ulatus, nii emotsionaalne! Terve suur kosmos ja rohkemgi veel! 

Mis on tagantjärele hinnates kõige väärtuslikum, mille koolikogemusest kaasa võtsid?

See survevaba kasvamise ja arenemise aspekt, mida mulle mu kool võimaldas, on päris oluline. See, et koged autonoomsust ja võtad end ühel hetkel ise kätte. Koged, et saad ise algatada mingisuguseid protsesse. Kindlasti on ka raskeid hetki, mil pead end sundima ja motiveerima, aga tõsiasi, et võtad otsused vastu iseendast lähtuvalt, annab jõudu ka raskusi taluda. Ega ei taha ju kellegi sunni all väga pikalt midagi teha.

Loen tegelikult saadud kooliharidust päris heaks. Ikka ja jälle toetun mingitele teadmistele, mille sain keskkoolist.

Kindlasti saadakse praegu maailmaga varem tuttavaks kui minu ajal. Kas see on parem või halvem, ei oska öelda. Igatahes polnud nii palju reisimise, tarbimise või meelelahutamise võimalusi, nagu neid praegu käes on. Suviti tuli ikka ka kodus olla. Ega „Hüljatut“ muidu lugeda väga saakski. Oled küll ühe koha peal ja ei liigu sealt kuhugi, aga need lugemiskogemused jäävad pareminigi meelde kui reis liivarannale. Praegu, kui tarbimisvõimalusi on palju ja need on küllalt kättesaadavad, peab palju rohkem tegelema loobumisega, et saaks keskenduda ja pühenduda. Tuleb õppida vaimsest elust rõõmu tundma.

Kas tunneme ära selle, mis meile tegelikult rõõmu valmistab? On naudingud, mida pakub massikultuur ja meelelahutustööstus, aga süvanaudingut sealt ei saa. Selles mõttes on n-ö vanal kirjandusel, muusikal või kunstil päris palju pakkuda ja mõnel puhul võib see jätta ka raha rahakotti alles: raamatud näiteks on raamatukogus tasuta laenutamiseks – neist tekkivad elamused võivad olla aga sügavad ja kestvad. 

Kõik see kohustuslik kirjandus ja sinna juurde kuulunud küsimused, et mis mingil leheküljel toimus või mis nimega tegelane parasjagu midagi tegi või ütles, on muidugi kahtlane asi. Tegelikult parim viis peletada. Kirjanduslik tekst mõjub nii paljudel tasanditel, loob resonantse ja tunnetusi, mida ei olegi kohe võimalik sõnastada või selgelt vastata. Saan aru, et kuidagi tuleb ju välja selgitada, kas õpilane luges raamatut või mitte, ent siin on vaja läheneda delikaatselt. Vahel lihtsalt tekib loetust mingi tunne. Niisugune puudutus, mis ei ulatu tingimata sõnadeni, on vahel tähtsam kui tegelaste nimed ja nende suhted. 

Mida muudaksid Eesti haridussüsteemis?

Vist nii kaua, kui inimkond on olnud, on haridus pakkunud ainest poleemikaks ja vaidlusteks. Kui olen nüüd käinud koolides filosoofiaseminare tegemas ja loenguid pidamas, siis olen vahel endamisi mõelnud, kas ikka peavad inimesed kõik päevad läbi niimoodi karjas ühest tunnist teise käima. Ausalt öeldes on hea meel, et see aeg on seljataga. Aga see on vist ikka paratamatu, et õppetöö käib niisugustes suurtes rühmades, kuhu siis õpilasi mujale panna. 

Minu head õpikogemused on seotud ikka sellega, kui õpetajal on olnud aega minuga suhelda, kui ta on pööranud mulle tähelepanu. Kui õpetaja sind märkab, annab sulle ruumi, innustab ja respekteerib sind, siis tekib sellest kohe ka mingisugune vastutustunne, soov samaga vastata. Soovin, et selleks oleks sellises rühma- või karjasüsteemis praegusest rohkem aega ja võimalust.

Milline on hea õpetaja? 

Mingeid erilisi omadusi ma talle külge ei luuletaks. Tal peaks olema huvi teha õpetajatööd ja aega õpilase jaoks. Hea õpetaja oskab luua sulle sängi, kus voolad ise. Ta oskab sind puudutada viisil, et käivitud ning lähed ja harid end ise, sest tunned selle järele vajadust.  

Mida soovid öelda Eesti õpetajatele? 

Õpetajad, võtke endale rohkem vaba aega, jagage oma tarkusi, oma erialast kompetentsi mitte ainult õpilastega, vaid ühiskonnaga laiemalt. Ei ole vaja käia suvi läbi kõikidel nendel koolitustel ja lisaseminaridel õppimas, kuidas Instagrami kasutatakse ja mil moel noortepärane olla. Kas seda kõike on ikka vaja? Korraldage ise koolitusi. Käige kasvõi karavaniga mööda Eestimaad ja rääkige inimestele raamatutest, kultuurist. Inimesed janunevad selle järele. Järgmisel aastal on eestikeelse raamatu 500. tähtpäev. See on ka õpetajate aasta, koolmeistrite aasta, sest Forseliusest algab ju meie lugemisoskus.