• Seekordse maakoolide konverentsi peateemad olid rahastamismudelid, haridusasutuste korraldus ja vastutuse jagamine. 
• Tõdeti, et mittetoimiva regionaalpoliitika tõttu on jõutud ülerahvastatud linnakoolide ning tühjenevate maakoolide olukorda.
• Visandati lootustandev pilt, milline kaasaegne maagümnaasium olla võiks.

Maakoolide ja maahariduse seisu üle aru pidavale konverentsile koguneti 8. juunil juba kolmandat aastat. Võõrustaja oli traditsiooniliselt Avinurme Gümnaasium ning toimumiskohaks Avinurme kultuurikeskus. Eelnevalt oli kokku lepitud, et häälestutakse lahenduste otsimisele ning hea märkamisele. Sellele tundele häälestas ka ürituse optimistlik pealkiri „Maailma parim haridus maal“.

Aga tegelikult elab enamik maakoole eksistentsiaalses kõheduses, kas neid homme enam ongi, ja kui, siis millisena. Riigi toetus pidada ülal elukohajärgseid 6-klassilisi maakoole on rahahädas omavalitsustele andnud leidliku idee kaotada põhikoolide ülemine aste, et alles jäetavad kuus klassi riigi leivale saada. Mida tähendab see lastele, paikkonnale, elanikele – kui loetakse raha, siis vaikigu seda laadi argumendid. Niisiis tagasi 19. sajandisse?

Pingutatakse, et olla hea 

Konverentsile oli kogunenud 60 osavõtja ringis, nende seas omavalitsuse juhte, ametnikke, koolijuhte, õpetajaid, MTÜ-de esindajaid. Üle veebi oli jälgijaid 200 ringis. Pärast Avinurme kooli direktori Aimar Arula ning sama kooli õpilase Annabeli võluvat dialoogi, milles viimane põhjendas oma kodukooli tagasitulekut pärast suure linna elu järeleproovimist, esitlesid end aasta kooli konkursil esimese kümne sisse pääsenud maakoolid. Neid oli neli: Kihnu, Raasiku ja Vasta põhikool ning Väike-Maarja gümnaasium. Pingutatakse, et olla hea, kaasaegne, eriline, elulähedane, ettevõtlik. 

Koolidirektori vaade maagümnaasiumile avanes Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi juhi Erli Aasametsa sõnavõtus, milles kutsuti tavapärastele probleemolukordadele vaatama teises valguses. Näiteks mitte teha hästi seda, mida polegi vaja teha, ning keskenduda olukordadele/toimingutele, mis polegi rahaga seotud, näidates inimestele, milliseid väärtusi nad loovad. Koostöö majasiseselt ning teiste koolide ja ülikoolidega saab ka tegelikult ja koolile kasu toovalt toimima panna, nii on selles koolis jõutud turvalise stabiilsuseni.

Vildakas või olematu regionaalpoliitika

Esimeses vestlusringis jagasid oma mõtteid koondpealkirja „Kuhu elu kutsub?“ all Eesti külaliikumise Kodukant juhatuse liige Tanel Talve, Häädemeeste Keskkooli direktor Aule Kink, Väike-Maarja vallavanem Indrek Keskküla ja Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor Erli Aasamets. Maakoolid loovad mitmekesisust ja aitavad hoida maaelu ning riiklust, koolide kadumine viib maalt inimesed, seega ka kultuuri ja eestlaste lood. Maakoolil on palju rohkem ülesandeid kui vaid riikliku õppekava läbimine vanuseastmeti. 

Riigi tasandilt on kogetud patroneerivat ülalt alla suhtumist ja ametnikult väljaütlemisi, et maainimesed ongi rumalamad. Millegipärast toodetakse vastandumisi, nagu linn ja maa, suur ja väike, ega nähta tervikut, kuhu kõik koos kuulume. Väideti, et 30 aastat tagasi loodud hariduskäsitus ja -korraldus enam ei toimi ega vii meid edasi. Oluliste probleemide asemel lahendame vaid jõukohaseid. 

Mittetoimiva regionaalpoliitika tõttu on jõutud olukorda, kus linnakoolid on ülerahvastatud ning maakoolid tühjenevad. Kui räägitakse koolivõrgust, siis on kõneks tegelikult (vildakas) regionaalpoliitika. Igatseti kohtuda riigimeheliku suhtumisega, et läheks korda maa ja rahvas tervikuna ja et võetaks arvestada nendegi heade ettepanekutega, mida vestlejad saalis pakkusid. Loota sellele ei julge, kuivõrd riigiametites laiub tihipeale ebakompetentsus, sest ametnike töölevõtmisel puudub kompetentsuslävend. See läheb kalliks maksma kõige otsesemalt, kuna viib ressursid valesse kohta.

Kes peaks vastutama maahariduse eest?

Teises vestlusringis väitlesid haridusminister Kristina Kallas, endine haridusminister Tõnis Lukas, Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevjuht Veikko Luhalaid ning Avinurme Gümnaasiumi direktor Aimar Arula. Fookuses püsis teema, kes peaks vastutama maahariduse eest, kas riik või KOV, kuna praegune tööjaotus tingib probleeme, nagu ebavõrdsus riigi- ja munitsipaalgümnaasiumide vahel igas mõttes, hariduslik segregatsioon, noorte lahkumine, õpetajate ülesostmine jms. 

Tõnis Lukase sõnul peab peamine hariduspoliitiline eesmärk maakoolide osas olema laste areng, kohalik identiteet, rahvusidentiteet ning regionaalne areng. Eesti tingimustes tähendab see väikseid koole, mida ei peaks suurtega võrdlema, ehk siin peaks kujundatama erimudel. Sest maagümnaasiumil on palju neidki ülesandeid, mida linnakoolidel ei ole. 

Arutleti, millised need gümnaasiumid olema peaksid, et säiliksid nii akadeemiline kui kutsehariduslik suund koostöös mõne kutsehariduskeskusega. Ja et linlikus ülbuses ei peetaks maainimesi vähem väärtuslikeks. Leiti, et haridusministeeriumi otsused mõjustavad mitte üksi haridusasutusi, vaid tervete regioonide käekäiku ning sotsiaalpoliitikat. Visandati lootustandev pilt, milline kaasaegne maagümnaasium olla võiks, ehk põhikoolijärgsed koostöised hariduskeskused on see, kuhu peaksime liikuma. Kõneks oli ka meie KOV-de Soomest ja muudest maadest vägagi erinev olukord, sest meie omavalitsustel puudub võimalus ise ettevõtluse abil raha teenida.

Seegi maakoolide konverents kujunes taoliseks, kus hariduse sisust juttu ei olnud. Peateemadeks olid rahastamismudelid, haridusasutuste korraldus, vastutuse jagamine. Ning juba 30 aastat järjest tuleb kõnelda, et riigis puudub regionaalpoliitika. Sõnade tulv saali suunas oli intensiivne ja võttis kogu kõneruumi. Nii mõnelgi kohalesõitnul, kel küsimusi omajagu ning mõni maakooliga seotud mure hingel, jäid need välja ütlemata, sest aeg sai otsa liiga kiiresti. Konverentsi õhkkond püsis tõsine, osavõtjaile jäi loodetavalt veendumus, et lahendused on võimalikud ja hea tahe nende leidmiseks olemas.  

Siiski meenus saksa filosoofi Jürgen Habermasi kuulus tees, et süsteemid on asunud koloniseerima elumaailma. Süsteemide hädades jääb elumaailmal üle vaid taanduda ning inimene maalt/tänavalt/põllult on fakti ees, et süsteemide tekitatud probleemid jäävad temale üksi lahendada. Kodanike dialoogivõimalus nende ringkondadega, kus otsuseid tehakse, aheneb järjepanu. 

Eestile on senini kombeks mitte näha probleeme ja otsuseid laste ja perede perspektiivist.

Pikemalt tuleb samal teemal juttu augustis.