Enda tagaplaanile jätmine on meie ajastu mõistes igati hea ja üldsusele kasulik ellusuhtumine. Kas see aga ka tegelikult nii on?

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama õudusunenäost, mis kangastus mulle veidi enam kui kakskümmend aastat tagasi. Olin selles košmaaris õpetajaametis, seisin klassiruumis ja vaatasin tunni ajal aknast välja. Seal nägin ma lumist linnahoovi ja inimest lumme tallatud rajal kõndimas. Ärkasin sellest kõigest ehmunult higisena üles nagu Hollywoodi kinoteoses ja sain kergendustundega aru, et see oli kõigest uni.

Rahulolevalt ja enda reaktsiooni üle muiates lasksin peakese tagasi padjale. Ilmselt ka naeratasin õnnelikult omaette, sest ennast koolis ametis ei kujutanud ma kuidagi ette.

Unustasin selle hirmsa episoodi pea kohe. See tuli mulle meelde siis, kui seisin õpetajaametis ühes klassiruumis ja vaatasin tunni ajal aknast välja. Seal nägin ma lumist linnahoovi ja inimest lumme tallatud rajal kõndimas. Just sellist inimest ja just nii kõndimas, nagu olin näinud tollel kohutaval ööl.

Kultuuripärand ja kisakõrid

Paarkümmend aastat hiljem on Elu mind uuesti pedagoogiametisse toonud. Ajalooõpetajana võrdlen olukorda vana aja tsirkuse ehk meelelahutusliku võitlustandriga. Kui elu tahab inimest kätte saada ja talle midagi õpetada, siis ajab ta inimese lõksu nagu saaklooma, ja sealt edasi on vaid üks tee – areenile, kus on vaja jääda ellu. Kui elu tahab inimesele midagi õpetada, teeb ta temast õpetaja Eesti Vabariigi haridussüsteemis.

Kõik on millekski hea ja kasulik, isegi kui sellest kohe aru ei saa. Praegu Eestis pedagoogiameti pidajad teevad seda kummalises olukorras. Üks ontlik koolmeister peab olema rahulik, mõistev, kaastundlik, aga samas ka nõudlik ja oskama end kehtestada. Tänapäeva mõttes peab ta olema ühtlasi suunamudija, mentor, kogemusnõustaja ja „kõutš“ pealekauba. Seda tuletatakse pidevalt meelde. Ja küllap tuletab seda endale päeva jooksul meelde iga pedagoog. Aga see ei ole heale Õpetajate Lehe lugejale uudiseks.

Uudis oli mulle hoopiski uurimus, mille korraldas Pew Research Centre. Selles uuriti eurooplaste ja nende lähinaabrite tsivilisatsiooniteadlikkust. Sooviti teada, kas vastajad peavad oma maa ja rahva kultuuri paremaks kui teisi kultuure („Do you believe, that your culture is superior, than others?“). Ehk oleks pidanud sõnastama pigem küsimuse: „Kas on teistel sinu kultuurilt midagi õppida ja üle võtta?“ Igatahes asetusid eestlased 23% jaatavate vastustega 34 vastajaga pingereas koos Belgiaga 32.–33. kohale. Vaid Hispaania elanikud (20%) jäid meist tahapoole. Eesti ees olid rootslased 26%-ga.

Esimeseks selles nimekirjas platseerusid kreeklased (89%). Esikümnesse mahtusid veel grusiinid (85%), armeenlased (84%), venelased (69%), bosnialased (69%), bulgaarlased (68%), rumeenlased (66%), serblased (65%), norralased (58%), tšehhid (55%). Soomlased olid 49%-ga 23., lätlased ja leedulased vastavalt 38 ja 37 protsendiga 27.–28.

Mis on siis aga „ülemuslikkus“ ehk „superioriteet“? „Õpilase võõrsõnastik“ aastast 1935 annab seletuseks „üleolek, ülekaal.“ Praegu, aastal 2025, üleüldise võrdsustamise ajastul, on neil mõistetel väga negatiivne mekk juures, seondudes kellegi alandamisega. Kas see aga on nii?

Kõnealune küsitlus või uurimus tähendab Eesti koha pealt seda, et oma maa ja rahva kultuuripärandit ei tunta ning elatakse suhtelisuse lammutavas keskkonnas. Elame ajal, mil eelkõige kooliealiste meeli valdavad kisakõride röögatused, mida serveeritakse kultuurisündmuste ja filosoofiana.

Iseendale truuks

Anton Hansen-Tammsaarele ei olnud kodumaa, emakeel, rahvas häbenemist väärt sõnakõlksud ega suhtelised, vastavalt olukorrale muutuvad väärtused. Nii nagu on need nüüd shorts’ide, reel’ide ning meelelahutusliku meedia- ja infoväljade platvormide eri väljundite ajastul, mis kultiveerivad meie noortes tarbijalikkust, pinnapealsust ja kosmopolitismi nende mõistete kõige halvemas tähenduses.

Igal ajastul on oma väljakutsed ja kuigi Anton Hanseni maailm oli hoopis teistsugune kui meie oma, kehtivad läbi ajastute ühed ja samad reeglid – igal ajal on inimesi, kes suudavad säilitada tule koldes, hoolimata sellest, et ringikarglejate arvates on see tegevus mõttetu. Meie nüüdisaegses keeles not fun ja not sexy.

Tammsaare mõtisklused avaldati ajakirjas Eesti Noorus detsembris 1939. Ajal, mil teatud asjadest ei saanud otse rääkida. Eesti rahva suurmees suri 1. märtsil 1940. Ajakiri avaldas tema mõtted seejärel uuesti, ning seekord esikaanel. Anton Hansen kirjutas truudusest oma maa, rahva ja kultuuri vastu: „Truudus on üks neid inimlikke voorusi, mida ülistavad luuletajad, usukuulutajad, ajaloolased, riigimehed ja moraaliõpetajad. Üteldakse: mis maksab sõprus, mis armastus, kui ta pole truu. Sellepärast tähendab suur sõprus ikka truud armastust.

Ilma truuduseta ei saa olla ei perekonda, ei mingit ühingut, ühiskonda ega riiki, isegi mitte röövjõuku. Nii pea kui kakski kokku heidavad, et ühiselt midagi toimetada, on esimeseks eelduseks, et nad teatud määralgi teineteist usaldavad – et nad oma lubadustele ja kohustele truud on, muidu pole vähimgi koostöö, kooselu võimalik.

Eriti tähtis on usaldus ja truudus rahvaste ja riikide elus ajaloo rasketel silmapilkudel. Õnnelikud on need maad ja rahvad, kes jäävad iseendale truuks sisemisest veendumusest.

Sest truudust võib nõuda ka hirmuga. Pole vaja, arvavad mõned, et inimene oleks truuduse tarvilikkuses veendunud, aitab sellestki, kui ta kardab karistust, mis teda tabab, kui ta murrab truudust.

Ometi on sageli nõnda, et truuduse murdmine ei too mingit karistust ei riiklikus, rahvuslikus, ega eraelus. Jäetakse oma maa ja rahvas maha, et võita uusi isiklikke hüvesid. Mis on nende karistus? Ehk ainult mahajääjate põlgus, ei midagi muud. Hirmutab see kedagi? Pole sellest kuulda olnud.

Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“

Meie aja vaim taunib rahvuslust, ajades selle segamini natsionalismi ja natsismiga. Naabreid halvustav ja alandav natsionalism on olnud omane kogu Euroopale, kogu maailmale. Sest olla natsionalist, vihata ja põlastada on lihtne – selleks ei ole vaja teha pingutusi. Meie ümber on palju inimesi, kes räägivad teist keelt, kellel on teistsugused arusaamad kultuurist ja geopoliitikast. Ja kui miski on teistmoodi, annab see põhjust väga erinevateks tõlgendusteks. Ka halvas mõttes.

Väikerahva suurim vaenlane

Olla rahvuslane on palju keerulisem kui olla natsionalist. Rahvuslus tähendab (minu jaoks) omaenda keele ja kultuuri väärtustamist ja edasikandmist sellisel moel, et seda soovivad omaks võtta kõik need, kes elavad keele- ja kultuuriruumi ning riigipiiriga fikseeritud alal. Tänu teatud rahva eneseteadlikkusele ja väärtustele võiksid tahta selle kultuuriruumi osaks saada ka need, kes selle keele- ja kultuuriruumiga piirnevad. Aga selleks peab üks rahvas olema rahvuslaste rahvas. Ja olla rahvuslane ei ole häbi-, vaid auasi. Kui ülbus on taunitav ja ruineeriv, siis eneseteadlikkus äratab lugupidamist.

Liiga palju kordi olen ma pidanud kuulma kaasmaalaste käest nende kogemusi kokkupuutest teiste kultuuridega ja sellest kõige koledamast küsimusest: „Mis teeb sinu maa ja rahva eriliseks?“ Küllap oskab hea lugeja anda sellelegi mõistliku selgituse, ent keskmised eestlased, kellest vähem kui veerand midagigi oma kultuuripärandist arvab, on kimpus. Võib ju nimetada Arvo Pärti, Skype’i ja „Kalevipoega“, aga mida kujutab endast keskmine eestlane?

Kirjatüki alguses nimetatud küsitluse või uurimuse tulemus näitab, kui madalale on langenud eesti rahva enesehinnang. Kui keegi väidab, et liiga kõrge enesehinnang viib invasioonini naabrite vastu, siis eesti rahva puhul seda ilmselt karta ei ole. Väikerahva kõige suurem vaenlane on ükskõiksus ja argus tema enda sees. Väikerahva kõige suurem viga on kuulata valeõpetajaid, kes külvavad inimhingedesse ükskõiksuse, suhtelisuse ja alaväärsuse seemneid.

Olen nüüd kõik ausalt ära rääkinud ja mõtlen, et ju on siis ka minusuguse koht areenil kus on vastastikku karvupidi koos ideed, mõtted, sõnad ja teod. Mina ei ole areenile pürginud. Elu on mu kinni püüdnud, ja nii kummaline, kui see ka ei ole, ei pane areen enam higistama ega õhku ahmima. Ma tean, miks on sellel areenil vaja mind ja sind, hea Õpetaja. Aga sinule ei ole see muidugi ammu enam uudis. Jõudu tule hoidmiseks ja edasiandmiseks!