Viimastel kuudel oleme Eesti koolides tundnud ebakindlust rohkem kui kunagi varem. Uudiseid tuleb iga päev, kuid need tunduvad kui sõnakõlksud, mis tekitavad segadust ja teadmatust, külvavad hirmu.

Igal pool Eestis peab olema võimalik omandada maailma parimat haridust. Maapiirkondade lasteaedades ja koolides õpib hulganisti tulevasi teadlasi, insenere, arste ja õpetajaid. Minister Kristina Kallas rääkis hiljuti Valga valla õpetajatega kohtudes, kui raske on Tallinna ja teiste suurte linnade õpetajatel, kuid jättis mulje, nagu oleks teistel lust ja lillepidu. Kõigil on keeruline – aga mitte kunagi õpilaste pärast. Koormused on meeletud ning töömaht ainult kasvab. Töötunde ei suuda ükski õpetaja kokku lugeda. 

Peame ühiskonnas pidevalt kõigega kohanema. Kõigepealt COVID, siis sõda Ukrainas. Koolid peavad olema alati muutusteks valmis, aga aega kohaneda ei jää. Kas teate, mis on kõige imelisem? Olemegi hakkama saanud. Olemegi kohanenud. Oleme meeletult uusi oskusi juurde saanud. Tugevad ja arenemisvõimelised lasteaiad, põhikoolid ja gümnaasiumid aitavad hoida elu maapiirkondades ja väikelinnades, mis on rahvastikupoliitiliselt ja kultuuriliselt ülioluline. 

Vajame haridusvaldkonnas stabiilsust, sest see loob peredele ja haridustöötajatele turvatunde. Õpetajad vajasid aega, et harjuda nüüdisaegse õpikäsitusega, mille keskmes on ennastjuhtiv õppija. Suudame koolides toetada iseseisvalt õppivat noort, kui meil on selleks aega, oskusi ja usaldust. Sellega on omakorda seotud kaasava hariduse suund, mille kohaselt igal õppijal – ka erivajadusega – peab olema võimalik õppida koos omaealistega. Haridustöötajad alles hakkavad selles olukorras orienteeruma, mõistma ning omandama oskusi, kuidas teha oma tööd parimal võimalikul viisil. Andsite suuna, saime mõned tööriistad – palun laske meil neid ka rakendada. Lisage ressursse, et olemasolevaid spetsialiste koolitada, ning andke raha, et täiendavaid abikäsi lasteaedadesse ja koolidesse lisanduks.

Riik peaks hoiduma pidevatest järskudest muutustest haridussüsteemis, rääkimata pressiteadetest ja suunamuutustest, mida poliitikute seas alles arutatakse. Tuleks kehtestada pikema vaatega haridusstrateegia, mis ei sõltu valitsuse vahetusest. Võime teaduslikult aastaid analüüsida, miks õpetajate puudus järjest süveneb. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida: just ebakindlus ning pidev ühe idee juurest teise juurde hüppamine on üks põhjus. Ei õpilased, õpetajad ega lapsevanemad ole marionettnukud, keda parasjagu võimul olevad otsustajad saavad nööridest siia-sinna suunata. Me oleme inimesed ning tahame väärikalt elada ja töötada seal, kus meile sobib. Kõik ei saa koonduda linnadesse.

Linnas koolis käimine on iga pere jaoks suur kulu. Oleme jõudnud olukorda, kus linnas sündinud ja kasvanud lapsed on eelisseisus, sest neil on kõik käe-jala juures olemas. Nende vanemad ei pea pikalt nuputama, kuidas laps koolist trenni ja seejärel koju jõuab, aga maapiirkondades ja väikelinnades elavate perede jaoks on see kõik logistika meistriklass – rääkimata kilomeetritest ja sõidule kuluvast ajast.

Meie elukoht on meie teadlik valik. Maal elamine on alati olnud suur luksus. Seda enam tahaksin loota, et minu riik mõistab mind. Maapiirkondades elavad inimesed väärivad seda, et neilgi oleks kõik käe-jala juures ning võimalikult heal tasemel. Meie jaoks tähendab see väljend aga tihti 15–30-minutilist autosõitu. Me ei palugi rohkemat. Ärge lõhkuge ega võtke meilt seda, mida oleme aastate jooksul loonud ja arendanud. Oleme selle nimel tõesti kõvasti vaeva näinud.

Võin kinnitada, et nii nagu lapsevanemad püüavad anda endast parima, teevad seda ka õpetajad. Juhul kui see alati hästi välja ei tule, siis me lihtsalt ei oska või ei jaksa – ja vajame abi. Selle jaoks tehaksegi mitmesuguseid koolitusi, et me arendaksime ennast neis valdkondades, kus on vaja. Õpetajad ei tee vigu pahatahtlikult – viga on süsteemis. Meile antakse ülesanded, aga jäetakse tööriistad andmata. Jah, koolitusi korraldatakse, aga kus? Suurtes linnades. Kohti jagub vähestele ja kiirematele. Maapiirkonna entusiast, kes õpetab meie koolis lapsi särasilmselt ja rõõmsameelselt, peab ise vaatama, kuidas kvalifikatsiooni omandab, sest riik ei suuda tagada piisaval määral õpetajate koolitamist sessioonõppes. Ülikoolid teevad endast kõik, mis vähegi suudavad, aga kes maksab, see tellib ka muusika. Just seetõttu saab praegu sessioonõppes õpetajaks õppida vaid üksikutel erialadel ning peamiselt magistritasemel, aga alustada tuleks ju kõrghariduse esimesest astmest. 

Kõik inimesed ei mahu Tallinna, Tartusse, Pärnusse ja Narva. Ei peagi. See on julgeoleku ning laiapõhjalise riigikaitse küsimus. Haritud ja sidus kogukond on vastupanuvõimeline valeinfole, äärmuslusele ning hirmule. Maapiirkondade ja väikelinnade tugevad ja omanäolised lasteaiad, põhikoolid ja gümnaasiumid on kogukondade keskused, tugevdades nende vaimu ja kriitilist mõtlemist.

Riigikogu ja Vabariigi Valitsus peaks koostöös kohalike omavalitsustega suutma tagada olukorra, et igas Eesti paigas oleks võimalik õppida vähemalt põhikooli lõpuni kodu lähedal. Väikekoolide sulgemise asemel tuleks investeerida nende kvaliteeti ja paindlikkusse. 

Haridus on meie kõige tähtsam investeering – meie laste tulevikku, meie kogukondade püsimisse ja kogu Eesti kestmisse. Meie lapsed ei kasva üles pressiteadetes ega eelarveridades – nad kasvavad kogukonnas, kus neid toetatakse ja märgatakse. Tugevad lasteaiad, põhikoolid ja gümnaasiumid ei ole lihtsalt õppeasutused, vaid kogu piirkonna elu ja vaimu keskpunktid. Vajame stabiilsust ja pikema vaatega läbimõeldud haridusstrateegiat. Hariduse kaudu loome sidusa, vastupanuvõimelise ja hooliva ühiskonna. See ei juhtu iseenesest. See eeldab soovi ja julgust näha suurlinnatuledest kaugemale. Ärme jäta kedagi maha!