Ühed inimesed sünnivad õpetajaks, teised saavad selleks paljuski juhuse tahtel. Läbipõlemise eest ei ole kaitstud aga keegi ja kuna õpetajaameti puhul tuleb hakkama saada igapäevase kaosega, on edukamad ja õnnelikumad need, kes selle kõige keskel ennast ning oma teadmisi ja oskusi usaldades püsti püsivad. Seda suuta on aga keeruline ja vahel on selleks vaja ka kukkuda. 

Õpetajate Leht vestles kahe õpetajaga, kes otsustasid just läbipõlemise tõttu ametist lahkuda, kuid jõudsid siiski ringiga tagasi kooli. Gedi Põder töötab õpetajana Tabasalu Koolis, Kaire Maali Lõhmus Tallinna Mahtra Põhikoolis. Nende senise karjääri teeb sarnaseks see, et mõlemad pidid ühel hetkel õpetajaameti maha panema, aga õpetajaks said nad erineval põhjusel. 

Õpetaja oleku loeb sekunditega välja

Põdra sõnul elab ta oma unistust – lapsepõlves oli tema lemmiktegevus just kooli mängida. Lõhmus ei mõelnud noorena kordagi, et temast võiks õpetaja saada, aga mitmesuguste ettevõtmiste kaudu oli üht või teist sorti õpetamine alati tema elu osa. Nii sai ka temast ühel hetkel koolis õpetaja. Mõlemale tuli aja jooksul aga sein ette. „Tundsin äkitselt, et mul ei ole enam midagi anda ja aina kordan ennast. Sain aru, et tuleb teha paus,“ alustab Põder, kes oli siis täiesti kindel, et koolimajja ta õpetajana enam ei naase. Tema hinnangul on õpetajaks olemise puhul üks olulisemaid asju endale pidevalt otsa vaadata ja küsida, miks ma seda tööd teen ja kas see on see, mida ma iga päev teha tahan. „Selle oleku, millega õpetaja klassi ette astub, loevad õpilased sekunditega välja. Minul enam rahulolutunnet polnud, ma ei nautinud oma tööd,“ meenutab Põder. Saanud hiljem aga pakkumise uuesti õpetajaks hakata, tuli otsus talle endalegi üllatuseks väga kiirelt ja lihtsalt. „Jõudsin tagasi selle tundeni, et õpilased on minu kaasteelised ja koostööpartnerid,“ ütleb Põder. 

Lõhmus ütleb, et aeg maha võtta oli teadlik otsus. „Sel perioodil kui olin läbi põlenud, tundsin juba kodus hommikuti ärgates, et pean minema kuhugi, kuhu ma minna ei taha,“ räägib Lõhmus. Kui aga aega oli juba mööda läinud, kuulis ta eestikeelsele õppele üleminekust, mis tundus tema jaoks väga huvitav. Õpetaja sai temast uuesti just üleminekukoolis. Arvestades, et tegu on Eesti läbi aegade ühe suurima, pikaajalisema ja keerulisema haridusreformiga – mis võib õpetajate jaoks olla sama stressirohke kui õpilaste jaoks –,
oli otsus mõistagi äärmiselt julge. Praegu tõdebki ta, et kõik pole läinud nii, nagu loota võis. „Midagi sellist ei oleks ma osanud ettegi kujutada, aga tunnen, et kooli tagasi tulemine oli õige otsus. Praegu ma seda ei kahetse,“ räägib Lõhmus ning kinnitab, et igahommikune tahtmatus tööle minna on kadunud. 

Igapäevase kaose omaksvõtmine

Selleni jõudmine on olnud tohutult vaevarikas. Sarnaselt Põdraga usub ka Lõhmus, et enda töö mõtestamine on igal õpetajal veres ja inimlikul tasandil on selge, et perfektsust taga ajada ei ole mõtet. Seda selle sama kaose pärast, mis õpetajate tööd saadab. Õpilasi on väga palju ja Lõhmuse sõnul on igaüks neist tegur, mis kõike muuta võib. Nii lähebki tunniks planeeritu tihtipeale aia taha ja tegeleda tuleb sootuks millegi muuga. „See, et iga päev on väga erinev, on küll huvitav, aga samas ka väsitav. Eks mingil määral saab õpetaja oma töös rutiini luua ja on raske, kui see lõhutakse poole aasta pealt näiteks uue tunniplaaniga ära. Aga tuleb hakkama saada,“ nendib Lõhmus. Põdra hinnangul tuleb aru saada, et kontrollimatut ei saa kontrollida ja kaos käib õpetajatöö juurde. „Illusioon, et me midagi kontrollime, tuleb õpetajaameti puhul enda tervise huvides ära lõhkuda,“ ütleb ta tabavalt. 

Provotseeriva küsimuse peale, mis juhtuks siis, kui kõik need õpetajad, kes oma tööd enam teha ei taha, ameti maha paneks, vastab Põder, et asendamatuid inimesi ei ole üheski valdkonnas. Küll need vajalikud õpetajad ka leitaks, aga nende leidmist võib pärssida see toon, millega õpetaja elukutsest räägitakse. Selle koha peal on kõvasti arenemisruumi. „Meie enda suhtumine õpetajaametisse jõuab õpilaste ja kõigi teisteni.“

Lõhmus leiab enda kogemustele tuginedes naljaga pooleks, et igale õpetajale kulub üks läbipõlemine ära. See annab võimaluse tagasi tõmbuda ja asjad läbi mõelda. Naastes oled palju rahulikum ja saad stressi tekitavate olukordadega paremini hakkama. „Lahinguid tuleb valida – olukordadele otsa vaadates saab nendest ka distantseeruda,“ selgitab Lõhmus. 

Põder teatab samuti, et kuigi töö struktuur ja iseloom on jäänud paljuski samaks, mis enne, on muutunud tema ise. „Olen endaga oluliselt rohkem rahul ja see, miks mulle õpetajaamet meeldib, on eelkõige sellega seotud. Enam ei ole mul mingit stressi,“ räägib ta. 

Põder ütleb välja olulise tõsiasja, et õpetaja eest peab seisma eelkõige tema ise. „Me võime koolielus peituda sealse virvarri taha, aga seda kõike leidub tegelikult igas eluvaldkonnas. Inimene on inimene, ükskõik, kellena ta töötab või kuidas oma elu elab. Tema enda vastutada on, et temaga oleks kõik hästi, ja see peaks olema kõige alguspunkt,“ arutleb ta. 

Suuda öelda ei

Nii Põder kui Lõhmus peavad end hoolimata varasemast õpetamiskogemusest alustavateks õpetajateks. Nad teavad, et õpetajad peavad iseenda eest julgemalt seisma. Kui nemad õppisid seda tegema raskel viisil, põledes ise läbi, siis päris esimest korda klassi ette astuvatele inimestele võiks seda kohe alguses õpetada. Eelkõige peavad nad silmas töötunde ja lisaülesandeid, mis võivad üle pea kuhjuda, kui pidurit tõmmata ei oska. Lõhmuse sõnul ei julge alustav õpetaja seda sageli teha, kuna selle peale ei vaadata hästi, kui sa ei taha enda peale võtta näiteks loovtööde juhendamist või teha midagi muud taolist. See nõuab tohutult palju aega, aga lisatasu selle eest ei saa. „Tegelikult on õpetajatel õigus oma leping ette võtta ja öelda, et neid või neid lisaülesandeid ta teha ei saa, sest tema tunnid on juba täis,“ teatab Lõhmus. „Sõna „ei“ tuleb selgeks saada ja kuna mina olen selle täielikult omandanud, naudin ma õpetajaametit palju rohkem kui varem,“ sekundeerib talle Põder. 

Üks suur põhjus, miks Lõhmus end alustava õpetajana tunneb, on mõistagi see, et ta töötab üleminekukoolis. „Minu õpilased on vene emakeelega ja kogu õpe toimub eesti keeles. Näen, kui suured on käärid ootuste ja reaalsuse vahel,“ nendib ta. Eriti probleemseks teeb olukorra tema hinnangul võõrkeelsetele lastele sobivate õppematerjalide puudus. Nii kasutatakse hoopis 1990-ndatest pärit õpikuid, mis on mõeldud eestlastele. „Õpilased ei saa nendest tekstidest lihtsalt aru ega loe neid. Tuubime ainealaseid sõnu pähe, et saaks üldse millestki räägitud – sellel ei ole mõtet!“ kirjeldab Lõhmus. 

Suures pildis leiavad mõlemad, et mingis mõttes on kõik õpetajad alustavad õpetajad, kuna iga klass ja õpilane on eelmisest erinev. „Võtab paar kuud, et uue klassiga suhe luua, ja mõnikord jookseb sel ajal ka endal juhe kokku ning ideed saavad otsa,“ sõnab Lõhmus. Ta leiab, et kõigil õpetajatel on vaja inimesi, kellega nendel puhkudel konsulteerida saaks. „Seda, kuidas õpetajat on toetatud, tajuvad õpetajad ja koolijuht väga erinevalt. Koolijuht näeb seda, kui palju asju on tehtud, aga õpetaja seda, kui palju on tegemata,“ lõpetab Lõhmus. 

Hoogu maha

Tallinna Mahtra Põhikooli õppekoordinaator Aleksandra Jakovtšenko ütleb, et õpetajate läbipõlemist aitab kõige paremini vältida üksteisega suhtlemine. „Alustav õpetaja, kes tuleb kooli esimest korda, ei saa veel aru, mis toimuma hakkab. Sellel perioodil on väga olulised kõik need kohtumised nii mentori, juhtkonna kui teiste õpetajatega,“ ütleb Jakovtšenko. Ta lisab, et palju abi on kasvõi sellest, kui koolijuht koridoris õpetajat nähes tema poole pöördub ja küsib, kuidas tal läheb. Kõige tähtsam on õpetajas aga tekitada arusaam, et vead on loomulikud ja neid tuleb kindlasti ette. „Tähtis on see, kuidas vigadest õppida. Et midagi läheb valesti, on töö loomulik osa ja seda pole põhjust karta.“ 

Mõista tuleb tema sõnul ka seda, et läbipõlemine algab ammu enne seda, kui tunne läheb kehvaks. Selle protsessi alguspunkti on aga väga keeruline ära tunda, kuna läbipõlemise esimene faas on entusiasm. „Uus õpetaja tuleb tihti kooli suure missioonitunde ja sooviga maailma parandada. On ülioluline hoida tasakaalu ja hinnata, kas ta jõuab kõike seda, mis ta ette on võtnud. Vahel tuleb alustajatele öelda, et kõiki maailma probleeme ei saa nad esimeste kuudega ära lahendada,“ räägib Jakovtšenko.