Kui laulja Kaisa Ling 20. augustil, taasiseseisvumispäeval presidendi roosiaias peetud kõnes ütles, et inimesed on miskipärast vihased, pahased ja pettunud, mõtlesin, kas nende sõnadega võikski iseloomustada tundeid, mis põhikoolilõpetajaid sel kevadel gümnaasiumisse pürgides valdasid. Tegelikult mitte, sest noored ei olnud vihased, vaid väsinud, kurnatud ja kurvad. 

Kandideeriti igale poole: ühiskatsetega koolidesse, riigigümnaasiumitesse ja igaks juhuks veel mõnda kooli, et kuhugi sisse saada. Eriti pärast seda, kui meedias hakkas kulutulena levima info, et kõigile kohti ei piisa.

Kuigi lõpueksamite varasemaks toomise algne eesmärk oli asjaosaliste pinget ja stressi vähendada, juhtus täpselt vastupidi. Tulemuste teadasaamine venis ja närvipinge kasvas.

Sotsiaalmeedias arutati, et lõpueksamid toodigi ju varasemaks seetõttu, et õpilase eksamitulemustes ja lõputunnistusel peegelduvaid teadmisi gümnaasiumisse astumisel arvestada ja sel viisil tema pinget vähendada. 

Vastuvõtukatseid korraldati paljudes koolides siiski edasi. Usutavasti mitte seepärast, et gümnaasiumijuhid põhikoolide tööd ei usalda. Pigem põhjusel, et kui laekub sadu viie-neljalisi lõputunnistusi, on koolil teste tegemata raske valida. Ka õpetajatel on keeruline õpetada klassis, kus on koos väga erinevate teadmistega õpilased.

Sisseastumise tulemusi oodates katkes kannatus nii mõneski peres ja mõnel nõrgema närvisüsteemiga õpilasel tekkisid paanikahood. Kas ma siis ei sobi ega saagi kuhugi? Vanemad rahustasid last, kuni mure haaras neidki. Ühele õpilasele, kes kandideeris kuude kooli ja keda kutsuti õppima viide neist, saabusid viimased vastused alles enne jaanipäeva. Lõpuaktusele minnes paljud veel ei teadnud, kuhu nad edasi õppima lähevad. Lapsevanemate hinnangul mõjus toimuv suisa kiusamisena. 

Üks läbinisti kolmeline õpilane, keda gümnaasiumisse, kuhu ta kandideeris, vestluselegi ei kutsutud – ta oli oma tulemustega pingereas niivõrd taga –, oli seevastu üllatunud, kui sai ühtäkki teada, et on kooli koha saanud. Loomulikult oli ta väga rõõmus.

Nädala pärast algab uus kooliaasta ja loodetavasti on kõigil koolikoht olemas. Võib-olla küll päris mitte selles koolis, kus sooviti. Kuna järgmisel aastal lõpetab põhikooli veel rohkem noori, tahan soovida, et gümnaasiumikoha saaksid kõik need, kes sinna pääsemise nimel on pingutanud ja tööd teinud.