• Eile varahommikul võis Tallinna Linnahalli kõrval kohata meres ujuvaid õpetajaid. Mis nad juba enne kella seitset tuulise ilmaga kümnekraadisesse Tallinna lahte sundis, võis möödujate jaoks segaseks jääda. Lähemalt uurides selgus aga, et tegemist oli „Liikuma kutsuva kooli“ sügisseminari hommikuvungiga. 

„Saun ja külm vesi koos on ikka põhjusega klassika,“ alustab Tallinna Tõnismäe Reaalkooli energiast pakatav liikumisõpetuse õpetaja Oleg Zahharov. Ta tõdeb, et kuigi tihti ta talisuplust ei harrasta. „Küsimus on selles, millal sa oma elus viimati midagi uut tegid. Varahommikul ärgates olid mõtted muidugi teised, aga see, mida ma praegu tunnen, on kaif,“ jätkab ta. 

Miina Härma Gümnaasiumi keemia- ja füüsikaõpetaja Maarika Välliku jaoks on külmas vees suplemine üsna tavapärane, kuna ta elab Saadjärve ääres. „Nii vara hommikul läksin vette vist siiski esimest korda,“ tõdeb ta. 

Sauna ees pingil istub tema kõrval Vabaduse Kooli liikumisõpetaja Kalev Elken, kelle sõnul ei paku miski muu taolist energiat kui külm vesi. „Kes on korra külmas vees käinud, see teab, kui mõnus see on. Sealt ammutatud energiast jagub kogu päevaks,“ alustab ta. Elkeni hinnangul on liikumine õpetajate jaoks kõige odavam teraapia. Arvestades, kui palju koolis päeva jooksul aktiivselt suhelda tuleb, on see enda mahalaadimiseks ideaalne ja lihtsaim variant. 

Vällik lausub, et lisaks stressi tapmisele on spordi harrastamine tema jaoks ka üks viis luua õpilastega kontakti. „Õpilased tulevad alati suure huviga minuga suhtlema, kui on näinud mind näiteks maratoni jooksmas,“ räägib ta. 

Nagu õpetaja, nii ka õpilane

Lastele ja noortele annab liikumine energiat ja aitab neil keskenduda. Zahharovi hinnangul kehtib see ka õpetajate kohta. „Pärast saunas ja ujumas käimist tunnen, et tahan tegutseda. Uni ja liikumine on need kaks komponenti, mida lihtsalt peab jälgima, et end hästi tunda,“ selgitab ta. 

Nagu ühest suust rõhutavad suplejad, et õpetaja peab näitama eeskuju. Zahharov teab omast kogemusest, et kui õpetaja on klassi ees inspireeritud ja positiivne, on sellised ka lapsed. Vällik lisab, et kui õpilastele pidevalt rääkida, kui oluline on enda eest hoolitseda, peab õpetaja seda ise ka tegema, muidu ei ole sõnum usutav. „Pead ise käima teed, mida õpilastele näitad. Õpilased on targad ja saavad aru, kui sa luiskad,“ haarab Elken sõnasabast kinni. 

Zahharovi sõnul võib muuta proovida palju asju, ent kui ennast mitte muuta, ei tule ettevõtmisest eriti midagi välja. „Minu jaoks on oluline olla eeskujuks. Tunnen, et kui ma ise telefoni kätte võtan, et ole mul õigust lastelt nõuda, et nad seda ei teeks.“

Eesti on esirinnas

„Liikuma kutsuva kooli“ programmi arendab Tartu Ülikooli liikumislabor, mille juhataja Merike Kull end sel hommikul samuti lainetesse viskas. „Õpetajate jaoks ei ole varajane kellaaeg midagi erilist,“ ütleb ta. Kulli sõnul on sügisseminar nende aasta kõige suurem sündmus. Kahe päeva jooksul jagatakse rõõme, muresid ning kogemusi. „Meil on väga palju õpetajaid, kes aitavad iga päev koolis liikumist edendada,“ teatab ta rahulolevalt. 

Tõepoolest, kui programm 2016. aastal algas, ühines sellega kümme kooli. Nüüd on neid koguni 220. „Koolide nii suur huvi oli meie jaoks alguses isegi natuke ootamatu, aga teisest küljest saigi kogu protsess alguse ju sellest, et koolid kurtsid laste vähese liikumise üle. Seega on huvi mõistetav,“ ütleb Kull. 

Kull selgitab, et üle poole Eesti lastest ja noortest liigub oma hea tervise ja arengu jaoks liiga vähe ning see probleem on ülemaailmne. „Eesti on jõudnud juba nii kaugele, et üha rohkem kolleege ja õpetajaid välisriikidest käib siin teadmisi omandamas,“ räägib ta. 

Kui aga konkreetseks minna, siis koolinoorte igapäevane liikumine algab sellest, kuidas nad kooli lähevad. Kulli sõnul on tähtis, et kas või osa kooliteest läbiksid nad jalgsi või rattaga. Tundide ajal saab teha aga liikumispause ning õpilastele meeldib eriti, kui ka õppida saab liikudes. 

Võtmetähtsusega on vahetunnid. Uue määruse järgi peaksid õpilased saama vähemalt korra koolipäeva jooksul liikuda 20 minutit õues. „Reaalsus on aga see, et paljudes koolides veel ei saa,“ nendib Kull. Sellega on ta nõus, et oma asukoha tõttu on osal koolidel määrust keerulisem järgida kui teistel, kuid usub, et lahendus siiski leitakse. Kõik olevat kokkulepete küsimus. Nii leidub koole, kus õpilaste hulgast määratakse mängujuhid, kes teiste liikumist organiseerivad. Seda loomulikult kokkulepitud reeglite järgi. „Me ju teame, et tegelikult saavad õpilased iseseisvalt linnaruumis hakkama ning õpilaste ja lapsevanematega läbi rääkides on kõik tehtav. Kui koolid liikumist oluliseks peavad, leiavad nad lahenduse,“ usub Kull. 

Oleg Zahharov käis tol hommikul meres lausa kolm korda. „Esimene kord, kui vette läksin, tundus külmem kui teine ja kolmas kord. Ilmselt neljas kord oleks olnud juba supp,“ naerab ta. 

Kogenud talisupleja Vällik soovitab külma vette hüpata kõigil, kelle tervis seda lubab. Kuigi see võib alguses hirmus paista, on hilisem saavutustunne eneseületust väärt. „Talviti tuule käes riidest lahti võttes mõtlen ka mina, et kes see käskis seda nüüd teha. Hiljem on aga tubli tunne, et linnuke kirjas on. Need on väiksed asjad, mida inimene saab kontrollida,“ lõpetab Vällik.