• Veel mõni aastakümme tagasi ei erinenud kunsti positsioon Eesti ühiskonnas teatri omast kuigivõrd. Nüüd erineb.
• EKA-sse on tänapäeval üsna väike konkurss, suur hulk tudengikandidaate ei oska nimetada ühegi kunstniku nime.
• Kunsti tähtsuse langus ühiskonnas on suurim takistus laste ja noorte kultuurivaldkonna juurde toomisel.

Kuidas tuua lapsi ja noori kunstini? Mida teha, et kunst ja eriti kaasaegne kunst neid kõnetaks? Kardan, et minu vastused neile küsimustele ei pruugi kõigile esmapilgul meeldida. Ma ei arva, et alati on põhjus inimeste, nii noorte kui ka vanemate väheses teadlikkuses ja harituses ning et piisab kunsti inimestele arusaadavamaks muutmisest, heade õpetajate abil selle neile lähemale toomisest.

Ma usun kahjuks hoopis, et kunst on olnud Eestis vägagi oluline kultuurivaldkond, mis on suure osa oma kunagisest tähendusest ja tähtsusest pea lootusetult minetanud. Ja seda väga ammu. 

Teatris jätkub ENSV

Mina lõpetasin Tallinna Pelgulinna Kunstikeskkooli, tollal veel Tallinna 46. Keskkooli ajal, mil Eesti Kunstiakadeemiasse, siis veel küll Tallinna Kunstiülikooli oli erakordselt suur konkurss. Arvan, et vägagi võrreldav sellega, mis on praegu lavaka nime all tuntud, aastakümneid professionaalseid näitlejaid ja lavastajaid ette valmistanud kõrgkooli. Ainus vahe on, et lavakas – nagu ka teater kultuurivaldkonnana – pole oma tähtsust Eesti ühiskonnas mitte mingil kombel kaotanud. Teatris jätkub justkui senimaani ENSV: riik rahastab suuremal või väiksemal määral kogu Eesti peale nii palju teatreid, kui on neid oma lavakunstide skeene poolest tuntud suurlinnas New Yorkis. 

“Kunst on olnud Eestis oluline kultuurivaldkond, mis on suure osa oma kunagisest tähendusest ja tähtsusest pea lootusetult minetanud.

Paraku on meie rahvaarv 1,372, Suure Õuna oma aga 8,478 miljonit. Seega on meie 19. sajandi keskpaiga rahvuslikust ärkamisajast ning laulu- ja näitemänguseltsidest alguse saanud teater kohalik anomaalia. Sisuliselt on Nõukogude Liidu ajast säilinud riiklik teatrite rahastamise skeem, elame kogu maailmas ainulaadses kohas, kus näitleja või lavastaja elukutse tähendab suure tõenäosusega nii majanduslikku stabiilsust kui ka enesestmõistetavat nähtavust ja tunnustust. Ajalehtede nädalavahetuse numbrite ning naisteajakirjade esikaanel on tihti näitlejad, kes jagavad lugejaga oma mõtteid nii elust, ühiskonnast kui suures osas ka oma elukutse eripäradest, rolliks valmistumisest ja kõigest sellega seotust. See on väga spetsiifiline info, millest rohkearvuline teatripublik lähemalt teada tahab! 

Ja nüüd tuletame meelde, et veel mõni tühine aastakümme tagasi ei erinenud kunsti positsioon Eestis teatri omast kuigivõrd. 

Konkurents oli varem tihe

Seesama kunstikallakuga keskkool Mulla tänaval Tallinnas, mille vilistlane olen, asutati 1960-ndatel, et valmistada noori ette tollasesse ERKI-sse astuma. Põhjaliku ettevalmistuseta oli sinna raske, kui mitte võimatu pääseda. Konkurents oli lihtsalt liiga tihe: ERKI mandaatkomisjonist ei pääsenud sisseastumiseksamitelegi, ilma et valdaksid väga korralikul tasemel akadeemilist realismi nii joonistamises kui maalis. 

“Elame ainulaadses kohas, kus näitleja või lavastaja elukutse tähendab suure tõenäosusega nii majanduslikku stabiilsust kui ka nähtavust ja tunnustust. Erinevalt kunstnikest.

Paljud õppisid lisaks veel lastekunstikoolis, käisid kunstiringis ning lõpuks ka ERKI ettevalmistuskursustel. Ja loomulikult ei taganud see lapsepõlvest saati kestnud erialane ettevalmistus ihaldatud kunstikõrgkooli sissepääsu. Polnud kuigi haruldane saada praegu EKA nime kandvasse õppeasutusse sisse alles kolmandal-neljandal katsel. 

Kerime nüüd ajas mitukümmend aastat edasi. EKA-sse on üsnagi väike konkurss ning sisseastumiskomisjonides olevad õppejõud on avalikult kurtnud, et suur hulk tudengikandidaate ei oska nimetada ühegi kunstniku nime. Kas keegi kujutab ette, et lavakasse võetaks vastu keegi, kes pole kordagi teatris käinud? Vist mitte, eks ole! 

Kunstiteemad ei ületa meediakünnist

Teen praegu dokumentaalfilmi Eesti kunstiklassikust Raul Meelest. Viimatisel võttepäeval meenutas ta heldimuse ja mõningase nukrusega aega 1990-ndate alguses, mil avati tema suur isikunäitus Tallinna Kunstihoones. Üle 400 inimese ootas Vabaduse väljakul sissepääsu avamisele. Ilmus 14 arvustust, avamisel oli kohal mitu tele- ja raadiojaama, kõne pidasid Eesti Vabariigi kultuuriminister ja Tallinna linnapea. Meenutas Raul Meel seda kõike nukrusega, sest taoline kaasaegse kunsti entusiastlik vastuvõtt on ammu möödanik. Raul Meelest palju noorema kunstnikuna mäletan minagi aega umbes kakskümmend aastat tagasi, mil näitust tehes võisid arvestada arvustusega enam-vähem igas suuremas ajalehes. Ka need ajad on möödanik – kunstiarvustusi ilmub tänapäeval erameedias vähe ja tundub, et üha napimalt on inimesi, kes neid Eesti meediakontsernide pakette tellivad ja loevadki. Muidugi on olemas kultuurile üldisemalt keskendunud ajaleht Sirp ning kvartaliajakiri Kunst.ee, aga mina tean peale raamatupoodide kettide ainult ühte müügipunkti Tallinnas, kust seda ajakirja leiab: see on Balti jaama R-Kiosk. 

“Edukad ja maailmas silma paistvad kunstnikud saavad anda väikerahvale ka mujal maailmas äratuntava identiteedi.

Millal ilmus mujal kui kahes viimasena välja toodud erialaväljaandes pikem intervjuu mõne kunstnikuga, kus see kui loovisik avaks oma töö ja elufilosoofia sügavamaid tagamaid? No umbes nii, nagu näitlejad ja lavastajad seda meie meedias pidevalt teevad. Millal toodeti viimati mõni kunstnikke tutvustav telesaade? 

Head kunstiprogrammid, aga kas sellest piisab?

Kunsti kui sellise ühiskonna ühisteadvusest väljalibisemine on minu arvates olulisim põhjus, miks peame mu praeguse arutluse alguses välja toodud küsimustele vastuseid otsima. Kuidas tuua lapsi ja noori kunstini, mida enamik ühiskonnaliikmeid ei märkagi? Mida teha, et kaasaegne kunst neid kõnetaks? 

Jah, Kumul on väga head mitmekesise taustaga muuseumigiidid ja -pedagoogid, kellest mitmel on omamoodi fänniklubid. Ma isegi tähistasin viis aastat tagasi oma sünnipäeva, tellides oma külalistele legendaarse Triinu Jürvese ekskursiooni Ando Keskküla näitusele Kumus. 

Osaliselt kindlasti selle mõjul – lisaks muidugi kauakestev huvi Keskküla kui kunstniku ja isiksuse vastu – olen praegu lõpetamas lavastuslike elementidega dokumentaalfilmi Keskkülast koos Rasmus Merivooga. 

“Varem polnud kuigi haruldane saada praegu EKA nime kandvasse õppeasutusse sisse alles kolmandal-neljandal katsel.

Ka see kunstiklassik oli kunstikallakuga Tallinna 46. Keskkooli vilistlane. Nüüd saab selle kooli nimeks Pelgulinna Gümnaasium, sellest saab põhikool ning ühtlasi kaob olematusse üks hea võimalus end keskkoolis kunstikõrghariduseks ette valmistada.

Dokumentalistina olen hästi kursis, kui oluline oli ENSV eksperimenteeriv kaasaegne kunst mitte ainult koduvabariigis, vaid ka maailmas. Kahjuks ei ole kunstnikud suutnud neid edulugusid vabas Eestis enam korrata. 

Usun, et kunsti tähtsuse langus ühiskonnas on suurim takistus ka laste ja noorte selle juurde toomisel. 

Edukad ja maailmas silma paistvad kunstnikud on ühed neist, kes saavad anda väikerahvale ka mujal maailmas äratuntava identiteedi. Usun, et see on riigikaitsekomponent, mida meil praegu kõige rohkem vaja on.