• Kõik, mis on õppekava osa, peab olema õpilasele tasuta ja tasuline tegevus tohib olla vaid vabatahtlik. Õppekäigud, klassiüritused ja huviringid toovad aga paratamatult kaasa lisakulusid, milleks riigi ja kohaliku omavalitsuse rahastusest alati ei jagu. 

Mõnes koolis makstakse nende eest valdavalt eelarvest, teisal toetutakse vanemate, sponsorite ja heategevuslike ettevõtmiste abile. Lastevanemate esindajad rõhutavad, et raha üle peab otsustama koolis. Oluline on, et ükski laps ei jääks elamusest ega õpivõimalusest rahapuuduse tõttu kõrvale.

Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Karl Erik Kirss ütleb, et õpilaste vaates ei ole nn vabatahtlik panus sugugi alati päriselt vabatahtlik. „Kuigi lastevanemate panust õppekavategevustesse nimetatakse sageli vabatahtlikuks, on see vaikimisi siiski kohustuslik,“ märgib ta. 

“Vabatahtlikkuse ja vaikse sotsiaalse surve vahel on väga õhuke piir.

Karl Erik Kirss

Klassiraha, õppekäikude piletid ja kingitused õpetajatele on saanud koolikultuuri osaks. „Kui mitte panustada, on oht tunda end sotsiaalselt tõrjutuna, isegi kui see tegelikult nii pole,“ kirjeldab Kirss. 

Näiteks toob ta olukorra, kus klassivestluses kirjutatakse: „Kogume kõik 20 eurot ekskursiooni bussi jaoks“, aga keegi ei rõhuta, et see on vabatahtlik. Vabatahtlikkuse ja vaikse sotsiaalse surve vahel on tema sõnul väga õhuke piir ning kui peres on mitu last, võivad need „väikesed“ summad muutuda kuus üsna suureks kuluks.

Kahjuks tuleb ette ka olukordi, kus õpilased jäävadki rahapuuduse tõttu tegevusest eemale. „Tavaliselt ei ütle õpilane, et põhjus on pere majanduslik olukord, vaid nimetab muid põhjuseid – näiteks polevat ta õppekäigust huvitatud või peab samal ajal viibima mujal,“ kirjeldab Kirss. Tema hinnangul on lubamatu, et laps jääb klassiga seotud tegevusest kõrvale raha pärast. „Neid olukordi juhtub aga liigagi tihti.“

Õpilasesinduste liit soovitab koolidel luua süsteemsed ja läbipaistvad lahendused, mis tagaksid kõigile võrdsed võimalused osaleda. „Lahendus ei ole jätta kõik koolielu rikastavad tegevused ära, vaid tuleb tagada koolipidaja tugi või fond, millest kaetakse õppekäikude ja ühistegevuse kulud,“ ütleb Kirss. Samuti rõhutab ta, et õppekava või koolieluga seotud tegevus peaks olema kõigile õpilastele tasuta. 

Kohustuslik õpe peab olema tasuta

Samal seisukohal on Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin. „Kvaliteetne haridus peab olema võrdväärselt kättesaadav kõigile lastele, sõltumata nende perede sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, rahvusest, soost, elukohast või hariduslikust erivajadusest. See põhiõigus tuleneb põhi- ja haridusseadusest,“ rõhutab ta.

“Igasugune raha kogumine peab olema vanematele selgelt põhjendatud.

Ülle Matsin

Ministeerium koostas ligi kümme aastat tagasi juhendmaterjali üldhariduskoolide ebamõistlike rahastamistavade vältimiseks ning need põhimõtted kehtivad senini. Juhendis on kirjas, millest koolid lastevanemate raha kaasamisel ja tasulise tegevuse kavandamisel lähtuma peavad. „Kool peab tagama, et õppekava täitmisega seotud tegevus on õpilastele tasuta,“ ütleb Matsin. Kui kooli õppekavas on kirjas kohustuslik õppekäik, olgu see teatri- või muuseumikülastus, ning sellest sõltub hinne või õpilane peab täitma õppekäiguga seotud ülesande, siis ei tohi selle kulusid vanematelt nõuda. 

Kool peab selgelt eristama, milline tegevus on seotud õppekava täitmisega ja milline mitte. Õppekava toetavaid ettevõtmisi kavandades tuleb arvestada, et ükski õpilane ei jääks neist majanduslikel põhjustel kõrvale, ning korraldatavad üritused tuleks vanematega aegsasti läbi arutada. „Igasugust raha kogumist peab vanematele põhjendama,“ rõhutab Matsin. Samal ajal ei keela keegi õpetajal õpilastega teatrisse või muuseumi minna, kui seal osalemine on tõesti vabatahtlik ja pered on valmis kulusid katma.

Oluline on jälgida, et tasulised tegevused ei seaks mitteosalevaid õpilasi ega nende vanemaid ebamugavasse olukorda. Matsin toob näiteks olukorra, kus tasulised huviringid asetatakse keset õppepäeva ja kõigilt eeldatakse osalemist. Päevakava koostamisel tuleb arvestada, et õpilastel, kes tasulises õppekavavälises tegevuses ei osale, ei tekiks päeva sisse tühje auke ja nende päev ei pikeneks põhjendamatult. Mure korral soovitab ta kõigepealt küsida selgitust koolist, seejärel vajadusel pöörduda koolipidaja poole.

Koolid ei kasuta olemasolevaid võimalusi

Tallinna Haridusameti juhataja Kaarel Rundu kinnitab samuti: seaduse järgi peab kõik, mis on õppekava osa, olema õpilasele tasuta. Samas ei keela keegi kooliperel ja vanematel korraldada täiendavaid õppekavaväliseid vabatahtlikke tegevusi.

“Kool ei tohi jätta kedagi kõrvale, kui pere ei soovi või ei saa panustada.

Kaarel Rundu

Hiljutise GAG-is ilmnenud probleemi näitel: ujumistundide ja muude õppekavaga tihedalt seotud tegevuste puhul peab lähtuma sellest, et kui tund on tunniplaanis ja selles osalemine õpilasele kohustuslik, on tegu õppekava osaga ning selle eest raha küsida ei tohi. „Kool ei tohi jätta kedagi kõrvale, kui pere ei soovi või ei saa panustada,“ rõhutab ta. Samas ei pea koolid tema hinnangul loobuma kõigest, mis teeb koolipäeva huvitavamaks ja mitmekesisemaks.

Rundu sõnul ei tule lahendust otsida ainult lapsevanema rahakotist. Esmalt tuleb tööle panna riigi ja linna juba olemasolevad meetmed. Praegu ei kasuta kõik koolid neid võimalusi täiel määral. Riigi kultuuriranitsa maht on 1,5 miljonit, huvitegevuse toetus 1,3 miljonit eurot ning Tallinn panustab lisaks mitmesuguste meetmete kaudu ligi 1,75 miljonit eurot, mida koolid saaksid eesmärgipäraselt kasutada.

Teatris käimata ei jää

Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond rõhutab, et nende kool ei küsi lastevanematelt õppekavategevuste jaoks raha. Küll aga on klassidel enamasti oma korjandused või klassikassa juhuks, kui minnakse teatrisse või ekskursioonile, korraldatakse klassiõhtuid või muid ettevõtmisi. „Kuna see ei ole õppekava osa, ei saa seda pidada ei avalikuks ega varjatud õppemaksuks,“ leiab Kond.

“Puudub ühtne arusaam, mis täpselt õppekava alla mahub.

Meelis Kond

Samas möönab ta, et puudub ühtne arusaam, mis täpselt õppekava alla mahub ning kelle kanda üks või teine kulutus jääb. „Mis maksab tegelikult õppekava rakendamine, millised kulud kannab HTM, millised kool ja millised lapsevanem?“ küsib ta. 

Kond nimetab näiteks käsitöö- ja kodundustundide materjale, noodivihikuid, igapäevaseid koolitarbeid, spordiriideid ja kohustuslikuks ujumiseks vajalikke vahendeid. „Kas kõik see on õppekavalise tegevuse osa ja kelle maksta see õigupoolest peaks jääma?“ sõnastab ta küsimuse, mis vajab tema hinnangul selgust.

Ettepaneku tegi vanematekogu

Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) koolijuhi kohusetäitja Harold Lepp rõhutab, et kool ei tulnud ise mõttele hakata vanematelt lisaraha küsima, õppekava rikastavad võimalused on sündinud koostöös nendega. „Oleme lähtunud vanematekogu ettepanekutest. Näiteks pakkusime ruumipuuduse leevendamiseks lastele võimalust liikumistundide ajal ujuda – et tunnid ei toimuks kogu talve õues ning lapsed saaksid rohkem ujumiskogemust kui ainult 3. klassi kohustuslik tund, mida riik rahastab,“ selgitab Lepp. Tema sõnul on niisugused lahendused sündinud soovist hoida õppetööd tervist toetava ja mitmekesisena, mitte nihutada põhikulud vanemate õlule.

“Loobunud oleme kõigest sellest, mida seni lisaks oleme teinud.

Harold Lepp

Lapsevanemate kriitikale, nagu meenutaks õppekäikude, ujularendi või muude sarnaste tegevuste eest raha küsimine varjatud õppemaksu, vastab Lepp, et õppimist ja õppetööd rahastavad riik ja kohalik omavalitsus, kuid koolivälised tegevused toovad sageli kaasa lisakulusid, mille eest riik ei maksa. „Need tegevused toetavad õppekava eesmärke,“ ütleb ta.

Lepa hinnangul on haridus alarahastatud. Näiteks toob ta õppekirjanduse eelarve, mis kujuneb õpilaste arvu alusel – 57 eurot ühe õpilase kohta õppeaastas – ega ole tema sõnul vähemalt kümme aastat suurenenud. „Kogu koolide eelarve ja selle kujunemine on hoopis suurem teema.“

Ka hüpoteetiline olukord, kus riik või linn keelaks vanematelt kõigi selliste tegevuste eest sendigi küsimise, ei muudaks tema sõnul kooli eelarvet paremaks. „Riik on võtnud põhiseadusliku kohustuse pakkuda põhikoolis tasuta haridust, aga tegelikult ei ole ükski kool võimeline lastele täiesti tasuta haridust pakkuma – näiteks maksma õppekäikude või teatrikülastuste eest,“ märgib ta. „Tallinna Haridusametil on küll projektipõhiseid fonde, millest saab õppekava rikastavaid võimalusi toetada – näiteks kultuuriranits –, kuid see raha ei ole kooli eelarve püsiv osa. „Olemegi loobunud kõigest sellest, mida seni lisaks oleme teinud, aga otsime olukorrale ka lahendusi,“ võtab Lepp kokku.

Väikese valla võimalused

Häädemeeste vallavanem Külliki Kiiver ütleb, et vallas kaetakse õppekavapõhised tegevused koolide ja lasteaedade eelarvest. Lisaks on haridusasutuste eelarves eraldi rida kultuuri- ja vaba aja tegevusteks, mille koolijuht igaks õppeaastaks planeerib. Suurim katsumus on kohustusliku ujumise korraldamine koolides, mis asuvad ujulaga keskusest kaugel. „Näiteks Metsapoole Põhikool asub Pärnu linnast umbes 70 kilomeetri kaugusel. Transpordikulu optimeerimiseks püüavad koolid omavahel koopereeruda,“ kirjeldab Kiiver.

Vald püüab tagada lastele võimalikult laia huvi- ja kultuurielamuse, ilma et see muutuks koormavaks vanemate rahakotile. Riigi antud huvitegevuse raha on suunatud eelkõige tasuta huviringide korraldamiseks, eriti valla kaugemates piirkondades. Häädemeestel tegutseb munitsipaalhuvikool – muusikakool viiel õppekaval –, lisaks toetab vald laste huvitegevust huvikoolides ja klubides väljaspool valda, et arendada nende spetsiifilisi andeid. „Väike vald ei suuda ise pakkuda huviharidust väga erinevatel ja kitsastel erialadel,“ nendib Kiiver. Riiklik kultuuriranits on tema sõnul küll tänuväärne meede, kuid piletihinnale lisanduv transpordikulu sööb suure osa sellest rahast ära.

Õppetööväliste teatrikülastuste ja muude ettevõtmiste jaoks kogutakse vanemate ühisel kokkuleppel raha piletite ostmiseks, kooli kanda jääb tavaliselt transpordi korraldamine. „Ükski laps pole elamusest ilma jäänud,“ rõhutab vallavanem. Kui vanem ei suuda omaosalust maksta, tasutakse nende laste eest sotsiaaltoetuse abil. Lisaks koguvad koolid ja klassid raha näiteks heategevuslike oksjonite kaudu, et rahastada õppekäike ja huvipakkuvate kohtade külastusi. „Täiendava huvitegevuse korraldamiseks maksavad lisaks ka lapsevanemad, aga see on pigem erand,“ lisab Kiiver. 

Järva vallavanem Toomas Tammik ütleb, et vald tunneb end õppekäikude, ujula- ja bussikulude katmisel pigem kindlalt. Koolid kasutavad riigi pakutud võimalusi: kultuuriranitsa kaudu tuli Järva valla eelarvesse 2025. aastal 13 164 eurot, lisaks taotletakse raha programmidest „Aitan lapsi teatrisse“ ja „Aitan lapsi kunsti juurde“ ning loodusõppekäike toetab KIK. Valla ainus keskkool, Koeru Keskkool saab riigi toetust nii riigikaitseõpetuseks kui sisekaitse õppesuunaks: 10.–12. klassi õpilased käivad igal aastal õppekäikudel ja osalevad laagrites.

Iga Järva valla kooli eelarves on ette nähtud raha transpordiks, kuid Tammiku sõnul võiks seda alati rohkem olla. Eriti keeruline oli tänavu maksta sõidukulusid koolidel, kust mitmed kollektiivid osalesid nii maakonna laulu- ja tantsupeol kui ka suurtel pidudel Tallinnas. Näiteks Koigi ja Imavere kool on kirjutanud mitu KIK-i projekti ja saanud kõigile ka rahastuse. Tänavu pakuvad loodusprogramme hariduskeskused ja neis osalemine on õpilastele tasuta.

Järva vallas ujulat ei ole, mistõttu ujumistundideks tuleb sõita kaugemale. Koeru Keskkooli kolmas klass käib kord nädalas ujumas Paides, teisel poolaastal alustab järgmine klass. Imavere Kool käib igal talvel uisutamas Adaveres – kool maksab kinni nii transpordi kui ka uiskude laenutuse. Varem käidi ka Valgehobusemäel mäesuusatamist õppimas, kuid see jäi tänavu kauguse ja transpordikulu tõttu ära. 

Tammiku sõnul ei küsita kohustuslike tegevuste eest õpilastelt raha. Teatri- ja näitusekülastuste puhul maksavad lapsed küll omaosaluse, kuid kui perele käib see üle jõu, tuleb appi „Aitan lapsi!“ programm. Samas leiab ta, et riigi kultuuriranitsa toetust tuleks suurendada: „Keskmiselt umbes 11 eurot õpilase kohta aastas – Järva vallas 15 eurot – on selgelt vähe.“

Lüllemäe Põhikooli direktor Mart Kase kirjeldab, et basseini- ja ujuma sõitmise kulud katab nende piirkonnas omavalitsus, mitte kool. „See ei ole võimalik otseselt kooli eelarvest. Ei ole mõeldav ka, et Lüllemäe, Tsirguliina või Hargla kooli lapsevanemad maksavad nii sõidu Valka kui ka basseinikulu,“ rõhutab ta. Õppekäikude puhul kaetakse muuseumi- ja teatrikülastused osaliselt kultuuriranitsa toel, osa kuludest jääb siiski lapsevanematele. „Aga neid kulusid ei ole aasta peale ülearu palju,“ kinnitab Kase.

“Püüame halli ala vältida ja lapsevanemaid mitte ülearu koormata.

Mart Kase

Lisaks on koolil kasutada huvihariduse raha ning vajadusel saab tegevusi toetada kohaliku MTÜ kaudu. „Üldiselt püüame halli ala vältida ja lapsevanemaid mitte ülearu koormata,“ ütleb direktor. Samas tuleb mõne vabatahtliku tegevuse eest vanemal siiski panustada – enamasti on need ettevõtmised, millest soovivad osa võtta peaaegu kõik lapsed. Kase sõnul vajavad väikesed maakoole pidavad omavalitsused riigilt eelkõige suuremat transporditoetust, et kõigil õppekäikudel saaks käidud ja huvitegevused sujuvalt tehtud. „Ega praegugi midagi tegemata jää, lihtsalt see tuleb millegi arvelt,“ nendib ta. Ta toob näite ka enda panusest: „Tulin just juhendajana Valgamaa 4.–6. klassi saalijalgpalli meistrivõistlustelt, kuhu viisin õpilased oma minibussi ja kuludega. Selline see kogukondlik elu on – panustavad nii lapsevanemad, õpetajad kui ka direktor.“

Enam lapsevanemate kaasamist

Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees Kiur Lootus märgib, et liit ei ole süsteemselt kogunud infot, kuidas koolid raha küsivad, ning seetõttu on keeruline öelda, milline on kõige levinum mudel. „Meieni jõuavad üksikjuhtumid ja arutelud, aga tervikpilti praegu veel ei ole,“ ütleb ta.

Samas puudutab vanemate mure sageli mitte ainult raha, vaid ka emotsionaalset poolt. Lootuse sõnul räägitakse rahaküsimise puhul tihti sotsiaalsest survest ja häbitundest, kui perel ei ole võimalik panustada. „Need tulenevad pigem inimeste enda mõtetest ega pruugi olla kooskõlas ühiskonna hoiakutega,“ selgitab ta. See ei tähenda, et neid tundeid ei tekiks, aga pigem viitab see turvatunde puudumisele ja vähestele oskustele oma vajadusi ja muresid sellises olukorras selgelt väljendada.

Lastevanemate liit eelistab, et raha ja muude tundlike küsimuste üle otsustaks eelkõige kool, mitte ainult riik või kohalik omavalitsus. „See eeldab, et kogukond oskab ja tahab neid teemasid laiapõhjaliselt käsitleda,“ rõhutab Lootus. Liit on julgustanud koole kaasama lapsevanemaid kooli juhtimisse ja otsustesse senisest rohkem – näiteks luues klassipõhiseid vanematekogusid. Sellised vanematekogud aitaksid tema hinnangul luua arendavaid ja edasiviivaid arutelusid olulistel teemadel ning viia vajaduse korral vanemate seisukohad hoolekogude ja kooli juhtkonnani, et kokkulepped raha ja võimaluste üle sünniksid koos, mitte ei suruks keegi neid peale.