- 11. märtsi Õpetajate Lehes ilmus üleskutse 9.–12. klassi õpilastele osaleda Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) noorte elulugude kogumisvõistlusel „Noor Eesti: minu elu lugu“. Kuidas kogumine edenes ning millest noored oma elulugudes kirjutasid?
Suurimate osalejate arvuga koolid ja nende õpilaste juhendajad:
Vändra Gümnaasium, õp Heli Buht,
Elva Gümnaasium, õp Tiina Õunapuu ja Merje Vihalem,
Kõrveküla Põhikool, õp Ell Vahtramäe,
Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium, õp Anneli Heinmaa ja Anneli Jõgioja,
Gustav Adolfi Gümnaasium, õp Anu Kell.
Kogutud elulood osutusid tõeliseks aknaks tänapäeva noorte maailma. Lugude kaudu avaneb pilt põlvkonnast, keda iseloomustab tohutu tundetaiplikkus ning avatus. Kokku laekus EKM-i Eesti kultuuriloolisesse arhiivi (EKLA) ligi 220 elulugu, mis ületas kõik kampaania algatajate ootused.
Enim oli kirjutajaid 10. klassist, kõige vähem jõudsid muude kohustuste kõrvalt oma eluloo teele panna abituriendid. Eriti kiiduväärt oli aga üheksandike üsna suur osalus. Üks läbivaid teemasid, mis elulugudes ikka ja jälle esile kerkis, oli põhikooli lõpetamisega seotud stress. Nii sellele tundele ausalt otsa vaatamine kui ka suurest koormusest hoolimata eluloo kirjutamine on midagi, mille ees müts maha võtta.
Kuigi palju oli ka neid noori, kes saatsid oma eluloo arhiivi omal algatusel, laekus suurem osa kaastöödest tänu õpetajate toele ja inspireerimisele.
Kahtlemata on üks keskseid küsimusi, millele tõenäoliselt mõtlesid ka meie noored kaastöölised, millest siis ikkagi oma eluloos kirjutada. Vastus on ühtaegu lihtne ja keeruline: elulool ei ole rangeid reegleid, kuid eksisteerivad teatud normid, mistõttu kerkivad teatud teemad ikka ja jälle esile, sõltumata sellest, kas tegu on 1910. või 2010. aastal sündinu kirjutisega. See on tõend, et mingid väärtused – näiteks pere, kodu, sõprus ja armastus – on püsivad, ning need olid ka teemad, millest kirjutasid enim praegused noored.
“Rohkem kui mõnes eluloos kirjeldatud ärakasutamine, ahistamine ja kiusamine, enesevigastamine ning sõltuvused annavad tunnistust, et noorte vaimse tervise probleemid ei ole vaid read statistikas.
Üks tavalisemaid elulooga alustamise mehhanisme on kirjutada oma sünniloost või sellele eelnenud vanemate loost. Sellele järgnevad lapsepõlvemälestused, milles on enamasti suur roll kanda kodul ja vanematel. On rõõm, et paljude noorte autorite jaoks olid need seigad ilusad. Alljärgnevalt mõned näited.
„Isa tutvustas mulle loodust ning õpetas mind märkama sealseid hääli, linde, puid. Meile meeldis koos ka õhtuti kuud vaadata ning teda „tervitada“. Isaga sai ka palju mänge mängitud. Ta oli alati nõus minuga mängima, mitte kunagi ei kuulnud tema suust „Ei viitsi“ või „Mine mängi ise. Ta oli mu parim mängukaaslane.“
„Selles suhtes on mu emps lahe, et ta mõistab inimesi ja ei ole nagu kuri, kui ma midagi valesti teen. Aastatega on ta leebemaks läinud, kuna olen rohkem enda isiksust saanud kasvatada.“
Mida võtta, mida jätta?
Elulugu kirjutades valib igaüks kas teadlikult või alateadlikult, mida kirja panna ning mis jätta saladuseks. Eriti kõnekas on vaikimine vanemate põlvkondade elulootekstides, sest Nõukogude perioodi repressiivsed olud ei soodustanud avameelsust, pigem vastupidi. Selles kontekstis on erakordne, kui palju vabamalt ja ausamalt kirjutavad ka elu raskematest peatükkidest iseseisvas Eestis sündinud noored. Tänulikkus, et autorid on oma privaatsfääri usaldanud arhiivi hoolde, seguneb aga ka murega: rohkem kui mõnes eluloos kirjeldatud ärakasutamine, ahistamine ja kiusamine, enesevigastamine ning sõltuvused annavad tunnistust, et noorte vaimse tervise probleemid ei ole vaid read statistikas.
Teisalt on märkimisväärne paljude autorite oskus neile probleemidele ausalt otsa vaadata ja neid jõudumööda lahendada. Arsti juures ja teraapias käimine ei ole enam häbenemist väärt ning levinud on raskuste mõtestamine olulise etapina enesearengu teekonnal.
Kui täiskasvanute „teemaelulugude“ alla kuuluvad enamasti tekstid, mis on kirjutatud näiteks tööelust või sõjakogemusest, keskendumata eriti muule, siis noorte autorite peamisteks läbivateks teemadeks olid hobid ning koolielu.
„Kes teeb, see jõuab“ – sellele vanasõnale sai kinnitust nii mõnestki eluloost, mille telje moodustasid kümned huviringid ja trennid, kus noor elu jooksul osaleda on jõudnud. Koolielu kirjeldustes tuli esile aga vastakaid tundeid.
“Üks suur pingeallikas oli paljudele noortele põhikooli lõpetamisega seotud eksamiärevus ning hirm gümnaasiumisse astumise ees.
Üks suurim pingeallikas oli paljudele noortele põhikooli lõpetamisega seotud eksamiärevus ning hirm gümnaasiumisse astumise ees. Siiski jäi enamikus lugudes kõlama positiivne suhtumine, mida seostati sõpradega, hea õpikeskkonna ning inspireerivate õpetajate ja koolielu pakutavate võimalustega. On rõõm, et nii mõnigi noor kujutab end ka tulevikus ette koolis:
„Koolis olen veel õpilasesinduse president ning selle eestvedamine läheb suurepäraselt. Kõige rohkem olen rahul kollektiiviga, mis mind ümbritseb, sest kogu koolipere on üksteist toetav. Olen eestvedaja ja taganttõukaja, aga huvijuhi tooli peal istuda ja sealt teistele ülesandeid jagada on tegelikult päris mõnus. Huvitav, mis tööd ma võiks tulevikus teha?“
Mis kogutud elulugudest edasi saab?
Sarnaselt teiste, enam kui 30 aasta jooksul kogutud elulootekstidega jäävad ka need EKLA elulugude fondi, ning järgmise 20 aasta jooksul saavad neid oma uurimistöös kasutada vaid EKM-i teadlased. Laiemalt saab kogutud elulugudest mõelda aga kui hindamatust panusest meie ühisesse kultuurimällu.
Kultuuri, eestluse ja mälu olulisust mõistavad noored väga hästi: „Kõik mu huvid, oskused ja teadmised panevad mind mõtlema, et kui see 120 aasta tagune Noor-Eesti rühmitus veel tänaseni tegutseks, siis sooviksin ma isegi selles osaline olla. Mulle tundub, et sobiksin nendega kokku.“
Lisa kommentaar