• Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor Raino Liblik ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoolekogu esimees Sirli Peepson ütlevad kui ühest suust: kooli eesmärk ei ole muuta vanema rahakotti vaikimisi lisaraha allikaks.

Samas kinnitavad nii riik kui linn, et tasuta haridus on põhiõigus ja õppekavaga seotud kulud peab katma kooli eelarvest. Kirjastajad omakorda kirjeldavad, kuidas senisest toetusest enam ei piisa. Tasapisi joonistubki välja pilt, kus seadus räägib tasuta haridusest, aga üha enam tegevusi toimub tänu õpetajate, lapsevanemate ja koolide „omaosalusele“.

Koolieelarve peab tagama koolipidaja

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin rõhutab, et kooli eelarve tagamine on eelkõige koolipidaja kohus. „Haridus- ja teadusministeerium eraldab koolipidajatele toetust, kuid kui koolil ei jätku õppekavajärgseteks tegevusteks raha, peab just koolipidaja lahenduse leidma,“ ütleb ta.

Seda reguleerib põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõige 3, kus on sätestatud koolide rahastamise ja eelarve põhimõtted: kooli eelarve moodustub riigieelarve ja koolipidaja eraldistest. Matsini sõnul lähtub üldhariduse rahastamine põhimõttest, et kõigil õppijatel on õigus tasuta üldharidusele. Riigieelarvest eraldatakse koolipidajatele toetust ühtsetel alustel – muuhulgas õpikute ja õppevahendite soetamiseks. „Riik annab õpikute ja õppevahenditega seotud kulutuste toetamiseks 57 eurot õpilase kohta, millele kohalik omavalitsus lisab oma osa vastavalt sellele, mida kool tasuta üldhariduse pakkumiseks vajab,“ selgitab ta. „Praegu ei ole riigil võimalik selle toetuse piirmäära suurendada.“

Tallinna Haridusameti juhataja Kaarel Rundu rõhutab, et põhikooli õppekirjanduse rahastamine on riigi vastutada. Vajalike õppematerjalide jaoks eraldatakse riigi toetusfondist 57 eurot õpilase kohta aastas – see summa on püsinud muutumatuna 2011. aastast. Tallinn lisab alates 2024. aastast III kooliastme õpilastele digiõpikute soetamiseks 31,5 eurot aastas.

„Koolil ei ole õigust küsida põhikooli õppekirjanduse eest lapsevanematelt lisaraha,“ rõhutab Rundu, viidates põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele. Seaduse järgi peab põhihariduse omandamine olema õpilasele tasuta. Kool peab võimaldama põhiharidust omandaval õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikku õppekirjandust (õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti) ning üldkeskharidust omandaval õpilasel vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid.

Haridus- ja Teadusministeerium tagab riiklike õppekavade täitmiseks vajaliku minimaalse õppekirjanduse kättesaadavuse koolidele klassiti ja õppeaineti. Kooli õppekava läbimiseks vajaliku õppekirjanduse valib kool.

„Siin ongi põhikooli ja gümnaasiumi oluline erinevus: gümnaasiumis võib näiteks töövihikute eest õpilaselt või lapsevanemalt raha küsida,“ selgitab Rundu. Üldpõhimõte on tema sõnul siiski see, et õpetajatele ja koolidele on jäetud õigus otsustada, millist õppevara õpilasele tasuta võimaldatakse.

Gümnaasiumi argipäev

Mustamäe Riigigümnaasiumi direktori Raino Libliku sõnul on kooli eesmärk hoiduda nii vanematelt kui gümnasistidelt raha küsimast. „Seni oleme saanud õppekava täitmisega hakkama kooli eelarve ja mõne projektitegevuse abil,“ kirjeldab ta.

“Tööraamatute ja -vihikute jaoks riik gümnaasiumis raha ei anna.

Raino Liblik

Liblik tunnistab, et gümnaasiumis ei ole kõik enam nii üheselt tasuta nagu põhikoolis. „Näiteks tööraamatute ja -vihikute jaoks riik gümnaasiumis raha ei anna. Ja koolilõuna: seni on see meie õpilastele tasuta, aga kui selleks raha juurde ei anta, ei ole see enam jätkusuutlik. Arutluse all on omaosaluse kehtestamine, nagu Tartus seda juba tehakse,“ selgitab ta.

Suurte ühisürituste puhul tuleb paratamatult raha juurde otsida. „Kui minna korra või kaks aastas kogu kooliga teatrisse, kulub selleks mitukümmend tuhat eurot. Ma ei tea ühtegi kooli, kellel oleks võimalik see ainult oma eelarvest kinni maksta,“ ütleb ta. Alternatiiv on pakkuda kojujääjatele asendusülesandeid, kuid Libliku sõnul hindab enamik noori ühist kogemust ning 99% vanematest toetab seda igati.

Sama käib ühiste väljasõitude ja ürituste kohta – bowling’uõhtutest matkade ja saarekülastusteni. „Koolilt oodatakse ühtekuuluvustunde loomist,“ rõhutab ta. Koolide eelarves sellisteks üritusteks praktiliselt raha aga ei ole. Liblik küsibki, kas see kõik peakski olema täiesti tasuta, kui mujal elus nii ei ole.

„Suures koolis võivad kõik need lisakulud ulatuda mitmesaja tuhande euroni – seda võib olla isegi rohkem, kui on ette nähtud kooli halduskuludeks. Siis ongi küsimus, millest me räägime,” ütleb Liblik. Tema sõnul ei ole lahendus see, et „nühime tuimalt 20 aastat vana õpikuga koolipinki. Ja siis imestame, et koolis on igav ja nõme. Eesti kool ei ole üldjuhul igav – koolid annavad oma parima ka siis, kui kaebused ühise muuseumi- või saarekülastuse pärast on häirivad ja ausalt öeldes veidi arusaamatud,“ lisab ta.

Hoolekogu: kui vanemad on nõus ja keegi ei jää kõrvale

Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoolekogu esimees Sirli Peepson kirjeldab, kuidas kool otsib seaduslikke ja toimivaid lahendusi, et säilitada tegevused, mis leiavad aset küll õppekavajärgselt, kuid siiski tundide ajal – näiteks matkad, teatrikülastused ja muuseumitundides osalemine. „Riigi ja linna toetustest selleks kõigeks ei jätku: Kultuuriranitsas on ette nähtud üks muuseumikülastus aastas ja 9,6 eurot lapse kohta. Selle eest ei saa ühtegi korda teatris käia,“ kirjeldab ta.

“Ma näen, et raha ei ole kusagilt juurde tulemas.

Sirli Peepson

Seetõttu otsitakse tehnilisi lahendusi, kuidas koguda vanemate vabatahtlikke annetusi, mis oleksid kooskõlas seadusega ja mille vanemad heaks kiidaksid. „Kahjuks toob süsteem, kus vanematelt kogutakse ühekaupa annetusi sihtasutusele, kaasa tohutu halduskulu kasvu – see on natuke hirmutav ja tekitab küsimuse, miks seda kõike vaja on,“ nendib Peepson.

Tema sõnul on klassiraha eraisikutest vanemate omavaheline kokkulepe, kuhu seadus otseselt ei sekku. Kooli roll on korraldada süsteem nii, et keegi ei jääks ühistegevusest kõrvale. „Eesmärk on survet ja igasugused negatiivseid tundeid vältida,“ rõhutab ta.

Ühe võimaliku lahendusena näeb Peepson solidaarsuse printsiibil toimivat korda: annetab see, kes soovib ja on nõus, et tema panust võib kasutada ka teiste laste heaks. „Annetused on täiesti anonüümsed,“ lisab ta.

Küsimusele, kas kõik probleemid lahendaks lihtsalt riigi ja omavalitsuse senisest suurem rahastus, vastab Peepson, et teoorias küll – lepime kokku, millised on mõistlikud koolitundide rikastamise moodused, ning riik ja KOV maksavad need kinni. „Kahjuks tean ma aga eelarvelisi võimalusi,“ ütleb ta.

Tema hinnangul peaks riik tunnistama, et õppevahenditele eraldatakse raha liiga vähe. „Alustame sealt: makske need kinni! Ja kui unistada – võiks ju olla nii, et õpetajad ei peaks unistamisel tegelema enesetsensuuriga. Kui nad teavad, et mõni õpik või litsents on väga hea, aga ka üsna kallis, ei tunneks nad, et pole mõtet seda küsidagi. Oleks ju tore, kui õpetajatel ja õpilastel oleks kasutada parimad õppevahendid!?“ kirjeldab ta.

Peepsoni sõnul on reaalsus aga see, et teatri- ja kinokülastused ning matkad jäävad riigi ja omavalitsuse rahaootuses sageli toimumata. „Seda raha ei ole kusagilt juurde tulemas,“ ütleb ta. Ka ei ole koolide ja klasside vajadused ühesugused: kunstikoolid vajavad teistsuguseid kunstivahendeid kui tavalised klassid, keeleklassid võivad vajada teistest mahukamaid ja kallimaid õppevahendeid. „Niisiis, kuni riigi ja omavalitsuse eelarve on piiratud, näen ma lahendusena ikkagi lapsevanemate annetusi. Kui lapsevanemad on nõus, süsteem rahakogumiseks ja selle kasutamiseks vastab seadusele ega diskrimineeri kedagi, miks seda siis takistada?“ küsib Peepson.

---

Kirjastused: õpikuid ostetakse üha vähem

Koolibri kirjastuse direktor Kalle Kaljurand ütleb, et viimase kümne aasta suurim muutus õpikute ja töövihikute kirjastamises on olnud tiraažide vähenemine. Selle taga on nii digiõpikute tulek kui ka viimastel aastatel oluliselt suurenenud tootmiskulud, mis on paratamatult tõstnud hindu. „Nimetuste arv on lisamaterjalide arvelt küll pisut kasvanud, kuid tiraažid on varasemast väiksemad,“ märgib ta.

Koolide ostujõud on Kaljurandi sõnul kahanenud. „Õpikuid ostetakse varasemast vähem,“ ütleb ta. Rahanappus sunnib koole kasutama õpikuid üha kauem – ka siis, kui vahepeal on jõustunud uus riiklik õppekava. „Et klass saaks õppetööd edukalt läbi viia, ostetakse üksikuid õpikuid lagunenud eksemplaride asemele,“ kirjeldab ta. Väikeses languses on ka töövihikute ost.

“Õpikuid ostetakse varasemast palju vähem.

Kalle Kaljurand

Küsimusele, kas õpetajad tellivad pigem ühe „põhiõpiku“ kõrvale lisamaterjale, töövihikuid ja töölehti või püüavad hakkama saada minimaalse komplektiga, vastab Kaljurand, et pilt on kirju. „Oleneb koolist. Meil on seda keeruline hinnata, kui materjale soetatakse mitmest kirjastusest,“ ütleb ta. Lisamaterjale tellitakse tema sõnul vastavalt võimalustele, täiskomplekte ostetakse vähe. „Põhiliselt tellitakse täiskomplektina eesti keele 1. klassi oma,“ lisab ta.

Avita kirjastuse peatoimetaja Ly Rammo hinnangul on koolide ostukäitumine muutunud tunduvalt ebaühtlasemaks. „On koole, kus õpetajale võimaldatakse kõik vajaminevad õppematerjalid – õpikud, digivahendid, töövihikud, töölehed jm –, aga ka selliseid, kus õpilased peavad kasutama viieteistkümne aasta taguseid trükke, lastele paljundatakse töövihikuid ja Opiqust tehakse ekraanipilte seinale näitamiseks,“ kirjeldab ta.

Kui vaadata, kui palju vald ühe õpilase kohta õppevahenditele kulutab, joonistub välja selge muster: rikkamate valdade koolid on õppematerjalidega mitu korda paremini varustatud. Suurlinnad ei paista tema sõnul alati sama hariduslembesed – seal ostavad õppematerjale lisaks koolile sageli ka lapsevanemad. „Kõige halvemas olukorras on vaesemate valdade lapsed, kus koolile ei suuda abi anda ei vald ega ka vanemad,“ nendib Rammo.

“Rikkamate valdade koolid on õppematerjalidega mitu korda paremini varustatud.

Ly Rammo

Kui veel kümme aastat tagasi sõltus kirjastuse tellimus pigem õpilaste arvust, siis praegu oleneb see rohkem kooli asukohast. Erandiks on väikesaared, keda nende õppevahendite ostuvõime järgi võiks tema sõnul liigitada pigem linnade või rikaste valdade sekka.

Rammo ütleb, et praegune õpikutoetus ei arvesta enam ammu tegelikku hinnataset ega koolide vajadusi. „Statistikaameti andmetel on hinnad võrreldes 2011. aastaga tõusnud umbes 70%. Kui võtta arvesse hinnatõus, lisandunud digivajadused ja õppekavas kohustuslikud õppekäigud, peaks toetus olema vähemalt 140–150 eurot õpilase kohta,“ selgitab ta. Eestis on ligikaudu 163 000 üldhariduskooli õpilast – sellise arvestuse juures peaks riik Rammo hinnangul eraldama õppevahenditele 23–25 miljonit eurot aastas, mitte umbes 9,4 miljonit nagu praegu.

„Tasuta haridus on põhiseaduslik õigus, mitte retooriline loosung. Kui riik ei taga selleks raha, muutub see õiguseks ainult paberil,“ ütleb Rammo. Kui toetussumma jääb ajas külmutatuks, ei saa kool tema sõnul tegelikult tasuta haridust pakkuda. Tagajärjeks on olukord, kus õpetajad ja lapsevanemad lapivad süsteemi rahapuudust oma hea tahte ja annetuste abil. „Rikkamad vallad on selle riikliku kohustuse osaliselt enda kanda võtnud, kuid vaesemad ei saa seda endale lubada ning hariduslik kihistumine ongi käes. Seega rikub riik just kõige nõrgemate õigust saada kvaliteetset haridust,“ rõhutab ta.

Rammo sõnum poliitikakujundajatele on konkreetne: „Kui riik soovib, et koolid järgiksid seadust ja tasuta hariduse põhimõtet, tuleb toetust suurendada vähemalt 140 euroni õpilase kohta.“ Alles siis on tema hinnangul realistlik hankida digivahendite litsentsid, loovainete materjalid, käia õppekäikudel, rahuldada õpilaste liikumisvajadus ja tagada muu, mis riiklikus õppekavas õpilasele ette nähtud on.