• Nende aastakümnete jooksul, mil Eesti noored informaatikaolümpiaadidel on osalenud, on asjatundjatele silma jäänud ühed ja samad, aasta-aastalt korduvad perekonnanimed – esmalt on vanemad sama teed käinud ja siis oma oskused järeltulijatele pärandanud. Riikliku haridussüsteemi abiga jõuavad selle teetähiseni vaid üksikud geeniused.

Aprilli keskel Soomes Espoos toimunud Balti informaatikaolümpiaadil võitsid Eesti õpilased ühe hõbe- ja ühe pronksmedali. Hõbemedali tõi koju Hugo Treffneri gümnaasiumi 10. klassi õpilane Kristjan Lepp, kes särab oma noorusest hoolimata teadustaevas õige eredalt: telesaate „Rakett 69“ tänavusel hooajal jõudis ta finalistide hulka ning saavutas lõpuks teise koha. Lisaks pälvis ta hooaja silmapaistvaima raketlase tiitli ja rahapreemia tehnoloogiaettevõttelt Bolt. Saavutuste taga on noormehe andekus ja õhin, ent ka perekonna vankumatu tugi.

“Praegu on informaatikaolümpiaadil eelis neil, kellel on kodus kas vanemad või vanem vend-õde, kes saavad last varakult programmeerimise juurde suunata ja õppimisel toetada.

Marina Lepp

„Jah, Kristjani ettevalmistamine on olnud meie, mitte kooli ülesanne ja vastutus, sest informaatika ei ole koolis kohustuslik õppeaine,“ tõdeb Kristjani ema Marina Lepp. „Isegi kui põhikoolis midagi pakutakse, on see enamasti arvutiõpetus, kus keskendutakse digipädevustele, nagu Wordi, PowerPointi, Exceli kasutamisele, mitte programmeerimisele. Minu arvates ongi see üks peamisi kitsaskohti.“

Kristjan on kodust tuule tiibadesse saanud seetõttu, et tema mõlemad vanemad toimetavad informaatika vallas: ema on Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika kaasprofessor, isa IT-ettevõttes meeskonnajuht. Lisaks on neil mõlemal informaatikas doktorikraad ning Kristjani isa osales kooliajal ka ise informaatikaolümpiaadidel, korra rahvusvaheliselgi. Seega on vanematel olnud võimalus poissi varakult programmeerimise juurde juhatada ning teda õppimisel ja ülesannete lahendamisel toetada. „Oleme kõik üsna hõivatud, kuid oma lapse jaoks oleme alati aja leidnud. Mulle tundub, et praegu ongi informaatikaolümpiaadil eelis neil, kellel on kodus vanemad või vanem vend-õde, kes saab last varakult programmeerimise (ning olümpiaadi) juurde suunata ja õppimisel toetada,“ lausub ema.

“Tunnen üht õpetajat, kelle õpilased käivad sageli olümpiaadidel, tema jutu järgi ei ole kõige keerulisemad olümpiaadiülesanded jõukohased ka informaatikaõpetajatele.

Kenn Konstabel

Kenn Konstabel ei ole hariduselt küll programmeerija, kuid tänu kunagisele klassivennale selle eluala vastu juba lapsest peale huvi tundnud. Temagi poeg naasis hiljuti Soomest olümpiaadilt. „Kuna tundsin ise programmeerimise vastu huvi, siis leidsin, et kolmandas klassis on paras aeg seda lapsele õpetama hakata. Eks ma alguses muidugi eksperimenteerisin, kas talle meeldib nuputada,“ meenutab ta. Kui Karl põhikoolis õppis, olid programmeerimisülesanded veel isale jõukohased, veidi tuli raamatutest tuge otsida. Nüüd on noormehe tase isa omast juba mõnda aega kõrgem. „Olümpiaadidel nõutakse väga spetsiifilisi asju, juba ülesannete kirjeldustest on raske aru saada, lahendused on keerulised ja programm peab töötama kiiresti,“ nimetab ta. „Tunnen üht õpetajat, kelle õpilased käivad sageli olümpiaadidel, tema jutu järgi ei ole kõige keerulisemad olümpiaadiülesanded jõukohased ka informaatikaõpetajatele.“

Nende lapse koolis on informaatika valikaine ning programmeerimine moodustab sellest heal juhul väikse osa. „Selle valikaine läbimisest ei piisa, et lahendada ka lihtsamaid olümpiaadiülesandeid: ise tuleb väga palju juurde õppida,“ teab isa. „Sageli on parim, mida õpetaja teha saab, lihtsalt lubada õpilasel tegeleda tunni ajal olümpiaadiülesannetega – või siis soovitada TÜ teaduskooli kursusi.“

Huviringe ei jagu kõigile

Igal andekal noorel niisuguseid võimalusi paraku pole. Tarkvarainsener ja informaatikaolümpiaadi korraldaja Targo Tennisberg tõdeb, et Eestis on vaid poolteist kooli, mis suudavad informaatikat õpetada tasemel, mida olümpiaad eeldab. „Sisuliselt seda koolides ei õpetata. Puudu on kogu süsteem, seda ei eksisteerigi,“ tunnistab ta. Innukamad noored kogunevad huviringidesse, kuid neid kõikjale ei jagu.

“Juba 15 aastat tagasi tuututasime välismeedias, et Eesti lapsed õpivad esimeses klassis programmeerimist. Tegelikult pole seda eesmärki selgelt sõnastatud.

Targo Tennisberg

„Huviringidega on selline lugu, et neid on ilmselt piisavalt suurtes linnades, kuid mujal mitte. Taseme poolest sobivad huviringid üldiselt huvi äratamiseks ja baasteadmiste andmiseks, olümpiaadide ettevalmistamiseks neist ei piisa. Aga kui baasteadmised on olemas, saab edasi kasutada ka teaduskooli või mõne ülikooli kursusi,“ teab Marina Lepp. „Kui mõni noor elab n-ö tõmbekeskusest eemal ja tal ei ole kodus kedagi, kes võiks teda informaatika õppimisel toetada, siis ei jää muud üle, kui otsida kursusi veebist. Ülikoolid pakuvad veebikursusi ka gümnasistidele ja võtavad vasta huvilisi põhikoolist. Ka teaduskooli kursused on muidugi abiks. Lisaks tegutsevad praegu mõned huvikoolid veebis.“

Nende pere elab Tartule suhteliselt lähedal, kuid laste huviringid toimuvad tavaliselt vanemate tööajal ja lapsed peavad mingil moel Tartusse saama. „Õnneks võimaldab meie töö ka keset päeva lapsi vedada. Aga ilmselt kõik lapsevanemad nii teha ei saa,“ arutleb Marina Lepp. „Huviringide puhul tuleb veel arvestada, et need on üsna kallid. Haridussüsteem võiks pakkuda rohkem tasuta huviringe, eriti tore oleks, kui igas koolis oleks tasuta informaatika huviring, sest informaatikatundi sageli ju pole.“

Targo Tennisberg võrdleb programmeerimise algtaset autojuhilubade omandamisega: „Sõiduoskus ja liiklusmärke tundmine ei tähenda veel, et oled rallisõitja või bussijuht. Need ametid nõuavad oskusi, mida tavalisel autojuhil ei ole. Nii ka informaatikas: programmeerimise algteadmised on nagu autojuhiload, informaatikaolümpiaad ja teised programmeerimisvõistlused nagu rallisõit, professionaalse programmeerijana töötamine aga nagu bussijuhina töötamine.“

Viimaseid oskusi haridussüsteem edasi ei anna ning nõnda põhinebki kogu olümpiaadiks valmistumine õhinal – noore enda, tema pere ja ka mõne huviringi initsiatiivil. „See on motivatsiooni küsimus. Oleme olümpiaade korraldanud juba aastakümneid ning mõned osalejate perekonnanimed tulevad tuttavad ette, sest hakkavad korduma – osaletud on juba põlvkondade kaupa,“ räägib ta. „Õpetanud on kas asjatundlikud vanemad või sõbrad. Mõni üksik geenius jõuab ka ise vajalikule tasemele.“ Teadmised ja kogemused täienevad tema sõnul ka veebisaitidel n-ö mitteametlikel võistlustel end proovile pannes. Siiski ei pea kartma, et olümpiaadidel triumfeeriksid iga kord päris samad inimesed. „Ülesanded on erinevad, mõnele sobib üks konkreetne asi, teisel ei tule jälle seekord välja,“ põhjendab Tennisberg ja lisab, et olümpiaadi korraldustoimkond ei saa tagada, et kõik lapsed algtaseme kätte saaksid – selle eest peaks hoolitsema siiski haridussüsteem.

„Juba 15 aastat tagasi tuututasime välismeedias, et Eesti lapsed õpivad juba esimeses klassis programmeerimist. Tegelikult pole seda eesmärki selgelt sõnastatud. Informaatika võib ju õppekavasse kirjutada, aga inimesi, kes lapsi juhendada oskavad ja ka tahavad, on ikkagi väga vähe,“ resümeerib ta.

Informaatikaõpetajad tegelevad digipädevusega

Informaatikaolümpiaadide korraldaja Ahto Truu hinnangul võib olümpiaadi tõepoolest nimetada iseõppinute võistluseks. „Informaatika pole Eesti koolides n-ö päris õppeaine, nagu seda on näiteks matemaatika ja füüsika,“ põhjendab ta.

“Võiks proovida algoritmilist mõtlemist ka ühiskonnaõpetuse tunnis tutvustada.

Ahto Truu

Detailsemaks aruteluks peab ta kõigepealt vajalikuks täpsustada termineid. Kehtiv riiklik õppekava põhikoolidele ja gümnaasiumidele eristab digipädevusi ja informaatikat. Neist esimene on määratletud kui üldpädevus, mis hõlmab tehnoloogia kasutamist info leidmiseks ja sisuloomeks; seega on tegu arvuti kasutamise õpetusega. Teine on arvutiteadusel põhinev valikaine. „Põhikoolis peaks selle sisu olema raalmõtlemise ja disainmõtlemise tutvustamine, gümnaasiumi ainekavast aga leiame juba programmeerimise, tarkvaraarenduse, tarkvara analüüsi ja testimise, disaini ja prototüüpimise ning digiteenuste märksõnad,“ täpsustab Truu.

Ajaloolises perspektiivis peab ta huvitavaks märkida, et informaatika jõudis 1980. aastate keskel õppeainena Eesti koolidesse just programmeerimise algõpetusena. 1990. aastatel nihkus fookus arvutikasutusele ja õppekavade pendeldamisest hoolimata on sinna ka jäänud. „Õppekava koostajate ideaal, mille järgi õpetavad digipädevusi kõik õpetajad, lõimides neid oma ainesse – näiteks õpilane koostab ajalootunniks referaadi ja omandab selle vormistamise käigus ka tekstitöötluse oskused, teeb geograafias ettekande ja õpib selle käigus esitlustarkvara kasutama –, ei ole teostunud ning informaatikaõpetajad, keda on niigi mitu korda vähem kui vaja, õpetavad informaatika asemel suuresti digipädevusi,“ leiab ta. „Tasub ka mainida, et raalmõtlemise (ingl computational thinking, eesti keeles vahel ka algoritmiline mõtlemine) eesmärk ei ole sugugi inimesi robotiteks muuta. Selle sisu on hoopis hulk probleemilahenduse võtteid, mis on tüüpiliselt kasutusel algoritmide ja programmide koostamisel – ja mille kasutust on just selles kontekstis põhjalikult uuritud –, kuid mis on sageli rakendatavad ka mujal.“

Algoritmilise mõtlemise üks tahk, mida tema teada mujal kooliprogrammis ei esine, on ülesannetele üldlahenduste koostamine. „Kui matemaatikas või füüsikas rakendab õpilane üldreeglit, näiteks Ohmi seadust, ülesande üksikjuhu lahendamiseks (näiteks konkreetses skeemis konkreetset takistit läbiva elektrivoolu tugevuse leidmiseks), siis raalmõtlemise üks osaoskus on just üldlahenduse koostamine, näiteks tuleb programmeerida robot nii, et see oskaks väljuda mis tahes labürindist, mitte ainult ühest konkreetsest,“ toob Truu näite. „Seda oskust on vaja ka mitmel muul elualal, näiteks seaduste, eeskirjade, aga ka kasutusjuhendite koostamisel. Vahest võikski proovida algoritmilist mõtlemist ka ühiskonnaõpetuse tunnis tutvustada?“

“Et võistlejate ring muutuks veel mitmekesisemaks, on vaja toetada õpetajaid ja juhendajaid, sest sageli märkavad just nemad noorte huvi ja annet esimesena.

Kristel Uiboupin

Konkreetsemalt olümpiaadiks valmistumise teema juurde tulles tunnustab Ahto Truu olümpiaadi žürii liikmete Targo Tennisbergi ja Katrin Gabreli koostatud võistlusprogrammeerimise õpikut ning sellel põhinevat teaduskooli kaugõppekursust. „Tõsi küll, need materjalid keskenduvad juba olümpiaadi spetsiifikale ning eeldavad programmeerimise baasoskuste ja kaugõppe vormi tõttu iseseisva õppimise vilumust,“ lisab ta. „Samas ei saa eeldada, et olümpiaadi žürii, mille kõik liikmed osalevad žüriis põhitöö kõrvalt oma piiratud eelarvega (millest suurem osa läheb rahvusvahelisel olümpiaadil osalemise sõidukuludeks), võtaksid vastutuse kogu Eesti informaatikahariduse eest. Olümpiaad on ikkagi üldhariduse vundamendile toetuva püramiidi tipp.“ 

Tartu ülikooli teaduskooli direktor Kristel Uiboupin möönab, et võistlejad tulevad olümpiaadidele eri piirkondadest ja koolidest, kuid see pilt ei ole kõigil olümpiaadidel ühesugune – mõnel alal koonduvad osalejad rohkem üksikutesse koolidesse ja piirkondadesse, teisel on esindatus üle Eesti üsna hea.

„Et võistlejate ring muutuks veel mitmekesisemaks, on vaja toetada õpetajaid ja juhendajaid, sest just nemad märkavad noorte huvi ja annet sageli esimesena ning aitavad neil sellel teel edasi liikuda. Sama tähtis on tagada noortele üle Eesti head koolitus- ja treeningvõimalused. Tartu ülikooli teaduskool on seni keskendunud eelkõige õppijate toetamisele, kuid edaspidi tahame pöörata rohkem tähelepanu ka õpetajate toetamisele ja nende koolitusvõimalustele,“ selgitab ta.

Uiboupin kinnitab, et Eesti noored suudavad püsida rahvusvahelises konkurentsis nii maailma tippvõistlusel kui ka noorematele ja tüdrukutele mõeldud olümpiaadidel. Viimase viie aasta jooksul on nad toonud Baltimaade informaatikaolümpiaadilt, rahvusvaheliselt informaatikaolümpiaadilt, Euroopa tüdrukute informaatikaolümpiaadilt ja Euroopa juunioride informaatikaolümpiaadilt kokku 14 medalit. „Oleme väga tänulikud kõigile, kes on noori sellel teel juhatanud ja toetanud – õpetajatele, peredele ja olümpiaadiga seotud inimestele,“ ütleb ta.

---

---

KOMMENTAAR 

Ministeerium: õppekava lõputult laiendada pole võimalik

Elo Eesmäe, haridus- ja teadusministeeriumi nõunik

Haridus- ja teadusministeeriumis on arutletud, kuidas toetada noorte digipädevuste ja tehnoloogiahuvi arengut süsteemselt kogu haridusteel. See ei tähenda üksnes eraldi programmeerimisõppe aine lisamist õppekavasse, vaid pigem seda, kuidas eri oskusi – sh programmeerimist – lõimida olemasolevatesse õppeainetesse ning pakkuda neid ka huvihariduse kaudu. Õppekava arendamisel tuleb arvestada, et see ei ole lõputult laiendatav ning uusi teemasid tuleb käsitleda tasakaalukalt.

Praegu on võimalused Eestis piirkonniti ebaühtlased. On koole, kus tegutsevad programmeerimis- või robootikaringid ja õpet toetavad motiveeritud juhendajad, aga ka kohti, kus sellised võimalused on piiratud. Suur roll on siin nii õpetajate ettevalmistusel kui ka juhendajate kättesaadavusel.

Samas on viimastel aastatel tehtud mitmeid samme, et noorte tehnoloogiahuvi toetada. Näiteks ProgeTiigri programm, Robotex ning Unicorn Squad on toonud programmeerimise ja robootika paljude noorteni üle Eesti ning pakkunud täiendavaid võimalusi ka neile, kelle koolis neid valikuvõimalusi ei ole.

Olümpiaadide roll jääb haridussüsteemis oluliseks, kuid laiem suund on pakkuda noortele rohkem enesearendamise võimalusi ka väljaspool klassikalist võistlusformaati. Lisaks olümpiaadidele arendatakse projektipõhiseid tegevusi, töötubasid, mentorlusprogramme ja õpikogukondi, mis võimaldavad osaleda laiemal ringil huvilistel.

Olümpiaadidel osalemine on avatud kõigile õpilastele ning ka väiksemate maakoolide noortel on võimalik nendeni jõuda. Praktikas mõjutavad osalemist eelkõige juhendajate olemasolu, koolide võimalused ning see, kui kättesaadav on sel alal huvitegevus. Nende võimaluste laiendamine ja ühtlasem kättesaadavus üle Eesti on üks olulisemaid arengusuundi.

Eesmärk on liikuda süsteemi suunas, kus iga noor – sõltumata elukohast – saab avastada oma huvi tehnoloogia ja reaalainete vastu ning seda järjepidevalt arendada.