Kirjaniku, metsamehe, Luua metsanduskooli õpetaja ja tänavuse kutseõpetaja tiitli pälvinud Veiko Belialsiga on vestelnud Eesti Looduse peatoimetaja Vello Kukk.

Oled Luual õpetanud juba 25 aastat. Kuidas õppurid ja õpetus selle aja jooksul on muutunud?

Õpilased on tõesti praegu nooremad kui minu õpetajaameti kestus. Selle aja sees on muutunud õppekavad ja õppe aluseks olevad kutsestandardid. Esimesed standardid olid üsna maksimalistlikud, siis jõuti arusaamisele, et standard peab näitama miinimumtaset.

Selle tõttu on ka õpetamine muutunud. Kui varem oli metsandusharidus laiapõhjalisem, siis nüüd on õppekavad läinud kitsamaks, keskendudes sellele, mida ühel või teisel erialal on minimaalselt vaja. Samuti on tulnud moodulõpe, väljundipõhine hindamine. Muutused on olnud päris suured, õpe on läinud praktilisemaks. Rääkimata sellest, et kunagi oli nelja-aastane tehnikumiõpe, see nuditi vahepeal lühemaks, kuid nüüd hakkab kutsekeskhariduse õpe uuesti nelja aasta peale minema.

Kas harvesterijuhi õppes olekski midagi õpetada üle ühe või poolteise aasta?

Meile saab tulla õppima ka pärast põhikooli lõppu – anname keskhariduse ning sel juhul on harvesteri- või forvarderijuhi õpe ikka kolm aastat. Ka harvesterioperaator peab ju metsakasvatamist tundma.

Kui keskharidus on olemas või seda ei tahetagi, saab kutseõppe läbida kahe aastaga. Nii et valikus on kaks või kolm aastat. Ja nagu öeldud: sellest kolmest saab peagi neli. Lühema kestusega eriala on näiteks kolmanda taseme metsakasvataja: see on üheaastane õpe, sest tase ongi madalam, oskusi ja teadmisi eeldatakse vähem. Teine variant on jätkuõpe, ka siis on õpe lühem. Nii et meil on igasuguseid valikuid, seinast seina.

Kas vanemad täiskasvanud saavad samuti tulla õppima, näiteks uut eriala omandama?

Jah, täienduskoolitused on eraldi ja tasemeõpe oli siiani ka täiskasvanute jaoks riigi tellimus ehk õppijale tasuta. Nüüd on täiskasvanutele mitmeid piiranguid, näiteks millal viimati õpiti, kas õpitakse samal tasemel uuesti, kas varasemad õpingud on katkestatud. Nüüd oleme sealmaal, et sellest sügisest on uuesti ka tasulised kohad.

Kuidas on õppijad selle aja jooksul muutunud? Kui hakata meenutama, siis üldisem nutiseadmete pealetung on ju kestnud ainult kümmekond aastat.

Kuskilt sealtmaalt tõesti on hakanud tunda andma. Ei tahaks vanainimeselikku hala ajada, aga (naerab) õppija on tõesti muutunud. Ettevalmistus, tahtmine ja silmaring on muutunud.

Luua metsanduskool on kutsekool. Kui ma koolis käisin, umbkaudu 40 aastat tagasi, oli mentaliteet, et kes keskkooli ei pääse, läheb kutsekooli ehk see oli hädalahendus. Mu meelest praegu on kutsekooli mineja rohkem motiveeritud, sest erinevalt gümnaasiumiõpilasest saadakse seal tööd võimaldav eriala.

Nii ja naa. Vahe on ka selles, mis eriala õpitakse. Tartus VOCO-s (Tartu rakenduslik kolledž) on õppekohad probleemideta täis. Meil seal metsa vahel Luual on teistmoodi kui linnas, erialad teised, töö looduses ja oleneb ilmastikust – meil tuleb küll ette neid õppijaid, kes tulevad õppima, saamata aru, mida nad tahavad ja kuhu on tulnud.

Mul on kuri kahtlus, et siiamaani pole kuskile kadunud ka mentaliteet: kui kuhugi mujale sisse ei saa, mine kutsekooli. Osal inimestel on see suhtumine paraku endiselt olemas, kuigi on hullult tööd tehtud ja kõikvõimalike reformidega püütud seda muuta. Asjad ongi paremaks läinud! Aga mõtteviise muuta on väga vaevaline ja pikaldane tegevus.

Tegelikult on igasuguseid: neid, kes teavad täpselt, mida tahavad, ning neid, kes ei tea isegi, miks siia kooli on tulnud. Mõned tulevad sõpradega kaasa. Endiselt on olemas õppijad, kes teevad seda vanemate heaks, ning endal on motivatsiooni vähe. See pole muutunud, inimesed on suures osas endised.

Kutsekooli tugevus ongi see, et saab valida selge eriala. Gümnaasiumilõpetajal on valikuvariante rohkem, aga selle võrra on tulevik ja valikud ebamäärasemad.

Kõige rohkem sõltub ikka õppijast endast. Kui tal on pea lahti, mitmekülgsed huvid, siis pole mingit probleemi minna näiteks pärast kutsekooli ülikooli edasi õppima. Suurem osa on pigem tõesti selle suunitlusega, et saaks ruttu mingid paberid kätte ja tööle. Meil on igal aastal ka neid, kes lähevad edasi EMÜ-sse metsandust õppima. Kutsekool ei saa olla tupik. Praegune reform tagasi neljale aastale peaks tupiku võimalust veelgi vähendama, suurendades üldhariduse osa.

Arvan, et EMÜ metsanduse bakalaureuseõppe lõpetanul ja Luua kooli metsanduse lõpetajal pole tööjõuturu ust paotades suurt sisulist vahet, aga Luua haridus on praktilisem.

Me olemegi end niiviisi reklaaminud: ainuke kutsekool, kust saab praktilise metsandushariduse. Usun, et ka maaülikoolis on metsanduse teoreetilist poolt tunduvalt lihtsam õppida, kui oled saanud tegeliku töö kogemuse, tead, kuidas asjad metsas käivad. Õppija peaks endale selgeks tegema, kumb suund on talle olulisem. Meil on olnud ka selliseid õppijaid, kes on näiteks aasta EMÜ-s metsandust õppinud, paberid välja võtnud ja tulnud meile, sest tahetakse teha tegelikku tööd; ülikool on olnud liiga teoreetiline.

Küllap on ka neid, kes tulevad sisseastumisel küsima juhatust, mida valida.

Pigem on teistpidi: ei tulda juhatust küsima. Paberid on kuhugi sisse andnud, tullakse katsetele ja siis selgub, et millestki on valesti aru saadud, ja tuleks paberid kuhugi mujale ringi tõsta. Õppekavad ja tasemed on olemas, aga oleneb eeltööst, kas kõik on läbi loetud ja aru saadud, kuhu ja mida õppima tullakse.

Milline on Luual olukord õpilastega? Kas uusi õppijaid ikka tuleb? Ilmselt oleneb see ka erialast.

Nii ja naa, kõigub ja oleneb aastast. Põhjustest ei saagi aru, mille järgi kõigub. Noori õppijaid võiks rohkem olla: senini on kolmveerand õppijatest olnud vanemad täiskasvanud. Raske füüsiline töö välitingimustes pole tänapäeval eriti atraktiivne, kuigi ega metsandus siis ainult saemehi tähenda.

Kas teile tullakse eelkõige maalt?

Osalt tulevad kindlasti need, kes on maatöödega varem kokku puutunud. Aga on igasuguseid: mõni aasta tagasi tuli motiveeritud õppija Tallinnast, vanuse poolest gümnasist, aga tuli täiskasvanute sessioonõppesse, kuna päevasesse ta ei saanud tulla: oli Tallinnas gümnaasiumiõpilane. Pärisime, kas ta on kõik ikka läbi mõelnud ja tulebki meile sessiõppesse, õppides samal ajal gümnaasiumis. Vastas, et pole probleemi, tal on gümnaasiumis igav. Ütlesime, et olgu, proovime. Ta lõpetaski ühel ja samal aastal nii gümnaasiumi Tallinnas kui ka meil metsanduse. Sai endale metsandusliku põhja kätte.

Mis aineid sa praegu Luual õpetad? Su paljude ulmeraamatute kõrval on ilmunud näiteks käsiraamat „Tööohutus raietöödel“.

Mul on ju metsanduse haridus. Olen õpetanud metsakasvatust. Algusest peale ja siiamaani on kestnud õppeained „Töösuhted“ ja „Tööohutus“, pikka aega ka „Metsanduslikud õigusaktid“. Lisaks on praegu tulnud näiteks suhtlemise alused. Olen kunagi isegi ühiskonnaõpetust õpetanud. See tuli nii, et eeldati: kui sa õpetad õigusakte, võta siis ka ühiskonnaõpetus, peaaegu sama teema ja koolil häda käes.

Töösuhete ja tööohutuse teema tõttu õpetan kõiki õpilasi, kes meil koolis õpivad: puukooliaednikest maastikuehitajate ja matkajuhtideni. Aeg-ajalt olen pidanud siiski ka hoopis muid asju õpetama, näiteks puidukaubandust või pargikompositsiooni. See tuli üksvahe fotokompositsiooni õpetamise tuules. Matkajuhtidele on valikainena loodusfotograafia; mina õpetan poolt ainet (kompositsiooni osa) ja teise poole annab Sven Začek.

Üks valdkond su erialases tegevuses on metsade sertimine.

Jah, olen kuidagi algusest peale sattunud sinna kaasa. Hakkasin nii kutsestandardite kui ka metsade sertimisega tegelema enne, kui Luuale sattusin. Olin enne seda metsatöötajate ametiühingus, sotsiaalpartnerite kaasamise kaudu sattusin sertimisse. Tehti laiapõhjaline töörühm, et mis see üldse on; kuni suure linnurahu konverentsini välja.

Naljakal kombel on praegu nii, et olen Eesti FSC-s eraisikust liige sotsiaalkojas ja Eesti metsasertifitseerimise nõukogus, mis tegeleb PEFC sertimisega. Seal olime koolina tükk aega liige, aga kuna koolid ei tohi ministeeriumi loata sellises töös osaleda, astus kool välja. Olen nüüd eraisikuna juhatuse liige. Kunagi olin ka FSC juhatuses, mõlemad standardid on minu keeletoimetust saanud (naerab).

Pikka aega on see olnud seotud metsakasvatuse õpetamisega: Luuale tööle tulles pidin metsakasvatuse eriala peaaegu päevapealt üle võtma, sest senisel õpetajal tuli ränk terviserike. Noore õpetajana oli see mulle keeruline ülesanne. Kuna säästev metsandus on metsakasvatuse teema, siis juba õpetamise pärast oli väga hea mõlemas sertimises kättpidi sees olla, et aru saada, mis üldse toimub, olla kursis muutuste ja mõtetega. Nii ta ongi jäänud, natuke olen seotud mõlemaga, aga mitte alati aktiivselt.

Kõrvaltvaatajale tundub sertimine nagu järjekordsed valimised ehk siis hulk loosungeid: tuleb edendada, parandada – seal on väga palju suuri sõnu. Millega te tegelikult tegelete?

Iga ideoloogia on tore, iseasi, kuidas asjad tegelikult välja kukuvad. Standardiga on võimalik kokku leppida rohkem, kui seadus ette näeb. Kuna sertimine on vabatahtlik, siis metsaomanik võtab ise ja teadlikult teatud kohustused. Siis tuleb erapooletu audiitor, kes vaatab, kas tõesti on nii. Seejärel pead kuidagi tõendama, et oled kõik teinud nii, nagu standard nõuab.

Päriselus on algne vabatahtlik panustamine muutunud turuargumendiks: turule pääs on keerulisem, kui pole serti. Siis tekib surve, et peab olema serditud! Nii tekib kohe küsimus, kuidas ma need linnukesed kirja saaksin, et kõik oleks tehtud. Paha on seestpoolt kritiseerida, aga paraku on paljude protsessidega nii, et need kaugenevad algsest teljest ühele või teisele poole. Palju ei sõltu mitte ainult metsaomanikust endast, vaid ka standardi tegijatest, kui ranged on audiitorid, ning lõpuks ka peakorterist.

Mis salata, Eesti looduskaitseorganisatsioonid astusid FSC-st välja suuresti selle põhjendusega, et nende meelest asjad ei tööta, peakorterisse saadetud kaebused jäid tähelepanuta, isegi vastust ei tulnud. Aega läheb hullult palju, aga kasu on vähe. Aga vähemasti Eesti rahvuslik FSC-standard on nüüd kinnitatud ja nähakse vaeva, et organisatsioon vahepealsest varjusurmast uuesti ellu äratada. Selles mõttes on PEFC olnud märksa elusam, standard tuli lihtsamini loetav ja ladusam.

Kui tähtis on sertimisega liitunud metsaomanikule näiteks kevadine linnurahu? Vaatab, et linnupesi ei paista, ja saeb, millal tahab?

Seal peab ikka olema mingi ekstra põhjendus, miks ta kevadist linnurahu ei pea – seda tuleb järgida. Hea näide on RMK, kes hakkas linnurahu esimesena avalikult välja kuulutama. Sama peaksid eraomanikud järgima. Väita, et mingisuguses metsas ei pesitse ükski lind, on naiivsevõitu (naerab).

Kui ma looduses käies näen meetriseid traktoriroopaid, tekib paratamatult küsimus, kus siin siis sertimine on.

See on muidugi probleem. Kunagi olin pärast EPA lõpetamist kolm aastat tööl metsatööstuses ja siis kolm aastat metskonnas. Tollal võis näha luksust, näiteks terve langitäis puitu jäeti kevadel välja toomata, kuna ilmselt tuli sula ja kevad liiga kiiresti. Ühtpidi on see ebamajanduslik ega ole hea ka loodusele: maha võeti, aga midagi puiduga ei tehtud. Praegu püütakse iga hinnaga kätte saada igalt poolt.

Pinnase segipööramisest võime ju õpilastele rääkida, aga kui ülemus ütleb töömehele, et nüüd on vaja, siis mis temagi teeb. Näitasin eelmisel nädalal poistele pilte Laelatu puisniidu taastamisest: seal on iga ruutmeeter hinnas. Kui töötegijal pole silmaringi, siis ta ei saa arugi, kui suurt kahju ta võib seal teha.

Laelatu taastamisega olen tuttav. Samal ajal suutis RMK oma taastamise teha roobasteta, kuna maa oli jääs. Kui maa oli sulanud, siis ei jäänudki muud varianti.

Just, kui sul on alltöövõtja, kellele antakse käsk ja kes ise ei mõtle, siis tulemus ongi selline. Kutse-eetika seisukohalt peab silmaring olema suurem, kui vaid oma töö jaoks kitsalt vaja. Kui inimene ei tea, tal pole silmaringi, siis ta ei saa aru, et midagi on valesti. Isegi kui kõik load on olemas.

Üldine silmaringi vähenemine on paraku suur probleem. Just lugesin uudist, et linnainimesed on hakanud karjakoeri „päästma“: pealtnäha koduta koer, peremeheta kuskil lammaste seas. Päästavad karjakoeri karjamaalt! See oli Virumaal, omanik oli tänulik, et vähemasti värav pandi kinni ja lambad jäid karjamaale.

Kas sa teed ka loodusvaatlusi, kirjutad tähelepanekuid üles?

Pole teinud. Aga 2024. aastal oli üleskutse vaadelda sadat linnuliiki, seda tegin küll õhinaga. Sadat ma kokku ei saanud, ilmselt mere ääres oleks see lihtsam olnud. Umbes üle viiekümne liigi oli lõpuks. Esimesed lõokesed olid kohal juba siis, kui maa oli veel lumega kaetud. Endalgi tekkis huvi, kas saan sada liiki kokku ja kui ruttu see arv koguneb. Algus oli väga kiire, lõpus tuli juurde aeglaselt.

---

Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Loodus. Täispikka intervjuud saab lugeda Eesti Looduse 6/2025 numbrist või veebilehelt .