• Tallinna Rahumäe Põhikool tähistab tänavu jõuludele vastu minnes oma 115. sünnipäeva. Vabaduse puiesteele, kus kool praegugi paikneb, koliti 1935. aasta detsembris ehk täpselt 90 aastat tagasi. Nii pika aja jooksul on koolil olnud palju nägusid, kuid praeguse juhtkonna ja õpetajate sõnul näitavad Rahumäe Põhikooli tõelist iseloomu just kaunid kunstid. Isegi kui see nägu on ühel või teisel ajal olnud peidus.

Koolimaja aknast paistab Vabaduse puiestee. Taban end mõttelt, et sarnaselt minuga on ilmselt paljud, kes on mööda seda pikka tänavat keskmisest tihedamini sõitma pidanud, võtnud valge koolimaja üheks orientiiriks. Kuigi paljud teavad, et tegemist on Rahumäe Põhikooliga, on selle kooli kohta ikkagi vähe teada. Eriti kui võtta arvesse, kui palju sinna mahub. Nii küsingi seltskonnalt, kes minuga vestlema on delegeeritud, mida inimesed Rahumäe koolist eelkõige teada võiksid. „Me oleme kogukonnakool, mis on pühendunud kaunitele kunstidele ja mille tugevused selle kaudu ka väljenduvad,“ alustab kooli direktor Kairi Jakobson pärast lühikest mõttepausi. 

Sellele suunale pani eelmise sajandi lõpus alguse kooli toonane juht Matti Martinson. Aeg oli siis huviringide tekkimiseks soodne. Tema tõi kooli ka koreograafi ja balletipedagoogi Tõnu Veileri ja kui balleti kõrvale tekkisid aegamisi ka kunst ja näitlemine, hakkas kõik paika loksuma. See ei tähenda aga, et edasi läks kõik justkui iseenesest. 

“Me oleme kogukonnakool, mis on pühendunud kaunitele kunstidele ja mille tugevused selle kaudu ka väljenduvad.

Kairi Jakobson

Raskused ühendasid

Jakobsoni jaoks on käimaolev õppeaasta koolijuhina kaheteistkümnes. Koolis on aga inimesi, kes on seal töötanud palju kauem. Jakobson meenutab, et ametisse astudes tundiski ta eelkõige tänulikkust, et jagus nõuandjaid ja tema plaanidega kaasatulijaid. „Kui ma siia tööle tulin, oli meil ligikaudu 20 kaunite kunstide õpetajat, praegu on viis. Need viis on uskunud meie visiooni ja selle teostamise võimalikkusesse. Isegi rasketel hetkedel, kui tundus, et kaunite kunstide õpe siin otsa saab.“ 

Sellega viitab ta tõsiasjale, et pelgalt kümme aastat tagasi ei pruukinud kõik tänaseks saavutatu tunduda teostatav. Näitlemise ja dramaturgia õpetaja Mart Kampus on koolis veetnud juba 24 aastat ning nendib, et kuigi kaunite kunstide suund oli ühel või teisel kujul koolil juba enne tema sinna jõudmist, on kooli kuvand viimase veerandi sajandiga palju muutunud. „Teatud väärtused on aga kogu aeg samad püsinud, ning seetõttu olen õnnelik ja tänulik, et mul on olnud võimalus nii pikalt siin olla ja kooli nägu kujundada,“ mõtiskleb Kampus. 

“Tunnen, et teatud väärtused on kogu aeg samad püsinud, ning seetõttu olen õnnelik ja tänulik, et mul on olnud võimalus nii pikalt siin olla ja kooli nägu kujundada.

Mart Kampus

Nii tema kui Jakobson ei väsi rõhutamast, et inimesteta, kes on Rahumäe kooli kokku sattunud, ei oleks jõutud sinna, kus praegu ollakse. „Oli väga suur oht, et kaunite kunstide suund variseb kokku,“ alustab Kampus teema lahkamist. 

Jaksobson noogutab ning selgitab, et veel 12 aastat tagasi ei olnud formaalse ja mitteformaalse õppe ühendamine mingi teema. Peamine küsimus oli, kuidas integreerida kaunid kunstid kooliellu selliselt, et nemadki kujundaksid kooli nägu. „Lapsevanemate ja hoolekoguga peeti väga tõsiseid vestlusi ning sobivat lahendust ei paistnud. Väga palju tegureid, alates huviringide hindadest kuni majandussurutiseni, hakkas rolli mängima ja meil ei olnudki õpetajatele teatud mahus enam kohti pakkuda,“ arutleb Jakobson. 

Täpselt sel hetkel, kui seda kõige rohkem vaja oli, tekkis aga ainete lõimimise võimalus ja tunneli lõpus hakkas paistma valgus. „Tunne, et suudame sellest välja tulla, ühendas inimesi, kes jäid, ja me suutsimegi seda. Praeguseks on ühiskond meie visioonide elluviimiseks loa andnud ja suurt rolli mängib selles kõiges koolide autonoomia. Meil on lubatud oma tugevusi näidata ja neid arendada,“ rõõmustab ta. 

Jakobson tunnistab, et enne 1996. aastat oli tegu hoopis teistsuguse kooliga ja ka 12 aastat tagasi ei olnud täpselt teada, mis suunas edasi minna. Sellest hoolimata ei pea ta praegu võimalikuks, et kaadrivahetusega kooli nägu kardinaalselt muutuks. Seda enam, et õpilased ja vilistlased kannavad kooli vaimu nii teistesse koolidesse kui kaugemalegi. „Selleks, et kaunid kunstid ei oleks meie koolis enam au sees, peaks toimuma ühiskonnas mingi kardinaalne muutus, mis näeks ette, et selline tegevus on keelatud. Aga küll me teeks siis ka edasi,“ muigab ta. 

Igal õpetajal on lisaväärtus 

Lõimitud õpe sai Rahumäe Põhikoolis alguse kirjandusest ja draamast. Klass jaotatakse kolmeks ja igal rühmal on aastas kaks trimestrit kirjandust ning üks trimester lõimitud kirjandus- ja draamaõpet. Seejuures käsitletakse draamas neid samu teemasid, mida kirjanduseski, lihtsalt teises vormis. „Üheksandas klassis jõuame valikaine tunnis ühistööna etenduseni, kus laval on kogu klass. Üks grupp klassist on tegelnud lavakujundusega, teine liikumisega ja kolmas tekstiga,“ kirjeldab Kampus. Kuna üheksandaid klasse on kolm, tähendab see seda, et vaatajad saavad nautida koguni kolme etendust õppeaasta jooksul. „Uskumatu, mida noored suudavad! Selle taha, et tegu pole professionaalse teatriga, ei paista midagi jäävat,“ räägib kooli huvijuht Reeva Kuusk. „On näha, kuidas vastutus, mida õpilased etenduse ees tunnevad, neid ühendab. Tulemus on neile väga tähtis,“ lisab Kampus, kelle sõnul on neil idee viia draama ja muusika kokku ooperi kaudu. Jakobson pakub, et lõimida võiks ka muusikat ja kirjandust. „Tahaksime kõigest sellest võimalikult palju õppekavasse kuuluvat välja pigistada,“ naerab ta. 

“Uskumatu, mida noored suudavad! Selle taha, et tegu pole professionaalse teatriga, ei paista midagi jäävat.

Reeva Kuusk

Nii võivadki õpetajad leida end tihti üsna ootamatust rollist. Jakobson tõdeb, et pole kunagi kinni jäänud sellesse, mis ainet õpetaja annab, vaid on teinud talle pakkumise arendada end ka väljaspool mugavustsooni. „Ma pole kunagi nii palju töötanud kui praegu,“ muigab selle peale Kampus. „Nad on tõesti tihti väga vastutulelikud,“ nendib Jakobson. 

Klassiõpetaja Nele Mariste toob välja, et igal õpetajal on nende koolis justkui lisaväärtus. See võib olla seotud õpetaja enda kirega, mida koolijuht tihti rakendada oskab. See annab õpetajale võimaluse enda huvidega ka professionaalsel tasandil tegeleda. 

Mariste enda huviala on lugemine ja kirjandus, mis on aluse pannud juba neljandat aastat kestvale populaarsele ürituste sarjale „Lugemine loeb“. Üritusel loetakse lasteraamatuid: iga kord loeb üks õpetaja oma lapsepõlve lemmikraamatut ning Mariste ise tutvustab mõnda uut lasteraamatut. Kui alguses oli plaan, et ringi kutsutakse ainult lugemishuvilised õpilased – ei tahetud teha tavatundi, kus kõik õpilased hambad ristis peavad vastu pidama –, siis praegu osalevad seal lausa massid. Huvijuht Kuusk meenutab, et hiljuti hakkas üks laps selles tunnis täiesti ootamatult ettelugejaid joonistama, nagu seda tehakse saates „OP“. Kokkuvõttes usub Mariste, et niikaua kui eesti keeles loetakse ja kirjutatakse, see keel ka püsib, ja seetõttu on väga oluline lastele näidata, kui tore tegevus lugemine on. 

Nagu eelnevast selgub, on Rahumäe Põhikoolis tavapärane, et õpilased on kooli tegemistesse keskmisest rohkem kaasatud. Kuusk selgitab, et õpilastest on moodustatud viis rühma, kes vastutavad eri asjade eest: on meediatiim, audiovisuaaltiim, kooliajalehe Rahukas tiim, kunstitiim ja sporditiim. „Kui mingi üritus on tulemas, vastutavad need tiimid eri valdkondade eest ja teevad omavahel koostööd, et kõik sujuks,“ sõnab Kuusk. Kui gümnasistide hulgas on selline jaotus ja tegevus üsna tavapärane, siis põhikoolis on see äärmiselt tavapäratu. „Kuna meie koolis ei ole gümnaasiumi, lasub vastutuskoorem üheksandike õlul,“ muheleb Kampus. 

Kõigilt saab midagi õppida 

Rahumäe Põhikool on üks neid koole, kes on andnud end üles Haridus- ja Noorteameti programmi, mis tutvustab Eesti hariduse lugu mujal maailmas. Seetõttu võib koolimajas pea igal nädalal märgata väliskülalisi. Sotsiaalpedagoog ja rahvusvaheliste projektide koordinaator Triinu Orumaa vastutab selle eest, et külalised saaksid aru, mis teeb just Rahumäe kooli eriliseks.

“Osa õpetajaid ei taha alguses kedagi uksest sisse lasta, kuid hiljem ei jõua järgmisi külalisi ära oodata.

Triinu Orumaa

„Kõige väärtuslikum selle juures on aga, kui palju me ise kasvame,“ alustab Orumaa. Tema sõnul on rõõm näha, kui palju avatumaks on õpetajad muutunud pärast seda, kui välismaalased hakkasin nende tunde külastama. „Osa õpetajaid ei taha alguses kedagi uksest sisse lasta, kuid hiljem ei jõua järgmisi külalisi ära oodata. Mardi black box on külaliste hulgas muidugi populaarseim ja me segame tema tunde järjepidevalt,“ naerab Orumaa. Selle peale vastab Kampus, et kuigi vahel võib see tõesti tüütu olla, avardab väliskülaliste vastuvõtmine laste silmaringi. 

Väliskülaliste vastuvõtmine annab võimaluse ka ise külas käia. Orumaa ütleb, et tema ei nõustu paljudega, kelle hinnangul peaks külastama ainult neid kohti, mis on meist arenenumad. „Kõigil on mingeid tugevusi ja erilist leidlikkust. Motiveeritust näitab ju hoopis see, kui tugevused on saavutatud väheste vahenditega.“

Orumaa sõnul aitab külaliste vastuvõtmine endal vahekokkuvõtteid teha, kuna külaliste grupid on eri fookusega. Ainuüksi novembris käidi külas Singapurist, Hollandist ja Rootsist. Nende riikide haridussüsteemid on väga erinevad ja seega keskendutakse eri asjadele. „Aeg-ajalt tulevad külalised konkreetsete ootustega ja siis ütlen, et meie tutvustame neile ikkagi seda, mille poolest Rahumäe Põhikool tugev on, ja näitame, kuidas meil siin asjad käivad. Kokkuvõttes on see nende jaoks kasulikum informatsioon,“ lõpetab Orumaa.