• Eelmisel talvel tehtud riiklik rahuloluküsitlus näitab, et eelkõige on õpilased rahul oma kooli ja selle mainega. Kehvemad on lood küünilisuse ja kurnatusega. Väikest tõusu näitavad ka kiusamisega seotud hinnangud. 

Üldhariduskoolide rahuloluküsitlused viidi läbi 10. veebruarist kuni 23. märtsini ning seal osalesid 4., 8., 11. klassi õpilased. Küsitlustest võttis osa 422 õppeasutust. Kõikidest 4. klassi õpilastest vastas küsitlusele ligikaudu 83 protsenti, 8. klassis 77 ja 11. klassis 81. Lisaks üldhariduskoolidele osalesid seekord ka täiskasvanute gümnaasiumide ja kutsekoolide õpilased. 

Üldhariduskoolide puhul hindasid oma kooli mainet kõige kõrgemalt 4. klassi õpilased, kelle antud keskmine hinne viiepalliskaalal oli 4,0. Üle keskmise on oma kooli mainega rahul ka 8. ja 11. klassi õpilased. Sellest hoolimata nendib haridus- ja noorteameti analüüsivaldkonna juht Merit Kangro, et aeglast langust on näha ka kooli maine ja rahuloluga seotud küsimuste vastustes. Seda just pikka perioodi jälgides. „Rohkem paneb seda tähele näiteks neljandate klasside puhul ja praegusi tulemusi kaheksa aasta tagusega võrreldes on langust näha küll.“ (Joonis 1)

“Mida küünilisemad ja kurnatumad õpilased on, seda madalamaid hinnanguid nad ka kõikidele muudele aspektidele annavad.

Hinnangud on aga endiselt head ja Kangro sõnul tuleb see sellest, et õpilased hindavad kõrgelt oma suhteid kaasõpilastega ning tunnevad, et kaaslased toetavad neid. Tõepoolest, kõikides sihtrühmades hindavad õpilased klassikaaslaste abivalmidust ja nendega läbisaamist keskmisest kõrgemaks. Kõige paremini tajuvad seda 11. klassi õpilased – nende antud hinde keskmine on 3,9. 

Kurnatus ja küünilisus mõjutavad tulemusi

Negatiivsed hinnangud, mida on näiteks neljandates klassides aastatega mõnevõrra juurde tulnud, on seotud küünilisuse ja kurnatusega. Kurnatust kirjeldavad näiteks väited, et koolimured segavad und ja koolitöödega ollakse ülekoormatud. Küünilisus tähendab aga, et koolis ei taheta enam õppida, õpingutel puudub mõte või on huvi õppida kadunud. Võrreldes 2018. aastaga, on kurnatus neljandates klassides 0,1, küünilisus aga 0,2 punkti võrra tõusnud. „Mida küünilisemad ja kurnatumad õpilased on, seda madalamaid hinnanguid nad ka kõikidele muudele aspektidele annavad,“ kirjeldab Kangro, kuidas kategooriad omavahel seotud on. 

„Tavapärane on ka see, et kiusatavad hindavad kõikvõimalikke rahuloluga seotud aspekte madalamalt,“ jätkab Kangro. 

“Mida vanemaks saadakse, seda mõistlikumalt olukordadele lähenetakse.

Ka põhjuseta puudumine on otseselt seotud sellega, kui hästi õpilased end koolis tunnevad. Kes hindab koolikeskkonnaga seotud aspekte madalamalt, kipub koolist rohkem puuduma. Puudumises aga tohutut langust või tõusu täheldada ei saa ja endiselt on ligikaudu kolmandik õpilastest küsimustele vastamisele eelnenud kahe nädala jooksul vähemalt korra põhjuseta puudunud. Sagedasti põhjuseta puudunute osatähtsus jääb kaheksandas ja üheteistkümnendas klassis seitsme protsendi kanti. „Nemad annavad igas valdkonnas madalamaid hinnanguid. Küsimus ongi selles, et kas puudutakse põhjusel, et koolis tuntakse ennast halvasti, või on neil puudumiste tõttu koolis kehvem ja ebakindlam tunne. Tõsi on aga see, et see väike probleemrühm on meil alati olemas olnud,“ arutleb Kangro. (Joonis 2)

Kiusamine on tõusuteel

Kiusamisega seoses uuriti küsitluses, kas õpilase asju on koolis lõhutud või ära võetud; kas tema kallal on noritud või teda mõnitatud; kas õpilasele on meelega haiget tehtud, teda internetis solvatud või ähvardatud. Kõikide küsimuste puhul tuleb tõdeda, et natuke on kiusamine kaheksa aasta jooksul süvenenud. (Joonis 3)

“Küsimus ongi selles, et kas puudutakse põhjusel, et koolis tuntakse ennast halvasti, või on neil puudumiste tõttu koolis kehvem ja ebakindlam tunne.

„Varem oli kiusamise tase natuke madalam. Muutus on aga vaid paariprotsendiline ja midagi hüppelist silma ei paista, olenemata kiusamise liigist või viisist,“ ütleb Kangro ning jätkab: „Neljandikud tajuvad kiusamist veidi rohkem, aga selle põhjus on seotud vanuselise eripäraga. Nooremad õpilased lahendavadki konflikte füüsilisemalt. Raporteerimine sõltub samuti vanusest, nooremad võivad kõike natuke suuremaks rääkida. Mida vanemaks saadakse, seda mõistlikumalt olukordadele lähenetakse. Sellepärast näeme me ükskõik millist kiusamist täiskasvanud õppijate hulgas ka kõige vähem.“ Internetis kiusamist on samuti pisut juurde tulnud, kuid Kangro seda veel suundumuseks ei nimeta. Kiusamise muud liigid on endiselt sagedasemad. (Joonis 4)

Kokkuvõtteks ütleb Kangro, et midagi eriskummalist värske küsitluse tulemused ei pakkunud, mis on riigi tasandil tehtud suurte uuringute puhul ka ootuspärane. „Et selliste uuringute tulemustes väga suur muutus toimuks, peab ühiskonnas midagi kardinaalselt muutuma. Näiteks koolisisestes uuringutes näeme koolipere hinnangutes palju suuremaid hüppeid,“ lõpetab Kangro.